CC Rota Mobilis

CC Rota Mobilis välisvõistluste projektile sai seeme mulda pandud juba 2013 aasta sügisel, kui lauale käidi valus trump – Krimmi Velotuur. Kuid oh üllatust, pöördelised sündmused muus vallas keerasid selle pea peale ning praeguseks juba ilutsebki seal lehel tekst: “Сайт временно закрыт”. Kuid algus oli tehtud ning varsti käisime lauale uue trumpässa Tour De Toksovo Kavgolovos, Leningradi oblastis. Andrei Gristsenko oli käinud seda sõitmas ning tal jagus selle kohta eelkõige kiidusõnu.

Esialgsest 13 huvilisest hakkas riburadapidi ära kukkuma ning otsustavaks hetkeks oli meid järgi 10 koos külalisliikmete Lasse Nõlviku ja Hannes Falteniga. Tuuri korraldaja oli pidevalt sides Rainoga, kes oli meil ainuke Vene armee kogemusega tegelane. Punased vaibad olid maha laotatud, puhkpilliorkester valmis ning hotellitoad klantsitud – selline mulje jäi meile Eesti delegatsiooni saabumise ettevalmistustest. Viimasel hetkel tabas meeskonda kaks kaotust – Kaido Kriisal ei õnnestunudki viisa vormistamise kadalipust läbi ronida ning klubi aukülaline Hannes tegi Kodasool liigkõva kallistuse puuga nädal enne starti. Ei halba ilma heata – ruumi rohkem, ****** vähem 🙂 Seega jalga kaasil hoidsid jätkuvalt Raino, Mihkel, Andre, Taikki, Alvar, Janek ja Lasse.

Järgnev on peamiselt kokku keevitatud Mihkli ja Andre memuaaridest, gaasi lisab hiljem Taikki.

Pojeehali!
Neljapäeva 14.augusti õhtul asus Prantsuse väikebuss Vene Föderatsiooni suunas, pardal 6 inimest oma parima rattavarustusega. Raino otsustas reisida oma auto ja kaasaga eraldi. Enne piiriületust tehti Sillamäel Nadežda juures korralik õhtusöök, tarbiti ka sooritusvõimet parandavaid jooke. Pimedas ja kõledas Narva piiripunktis hakkas aga juhtuma. Peale paaritunnist seiklust Narva piiripunkti, ooteparkla ja ei tea mille veel vahel, teatas kõrgema auastme vene piirivalvur, et hr Suisalul on kolm valikut, milledest kõige vähem valulik on võtta oma kodinad ja minna Eestisse tagasi. Nimelt oli Alvaro viisadega kabetades kokku keeranud väikese käki paragrahv 352 lõige 2 vastu, mis päädis öise 5 tunnise bussireisiga tagasi Tallinna. Vägisi hakkas meenuma Agatha Christie “Kümme neegrit”. Then there were six…

Öösel täpselt kell 3.26 parkisime Vene maanteede parimatest paladest sugeda saanud Citroeni Utševno-sportivnaja baza Kavgolovo ette. Pimedas polnud õnneks või kahjuks aru saada kuhu ma magama heitsime. Ka uksed olid lukus. Prõmmimise peale saime ikka sisse ja kolmandale korrusele tubadesse.

Reede hommikul sööma minnes oli võimalus tutvuda suurepärase sööklaga. Kui terve hotell elas aastas 1989, siis sööklas võis vabalt kümme aastat veel tagasi kerida. Pakutav gurmee oli võrratu ega ka karvase rinnaga nõudekoristajast onu ka kehv polnud. Mõnel hommikul oli isegi pudru toormaterjal tuvastatav. Kasha bez maslo. 1989 väljalaskeaastaga Mihklile oli see täielik kultuurishokk!

Stolovajas järjekorras menüüd koostamas

Proloog (Reede pärastlõuna)
Hotellist sõitsime stardipaika, korraldaja sebis meile selleks puhuks ka eskort-ATV. Proloogi rada oli rohkete tõusudega ja raske (4,5 km) . Tuuri sõitis silmjärgi umbes 30 inimest. Pulgaga tõmmati stardijon maha ja võistlus võis alata. Panime paugu ära, tulemustest ei teadnud midagi. Tagasi hotelli sõites oli Toksovo peateel toimunud korralik matakas ja ühel autol oli just pool esiotsa küljest ära sõidetud. Omanik pani auto puldist lukku ja läks Kamazi meestega asju paika panema.

