EMV Talikrossis 2015
See aasta toimus traditsiooniline Talikrossi EMV 28.veebruaril, kohaks Elva nagu alati. Klubi pani noore ja rohelise Mihkli tanki ja jäi sündmusi kaugelt vaatama. Tegelikult oli tal endal kindel soov see talvine pull ära proovida. Kogenumad liikmed soovitasid hästi kiiresti sõita, siis pidi hea koht tulema. Küsimus jäi, kas lõputud treeningtunnid Spartas Wattbike’i seljas toovad ka medali?
Mihkel võtab sõna:
See aasta sai mandaati telefoni teel teha, mis lubas kauem magada ja oodata kuni Andre ka ärkab, et kaamerat esimest korda võistluse ajaks laenata. Waze näitas ka Eesti kõige mudasema kruusatee ära, aga lõpuks leidsin Elva üles. Seal ootas üks-kaks kraadi sooja ja pilves ilm, õnneks vihma ei kallanud, aga olud olid siiski märjad. Peale kerget geopeitust leidsin ka sekretariaadi üles ning sain võistlusnumbri kätte. Salaja tegin prooviringi ära ning tundus, et midagi võimatut ees ei oota. Üritasin natuke sooja ka teha, aga märg oli ning ei viitsinud kaua sõita.
EJL ülimalt avalik ja üliobjektiivne reiting paigutas mind täpselt teise ritta, otse kange konkurendi ja peafavoriidi Mehis Leigri taha. Mees ei vaevunud pikki pükse kanda ja lasi säärtel vabalt hingata. Täpselt kell 15.42 anti vile ja mindi rajale. Kohe oli aru saada, et ligi 130 päeva pole ühtegi kiiret liigutust tehtud ning lasin käputäie noori mööda. Peale pikka tõusu hammustasin Kolessovi ära ja arvasin end teisel kohal olevat omas klassis ning kühveldasin edasi korralikult. Karistasin ka ükshaaval noori, kellest üks valmistus cyclo-rattaga hüppemäetorni alusesse tiiki sukelduma.
Teisel ringil tegi tõus juba kõvasti haiget ja pidi pingutama, et end üles vinnata. Muu osa rajast oli normaalne ja kannatas sõita küll. Alguse poole oli Mehisega ka silmside, aga see kadus sama kiiresti nagu sulav lumi ja jätkasin oma kulgemist. Vegeteerisin 3. ja 4. ringi ära. Ratas hakkas järjest hullemat häält tegema, aga pidas õnneks vastu, kuigi vahest oli tunne, et keegi järab tagajooksu. Neljanda ringi lõpus avastasin, et Jermakov ka võistleb ja sõitsin temast mööda.
Viies ring hoidsin lihtsalt tempot stabiilsena ega küpsetanud üle asju. Õnneks tuligi finiš ja sai jala maha toetada lõpuks ning oodata kuni veremaik taandub kurgust. Tasuks teine koht omas Sport klassis, vahed olid väiksed: esikohast jäi vajaka 14 sekundit, umbes samaga edestasin kolmandat kohta.
Peale sõitu sai moll puhtaks küüritud ja võis Eliidi/Sen1 sõitu vaatama minna. Natuke enne pimedat visati ka medalid kaela ja lubati koju ära minna. Õnneks jõudsin „Reisile Sinuga“ ajaks koju ja avasin õlle. Korras päev.
Pildid (Fotograaf: Kayvo Kroon)