Jõelähtme Rattamaraton 2014
Jõelähtme Maraton on üks unikaalne võistlus Eesti MTB kalendris. Sama sundimatu ja vaba õhkkonnaga nagu külavõistlused. Raske ja tehnilise rajaga, nagu Haanja100. Tasemel korraldusega nagu EstonianCup sarja sõidud. Ja kui sõitjad juhtuvadki oma kanapimeduse või kadunud noolekese tõttu valele rajale, siis korraldajate arutu sõimamise asemel foorumis võetakse seda täiesti stressivabalt.
Andre:
Üks mu lemmikrattaüritusi oli seekord varakevadest juuni keskele tõstetud. Õnneks olid olud ja ilmastik ikka eelmiste aastate väärilised ehk siis 14 kraadi, tuul ja muda – seega oli kõik nii, nagu peab. Kuna olen nakatunud raskekujulisse futboliidi B tüve viirusesse, oli unega napp ja hommikul veel pilt hägune. Kiired kohvid parandasid olukorda ja sõit Jõelähtmele Lasse Nõlviku uhke limusiiniga võis alata.
Stardist alustasin rahulikult nagu ikka. Kiired lahkusid ja hakkasin omas tempos vaikselt hoogu üles võtma. Korra sai ka maoli pandud ja tundus, et vist tuleb huvitav päev. Ja ma ei eksinud. Varsti saime kokku pundi, kus mängisid olulisi rolle mehed nagu Märt Küüt, Aigar Raja, Danek Laanela jne. Singlite peal läksin ette ja hoidsin mõõdukalt peal. Tuttavad eestikate rajad olid sama libedad, kui jää Glebova juhitavas munitsipaalliuväljal. Vaikselt hakkas paistma Lasse. Kui me ta kätte saime näitas mees, kuidas asjad tegelikult käivad ja viskas ühes olematu raskusega kurvis ennast külili, veeres järsakust koos rattaga karjääri põhja poole ja jäi lõpus kase oksa külge rippuma. Jäin igaks juhuks seisma ja lasin teistel minna. Lassega oli kõik ok ja jätkasime.
Püüdsime pundi uuesti kinni. Siis nägin Pait Hirve raja ääres sisekummi nuiamas. Ma ei tea, hakkas vist kahju tast ja viskasin oma siseka talle. See ei jäänud karistamata. Poolel võistlusmaal enne teist TP tundsin, et vist tagumise rehviga on ühelpool. Seda kinnitas ka tuules sõitnud Aigar Raja. Peale pikemat peatust teises TPs selgus, et see rehv enam pidama ei jää. Samasse TPse laekusid sarnaste muredega aina uusi mehi. Kellelgil sisekummi polnud või olid selle juba ära andnud. Tundus, et katkestamine on vältimatu. 500 m ja väikese pumbaga taas rõhk sisse ja nii umbes 10 x. Küüt jõudis ka oma katkise rehviga järgi ja otsustasime, et minek on starti tagasi.
Jalka ajaks oli ju vaja teleri ette jõuda, seega punn põhjas lõpuni!
Vaikselt veeresime, rääkisime juttu. Jõudsime stardiläheduses asuvale asfaldi ületusele, kus oli ka peakorraldaja Välk ise. Arutasime maailma asju, ilma, vaatasime esimesi matkasõidu möödujaid ja siis veeresime finišisse. Mõtlesin, et korra veel küsin, ehk saab kusagilt sisekummi ja sai! Ivar Tupp oli mees, kes oli oma velo hammaka pooleks vajutanud ja sisekumm oli tal ka. OK. Ma pole vist kunagi katkestanud ja ka seekord jäi see nii. Sisekumm sisse, uuesti asfaldi ületuse juurest rajale peale ja nagu trassile keerasin – opaa, Kaido Kriisa minu ees. Mees oli Kotka mägedes remondiboksi avanud (eks ta ise räägib täpsemalt). Kuna plaan oli ikka korralikult edasi sõita, siis keerasin taas peale ja finišis olin veidi alla 5h. Seisuaega kokku 22 min + 5 km uimerdamist pumpamistega + starti sõit ja tagasi rajale sõit 3 km jne.. No ,mis teha. Aga ülikõva rada oli. Suur tänu Singlikatele!
Kaido:
No sellelt maastikuratturite pühalt ürituselt ja Põhja-Eesti „Haanja100“-lt ei saanud ju puududa. Kuna viimasel ajal on palju „kummijamasid“ olnud, siis sai isegi uus rehv rattale alla pandud ja peab ütlema, et toimis.
Koondisemees Kaido stardisaginas
Stardist sai mindud mõõdukas tempos ja esimesel tõusul kõike välja ei pannud. Esimesed hädalised olid Jägala jõe kaldapealsel, kus teravad paekivid kumme lõhkusid. Mul läks õnneks. Edasi enam nii lõbus polnud, sest peale märjemate kohtade läbimist sain aru, et esimene väike hammakas täna koostööd ei tee ja peab leppima suurega. Sellest polnud veel hullu, sest jõudu ju on! Hulluks läks pärast seda, kui Aivar Lipu tuules ühte paremkurvi võtsin ja libedal pinnasel külili kukkusin. Ruttu püsti ja edasi, aga ratas ei tööta enam – tagant viskab rämedalt üle ja otsib teist hammakat nagu…
Pean kinni, et vaadata, kas kukkumisega läks tagavahetaja kõveraks – ei saa nagu aru, et midagi väga viltu oleks. Proovin lenksult käigutrossi regullida – natuke läheb paremaks, aga ikka viskab üle ja sõita on väga vastik. Olen kukkunud Mesikäpa sektorisse ja liikumiskiirus on olematu. Kotka mäed lähevad jalutades ja peale neid ühe tõusu otsas (kui läbitud oli 17-18km) jään seisma ja viskan pilgu uuesti rattale – näen, et kett on mõnusalt keerdus. Minu õnneks oli samas kohas peatuse teinud Extreme Spordi Roland Popov ja kuna ta oli lahkesti nõus ketivõtit laenama, siis tema läks oma teed ja mina jäin oma ketiga pusima – kõver lüli vahelt välja ja kett kokku tagasi. Samal ajal tulid veel 2 meest sinna tõusu otsa kummi vahetama ja remondiboks oli avatud.