Gostinitsa

I etapp 20km (Reede õhtu)
Suuremahuline briifing ja taktika paikapanemine peetud, panime rattad bussi ning sõitsime järgmise etapi stardi suunas. Järgnev kuulub rubriiki „Võimalik vaid Venemaal“. Hotelli eest eskortis Tuuri korraldaja meid kuhugile keset kohaliku suvilakoperatiivi. Sealt edasi pidime sõitma punase Lada Samara taga, teekatteid oli A-st Z-ni. Citroen aga pidas vapralt vastu. Lõpuks jõudsime ühe tõkkepuu taha, mis tagas sissepääsu „9.mai aiandusühistusse“ , sealt paremale pöörates oli üks vanaaegne tõkkepuu, mis oli tabaga lukus. Peale suurt sagimist tõi üks kohalik 7-aastane tüdruk võtme ning teekond stardipaika sai jätkuda. Keset tühermaad jõudsimegi lõpuks „võistluskeskusesse“. Prügihunnikud tahtsid bussiakendest sisse tulla ning nafta hais oli hingemattev, aga kuidagi oli vaja ju supi soojendamiseks lõke üles saada. Tuuri korraldaja rääkis meile eesootavast etapist ja näitas kaarti, tsiteerime: „Seal tagapool on sõjaväeala. Me tegelikult ei tohiks siin üldse olla. Ärge midagi maha visake ega üles korjake. Rajal võib leiduda inimese-suuruseid mürske. Kui mundrimehed näevad teid, tuleb suur pahandus“. „Nojah“, ütlesime meie, hämming oli suur.

Stardis algas Mihklil taas kummi dejavu. Vaidles mis ta vaidles, aga susises see sunnik. Trassil korralik boksipeatus ja karistusminuteid kogunes. Andre / Lasse tandemi poolt võeti stardis korralik hoog üles ja kohe oli ka aru saada, et Thunder Burt ei ole see rehv, millega siin sõita. Muda, loigud, libedad heinamaad. Lõpus püüdsid ühte Estonia dressides (hiljem selgus küll, et tegu kohaliku Pavlovi nimelise mehega) tüüpi, kellega sai ka hirmsalt finišit rapsitud. Pärast sai ratast pestud ja suppi mulistatud. Hotellis oli planeeritud saun koos korraliku õlle ja snäki valikuga. Raino oli juba kaasavõetud Vana Tallinnad, kilud ja muud olulised asjad kohalikele naasedele laiali jaotanud ja sellest tulenevalt sujus hotellis kõik kui õlitatult.

Saun
Saunaruum oli hotelli kõige moodsam osa. Leil hea, õlu hea, Andre lõhkus ühe duši ära. Mägi hõbedajooksu nägime Rossija 2 pealt.

II etapp 70km (Laupäev)
Maratonihommikul sadas korralikult vihma. Rada oli kaks korda 35 km, meenutas Rõuget, aga klassikalisi kruusa- või asfaltteid ei olnud. Vova Vshivshtsthsetsev viis meid kurssi rajaga. Tegemist oli ka eraldiseisva maratoniga, kus osavõtjaid kahel distantsil kokku ligi 500.

Lasse sai algul eest minema, aga mingi aeg hiljem liitusid Andre ja Mihkel. Mihkli Thunder Burt, sisekumm ja 2,5 bari õhku oli täpselt kõige valem valik antud päeval, drifting oli kõva ja kõige labasemategi tõusude peal sai Wattbike’i harjutada. Vene sõitjad panid ka korralikult kamikaze. Paar tüüpi, kellega koos sõitsime, olid iga teise laskumise peal maoli maas. Esimese ringi lõpus pani Andre ühe uljama laskumise raames metsateel rämedalt maoli. Mitu head meetrit külglibisemist, kuni lõpuks jõudis tagarattani tahkem pinnas, mis kohe korralikult kinni haakis.  Lasse peksis Andre üles, ootas järgi ja aitas edasi. Andre: Korralik sõber, ma ütlen! Teine ringi tuli juba päike välja ja mudaralli võis jätkuda. Finishis olime 20. koha piirimail.

Andre vs Lasse

Rattapesu oli paras huumor, Lasse jäi sappa seisma. Teised läksid järve äärde rattaid vuntsima. Kõrval ujus paarike koos koeraga, seal samas kõrval mädanenud arbuusi ja prügihunniku kõrval pesime oma velosid. Lasse tuli ka 3 h pärast sitase rattaga tagasi, sest järjekord ei liikunud. Pigem pikenes, kuna igale sõbrale tuli kolm sopaste ratastega sõpra rajalt juurde.

