CC Rota Mobilis

CC Rota Mobilis mitteametlik kevadlaager toimus sel aastal aprilli keskel Hawaii Expressi egiidi all Cambrilsis, Hispaania mandriosas. Kuna internetiühendusega olid seal kehvad lood, siis sain memuaarid avalikuks alles nüüd.

Hommikupalvus, et kõik tervelt tagasi jõuaks

Enne lektüüri konsumeerima asumist paar kohustuslikku ääremärkust:
* Alljärgnev põhineb suures osas tõsielulistel sündmustel, kuid võib olla vürtsitatud äärmuslike liialduste, kohatute võrdluste ning rajude metamorfoosidega.
* Alljärgnev treeningpäevik on paberile pandud kolmanda isiku vaates elukutselise kirjaniku poolt, kes ka ise laagris viibis.
* Kui Sulle tundub, et tundsid ennast antud memuaarides mainitavat, siis on suur tõenäosus, et see ikka ei ole Sina, ning võid rahulikult edasi lugeda.

Aga selline siis nägi välja Andre treeningpäevik (vähemalt kellegi arvates):
Noh, läksin siis kah laagrisse, kus pidavat koos olema igast kõvasid rattamehi. Esimesel trennipäeval jaguneti erineva tasemega puntide vahel. Me Lassega valisime loomulikult pundi, mis pidi juttude järgi kõige kiirem olema. Läksime siis Kiirete ja Vihaste grupiga sõitma, aga tempo oli alla igasugust arvestust. Peale seda, kui kellegil kumm läks, panime Lassega sealt minema ja liitusime aste nõrgematega. Nii kui me seal ette läksime, olid pundil ribad taga – nii ju rallit sõita ei saa, kui keegi koguaeg käsib hoogu maha võtta.

Teisel päeval otsustasime, et teeme enda pundi, kus pisutki sõita lubatakse. Meelitasime oma loodavasse tippkiirustel liikuvasse gruppi ka Bruno ja teised oma klubi “tossikesed”, kellele lubasime, et  pulssi kõrgeks ei aja. Huumor seisnes selles, et jutt käis minu ja Lasse pulsist, mis ei lähegi hooaja alguses üle 120. Hea nali, onju! Brunni tõmbasime esimese viadukti peal võlga ja ülejäänud 3 h trennist ootasime teda järgi ja lootsime, et ilma südameatakita ikka koju jõuab.

Kolmandal päeval enam Brunni kaasa ei õnnestunud meelitada. Tegelt hea oligi, sain korra ka eest suurele lükata. Aga kuna ülejäänud kaader ka üldse ei jaksanud tõusul, siis läks ka see trenn täielikult aia taha. Lassel polnud isegi selliseid ülekandeid, millega nii aeglaselt sõita saaks. Nu mis trenn see on, kui keskmine on 29,7, pikkus 100 km ja tõusumeetreid alla 2000. Lasteaed ma ütlen.

Neljandal päeval polnd enam kellegagi koos sõita. No oli see vast hea trenn. Keerasime Lassega üksteise võidu peale. Kord oli tema 4 senti ees, siis sain mina karva võrra ette. Lõpuks ometi ei pidanud kedagi ootama ja sai mõnusalt vunkida. Näiteks eest väiksele ei vahetanud kordagi. 2800 tõusumeetrit, 4 tundi ja 130 kilomeetrit.

Andre hingamas läbi läbi lõpuste, suud pole selleks vaja lahti teha
Valge elektrijuhe ergutab pulssi, et see alla 50l/min ei kukuks

Edasised päevad kulgesid vahelduva eduga. Mõnel päeval kiikasime kuidas Kiired ja Vihased liiguvad, aga ega seal mingit arengut toimunud polnud. See Pariis-Dakari võitja kohati jaksas, aga nu minu ja Lassega võrrelda polnud midagi.  Teistega oli nii, et kui me Lassega rauad paremale panime ja hoo 60 peale tõmbasime, inisesid kõik läbi peanaha ja grupil olid ribad taga. Asi oli lausa nii lootusetu, et kui eest ära vahetasime, siis Lasse jättis meelega pundiga vahe sisse, et pisutki koormust saada. Ma saan aru, et hooaja algus ja vaja mahtu koguda ja rahulikult sõita, aga no vahepeal võiks ju natuke ikka sõita ka. Rahulikult võin ma õhtul daamiga kohvikusse veereda.

