CC Rota Mobilis

Andre tõi klubile esimese Eesti Meisterivõistluste kuldmedali !!!



Andre: Lõpuks saabus päev, mille nimel olin ma praktiliselt pool hooaega treeninud, tehnikat lihvinud, internetis strateegiad uurinud ja varustust
hankinud. Mäetaguses tervitas päääris tuuline ilm (12-13 m/s) ja minule sobiv veidi madalam temperatuur. Startisin oma vanuserühma neljandana, minu eest konkurent Tiit Soosaar, mõni võistleja minust taga aga teine vihane maantemees Tarmo Kopli. Mind oli lisaks mu perele toetama tulnud ka klubikaaslene Kaido koos oma perega, kellega leppisime kokku, et nad sõidavad saateautona minu taga ja ergutavad kui tempo ära vajuma hakkab.



Stardist ära minnes oli ainus kord, kui sai nautida tagant tuult. Edasi peale esimest pööret algas pidev küljekas, esmalt kergelt tagant, peale
tagasipööret vastu. Tunne oli alguses päris hea. Kaido signaalitamine hoidis vaimu teravana. Varsti püüdsin kinni ees startunud ühe Kärbo venna, kes oli ilmselgelt turisti panema tulnud. Peale tagasipööret algas tõeline kannatus. Hiljem Polarit uurides selgus, et lõigul tagasi pöördest finishini oli keskmine SLS 11 lööki kõrgem, kui lõigul stardist tagasipöördeni. Tuul oli kohati nii tugev, et tahtis kõrge pöiaga Zipp jooksudega ratta teelt ära puhuda. Kaido jagas infot Soosaare edenemise kohta, kes oli natuke peale tagasi pööret minust 25 sekundit maas. Sellel hetkel ei olnud ma enam aga võimeline selle infoga midagi tegema. Zombistunud seisundis rühkisin finishi poole ainult oodates, millal see agoonia lõppeb. Lõpus finishi peale keerates ootas täislaks vastutuul ja kerge tõus. Kuna olin juba enne ennast päris punasesse tsooni lasknud oli see viimne lõik väääga raske tulema. Lasin kõik välja, mis mu sees oli. Mõned minutid hiljem selgus, et oli Soosaart võitnud umbes 30 ja Koplit 8 sekundiga. Ühesõnaga tehtud. See mille järgi läksin tõin ka ära. Kõik kinnitasid, et tänu tuulel oli see üks raskemaid eraldistarte ja nii see tõesti oli.



Kaido: Andre palvel võtsin minagi ette tee Mäetagusele, et aidata tal täita ammune unistus ja võita EMV kuldmedal eraldistardiga sõidus. Kuna 2007 aasta on tal viimane Seenior 0 vanuseklassis ja minek oli hea, siis tundus see justkui viimase õlekõrrena…..
Algul pidin tagasipöörde kohas vaheaegu ütlema,aga Andre soovil sai sellest autoga saatmine kogu distantsi vältel. Lisaks filmis Veronika kõrvalistmelt Andre sõitu ja tütar jälgis huviga jalalihaste tööd.


Andret ja Pärtlit õnnitleb EJL peasekretär Urmas Karlson.

Minu ülesandeks oli lisaks järelsõitmisele ka ergutada ja signaalitada,et Andre ennast “kooma sõitnuna” tempot alla ei laseks ja ikka lõpuni pingutaks. Autoaknast karjumisest polnud vist suurt kasu,sest tuul oli väga tugev ja Andreni mu hääl ei kostnud, aga auto signaali ta kuulis ja nii palju ärritas, et vana hea sõbra ja konkurendi,Tarmo Kopli, ees 9-sekundilise edumaaga kulla koju tõi! Ei tea,mida Andre peale sõitu enda sees tundis, aga meie emotsioon oli väga positiivne, sest saime olla osalised kullasõidu tunnistamisel!
Täname Sind, Andre, meie klubi esimese Meistritiitli eest!




Video !!!

Protokol