Õhtul tegime korraliku restoranikülastuse. Kui küsisime, kas viina ka saab, tuli vastuseks, et viina me ei müü, aga pood on üle tee ja klaasid on meie poolt. Restoranis läks kokku 85484 rubla, mis teeb umbes 15 euri.

III etapp
Etapi start oli jälle kuskil kõige jõhkramas võsas, aga Citroen ületas kõik liivaaugud ja kraavid suure kägina saatel võidukalt. Etapp oli eelmise päeva maratoni ring väikeste muudatustega. Start oli Gunderseni meetodil kogu Tuuri arvestuse alusel. Aleksei pani lõpuks tabloo püsti, kuus kiiremat said stardi.

Andre:
Mina olin 8. kohal ja Lasse oli M40 klassi kolmas (üldkokkuvõttes 7).  Kedagi nagu püüda polnud, sest vahed suured. Peale pooletunnist üksinduses kulgemist nägin Lasset raja ääres askeldamas. Kumm tühi. Mees oli päris närvis ja kukkus seal rabistama. Aitasin siseka ja õhu sisse panna ja lajatasime koos edasi. Lasse keeras nii kõvasti peale, et mul oli ikka päris raske. Umbes 8 km enne lõppu möödusime M40 tesise koha mehest (ka rehviprobleemid). Tundus, et hakkab lubama. Finishis oli asi purgis ja M40 hõbe kotis. See oli kõik, mille Separatist Racingu klubi Venemaalt koju tõi.

Mihkel:
Enne pimedat tuli tabloole ka minu number ja lükkasin ratta rajale. Õnneks suutsin kiirel laskumisel vältida Tamarat ja Larissat, kes jalutasid oma kahe suure koeraga, ühel koeral läksid silmad ikka väga suureks. Sõit edenes raskelt, veel raksemaks läks ühel põllulõigul kus tekkisid suitsiidimõtted ja mättad peksid niigi haavatud Cube’i halastamatult. Lõpuks ikkagi nägin ka finišit ning hakkasin kohaliku õllevalikuga tutvuma. Tulemused näitasid, et tegelikult sõit väga hull ei olnudki.

Väga hull ei olnud ka Lasse etteaste. Vaatamata kummivahetusele hammustati endale M40 II koht, lisaks jooksutati kokku sputniku mootori pealt töötav ajavõtusüsteem tulles finišisse täpselt võrdse ajaga koos Andrega. Puitmedalid ja oranžid särgid käes, CCRM’i lipp autosse, panime hotelli poole tagasi ajama. Enne check-outi oli ka väike võimalus, et me oleks Alvaro Scotti gostinitsa soojasõlme maha jätnud, aga õnneks tööriista kaste bussi viies jäi see silma.

Mõista mõista, kus on meite vennad

Täpselt üks Vana Tallinn hiljem jõudsime piiri peale, kus nokatsiga piirivalvetöll suutis hea venelaste maine ära rikkuda, aga anname talle andeks, sest ilmselt oli tal väga väike till ja elas emaga koos  kuivkäimlaga  üürikorteris.

Kokkuvõtteks
Venemaal olid kõik inimesed ülimalt sõbralikud ja abivalmid. Ei kohanud ühtegi pahatahtlikku või halba inimest. Võistlus, organiseerimine ja kõik sinna juurde kuuluv oli teistmoodi, kui oleme harjunud, mis tegi selle võistluse täiesti erinevaks ja pingevabaks.
Taikki tänud headele kaaslastele – Andre „Alumiinium Hammustab Hästi“ Kullile, Lasse „Tahab Võita“ Nõlvikule, Raino „Organiseeija“ Einroosile, Mihkel „Separatist Racing“ Lainele ning Janek „Sõidame Koos“ Leerile!

Tulemused tuuril:
1. Maksim Gogolev (Venemaa meister XCO-s)
3. Ravshan Balgabajev
6. Lasse Nõlvik
6. Andre Kull
9. Janek Leer
10. Taikki Tillemann
11. Mihke Laine
12. Raino Einroos

Laupäevase põhisõidu tulemused

Pildid 1, Pildid2, Pildid3, Pildid4

Raino, Janeki ja Andre pildikogust veel mõned elu-olu kajastavad jäädvustused:

Metsjeesus Andre