Kuna koormused olid väikesed ja sisuliselt olid kõik puhkepäevad, siis keerasime õhtuti rummil korgi maha. Juba esimesel korral lõppes asi sellega, et üks Arcticu mees kulutas tagajärgede likvideerimiseks ära kõik peldikupaberi, mis 60 meetri raadiuses leidus.

Laagri viimastel päevadel asi veits paranes, kuna leidsime mägedest Jose Manuel Garcia Jesuse (tegelik nimi Marc Martinez Iranzo), kes nimetas end hispaania meistriks ja eksprofiks Mapeis ja Festinas. Panime siis selle kärsa proovile lootuses, et enne koju lendamist ikka mõne trenni moodi trenni ka saaks teha. No päris papist poiss ta polnud, natuke ikka liikus ka. Kord panime tõusul Kiirete ja Vihaste pundist sellise hooga mööda, et Jesus ei suutnud neid isegi filmilindile jäädvustada. Vot nii peab sõitma, r***k! Poisi parimad sõbrad pidid jutu järgi olema Joaquim Rodríguez ja Rui Costa ning lisaks kiitles ta oma Corima viimasepeal jooksudega, mis kingiti talle kellegi Alberto Contadori poolt ja kus nüüd higistab sees minu laenatud sisekumm.

Meil ülejäänud klubi omad muidugi sõitsid kõik see aeg meeleheitel koduperenaiste või ma ei tea kellega. Koguaeg mingid kohvikud ja panoraamvaated, tseburekid ja puhkepausid. Tulite turismireisle või sporti tegema? Panna on vaja! Mul kihutas poiss tõuksiga ka neist mööda. Järgmisel aastal võiks mingeid sõidumehi ka kaasas olla.

Väike videokokkuvõte Kiirete ja Vihaste sõidust

Lisaks Andrele julges oma muljeid meiega veel jagada Madis! Need on tema enda kirja pandud…..
Maal, kus autokultus on tundmatu ja säästuka müüja ning suvaline klient jagavad teineteisega komplimente ja lõkerdavad koos naerda, kus päikesesoojusele pole pandud piirajat ning kus head teed on jumalast, oli järjekordselt tore kevadlaagrit pidada. Olin sügisest saadik hoolsalt hispaania keele loengutes käinud – tõsi, enamjaolt seda vaja ei läinud. Eriti närvi ajas, aga kui tellid “ron con coca cola” siis tuuakse ainult “coca cola”… ning seda juhtus vähemalt 3x 🙂

Seekord õnnestus mul kaherattalisel 1999 a Scott 908 AFD-l lisaks 2x teelt välja sõita (sirgel ja ka …tõusul!). Kuid need olid ikka enda sõiduvead :). Tänaks Andret, kes mulle eelviimasel treeningpäeval autoga vastu tuli 25km enne kodu, kui ma 1447m kõrgust Mont Caro nimelist mäge vallutamas käisin ja kogutrenni aeg üle 7 tunni venis, olin sel hetkel kuskil Pratdip väikekülas, päike hakkas loojuma ja läks kahtlaselt jahedaks.

Mont Caro

Sellele järgnes klubi grill, kus laud oli lookas ja meeleolu ülev. Puhkepäevad olid kultuursed, lähikonna vaatamisväärsused said vaadatud. Kokku ca 1000km ja korralikud päikeserandid. Überblingen 2 nädalat!

Tulemused