Küll mul oli hea meel, kui sõitma hakkasin ja ratas jälle töötas! Möödus Priit Grünberg Porterist, kes oli seal Jägala kividel oma kummi lõhkunud ja nüüd liikus päris kiiresti. Kuna mul oli vaja veel paigastläinud käike natuke regullida, siis lasin Priidul minna ja jätkasin üksi. Varsti nägin käekõrval ratast lükkavat Holdenit, kes oli suutnud oma ühekäigulise ratta tagahammaka pooleks vajutada ja pidi tõdema, et tema 3-aastane rattajamadest probleemivaba periood on lõppenud. Kroodi libedatel singlitel hakkasin Pelotoni Ailen Mälgist mööduma ja maandusin näoli samblikus. Taganttulija küsis tervise järele, aga peale kõrgenenud adrenaliini polnud häda midagi. Üldiselt läksid möödumised libedalt ja ainult paar sõitjat olid sellised, kes möödasõidu soove eirasid. Ca 45-50 km paiku tuli tagant üks tuttav rõõmuhõige ja madallendur Kull oli trassile tagasi lennanud. Natuke suutsin talle seltsi pakkuda, aga kui tal pulss alla 130 kukkus, siis palusin tal viisakalt lahkuda. Kodasoo metsade vahel nägin põlvitavat Tõnis Tiedemanni Vanamõisa SK-st ja lähemal uurimisel selgus, et mees palvetab ketilukku. Kahjuks ei saanud aidata.
Enne Kodasoolt lahkumist õnnestus veelkord külili kukkuda, kui ühe laskumise üleval vanem härrasmees oma Turist klassi rattaga ootamatult minu ees seisma jäi ja mina jalga pedaalist kätte ei saanud. Viimased km-d läksid päris kiiresti, aga vahepealsed see-eest venisid täiega ja tagumik ütles ka mulle, et järgmine aasta vali lühem distants.
Korraldus oli kõrgel tasemel, TP-des väga sõbralikud inimesed ja minu eriline lemmik – shokolaadileib oli ka kohal. Tänud Singlikatele toreda ürituse eest!
Alvaro:
Sõidu võib lühidalt kokku võtta järgmiselt – Läksin panema, aga päris välja ikka ei vedanud 🙂 Sõitmise kasuks tuli otsus suht viimasel hetkel ning kui “lastedistantsi” stardini oli veel poolteist tundi, sai kiirelt asju pakkima hakatud. Õnneks midagi maha ei jäänud ning pool tundi enne stardipauku jõudsin sektorisse. Pikal distantsil olen korra käinud ning sellest puudust ei tundnud. Kellel need lasterajad suu muigele kisuvad, siis võrdluseks samal ajal toimunud Marimetsa Kapiga oli JRM-i 37km võitja aeg üle poole tunni aeglasem, kui Märjamaa pika distantsi oma. Mina võta kinni, kummad need kõvemad mehed siis nüüd on.
Stardist täiega ees minema, sest esimesel singlil pidi kindlasti esimene olema, et mitte ühel tõusupõksul rahvakogunemisele jääda. Tasumistund saabus aga kiiremini, kui oodata oleks osanud ning juba kolmandal kilomeetril sai sukeldutud kuhugi veekogu äärde, kus linte muidugi enam polnud. Kolmekesi olime koos Einblau ja Krautmanniga juba korraliku vahe sisse saanud ja rajale naastes olime juba N14 sektoris. Leidsin alati mingi põhjuse, miks singlitel aeglasematest kaasvõistlejatest jõuga mitte mööda minna ning nii said kaks konkurenti 100m vahet sisse. Aga pole hullu, JRM-il ongi tihti üksi sõites lahedam. Tõsisemat vastupanu osutas mu “eksi” Specialized S-Worksi uus omanik Sander Värv, kes elu esimest päris MTB võistlust sõitis. Küll tal oli tegemist seal rajal!
Põnevaks läks siis, kui peale meie eksimust kogu sõidu üksi ees keevitanud Costa Bicicleta Rene Kübar ühel tagasipöördel nähtavusse ilmus. Hüüdsin naljaviluks “Oota ikka mind ka!” Tundes vist süümekaid ning tahtes esikohta ehk laskmata karu nahka ikka mano-a-mano selgeks teha, ilmuski mees tühja tallates paar kilomeetrit hiljem mu vaatevälja. Ja ootaski mind järgi! Esimesed kaks meest pidid kohe-kohe ees olema ning ta lubas nad kiirelt kinni püüda. Kahjuks ei arvestanud ta seda, et peale viimast toidukat tulevad vägagi ärevad ja tehnilised rajalõigud ning seal Rene kahjuks hävis ning jäidki meil kaks liidrit kinni püüdmata.
Ultimo kilometro – ka number on ennast singlitel vingerdamisest segi joonud
Pildimaterjali:
Pajurite tandem
MeelisL