Saku100 2015

Pokumaa, Lenduri, Põdra, Igivana, Fukushima, Rebasehotelli- randomaalsed sõnad reas? Ei, need on single-trackid Saku metsade vahel legendaarse Saku100 rajal. See aasta võttis CC Rota Mobilis katsumuse ette vastu suure koosseisuga. Ilm oli hea ja Porteri tiim oli suurepärase raja ette valmistanud. Sõna võtavad asjaosalised.

Andre memuaarid kuues peatükis:

1. Kuna 100 km plaani polnud, võtsin muretult positsiooni kusagile pundi esimese kolmandiku peale. Alguses olin ikka suht taga (oma klubi meestest vist eelviimane). Vaikselt tiksudes tutvusin Käsna, Sambla ja Kraavi ja Soo ja Raba ja Mäda ja kurat-teab-mis-singlitega. Eespool vilksas Mihkel. Kohas, kus rada jooksis kahel pool kraavi paralleelselt, küsis ta mu käest, et mis mu maxkiirus on. Ma ei teadnud. FSi amortide tagasilöögi ventiilid susisesid ja elu tundus ilus. Plaan jätkuvalt sõita 4 ringi.

2. Kõik sujus. Sain kätte Mihkli koos Asko Nurmiga. Koos minuga põrkas juurikate otsas Pedari. Vaikselt hakkasid välja kujunema singlid, mida ma juba vaikselt vihkama hakkasin ja singlid, mida aina rohkem nautima hakkasin. Enne teise ringi lõppu saime ilusti neljakesi kokku – Mihkel, Nurm, Pedari ja mina. Ringi lõpus tegin peatuse, et pudelit vahetada.

3. Ringi alguses ikka selgelt 4 ringi plaan, aga nüüd juba väikese kahtlusega, et kas äkki.. Sain Mihkli uuesti kätte ja kuna tunne oli veel OK, läksin oma tempoga edasi. Varsti sain kätte elustiiliklubi Viira, kes väitis, et ta on juba 2 korda kummi parandanud. Krt ma ei uskunud. Korra võttis ka ta mu ees pinnaseproove. Läksin temast varsti mööda ja kusagil juurikasel singilil läks mul selle võistluse ajal esimest ja viimast korda täitsa näpuvahelt ära ja panin korralikult risu. Viira nautis hetke ja möödus. Varsti soovitas ta, et ma võiks siiski oma teed minna. Varsti paistis ees ka Sulev Lipp. Ta arvas, et peaks ikka kõik 6 ringi sõitma. Ma ei olnud veel selles kindel. Kraaviäärne singel hakkas aina rohkem närvidele käima.

4. Selle ringil alguses langetasin otsuse, et tuleb ikka sott plaani võtta. Kuna väsimus hakkas ligi tikkuma, tekkisid paar ärevamat hetke, aga jäin püsti. Kraaviäärne singel sakkis täiega. Lisaks hakkas pinda käima alguse mudane singel ja sellele järgnenud imev samblamaa singel. Ringi lõpus peatus – pool banaani, pudelivahetus, uus geelipudel ja edasi. Kaido hüüdis raja äärest, et Kandlega vahe umbes 2 min.

5. Sain aru, et „point of no return“ on ületatud. „Teeme selle kuradi 100 siis ära!“ Aga väsimus akumuleerus, tuju hakkas ära minema. Sellel ringil hakkas vaikselt kõik häirima…alates kraaviäärsest singlist, lõpetades sellega, et lenksu gripid on liiga kõvad, singlid mis ei veerenud ja tuul, mis oli nendel üksikutel kruusalõikudel vastu. Vajusin vegetatiivsesse seisundisse ja muljusin edasi. Punkri drop oli lahe element, seda kohe nagu ootasid ja tegi sõitmise millegi nimel veidi lihtsamaks. Uuele ringil läksin kivistunud näoga, teadmata vahesid ees olevatega.

6. Zombi zone. Kraaviäärsel singlil ropendasin. Häälega. Kõvasti. Olin nii süsi, et Fukushima singlil oleks äärepealt sisekurvis paiknenud mingisse põhjatusse auku kukkunud. Marek Valdnerist ringiga möödudes rääkis ta, et oli vahepeal saunas olnud ja õlut joonud…. Lugesin minuteid, meetreid. Suu kuivas, aga jook oli otsas. Kui tuli silt „Raskem osa on selja taga“, sain aru, et peaaegu kodus.

Seda, et kolmas koht oli niiii lähedal, samas niii kaugel selgus alles hiljem. Aga ega mul midagi väga juurde ilmselt panna ei oleks olnud… või kurat seda teab.

Mihkel:

Eelmise aasta kannatused oli unustatud ja avastasin jälle end Saku100 stardikoridorist. Kusjuures regasin alles teisipäeva õhtul ära peale suuri õhutusi ja lubadusi. Eesmärk hõlmas 50% jagu 4-ringi sõitmist ja 50% jagu terve 100km läbimist. Esimest korda elus unustasin osa varustust ka koju, seekordne sõit tuli ette võtta paljaste kätega.

Täpselt kell 10 anti start ja kohe pidin oma adrenaliini ja ego maha suruma, et mitte eelmise aasta liiga kiiret algust korrata. Kulgesin mõistlikus tempos, natukene eespool liikus kerge vahega rajameister Asko Nurm. Ringi lõpus hakkas parem põlv tundma anda ja kartsin juba, et kere hakkab järgi andma Saku metsade juurikatele ja mülgastele.

Teine ring olin juba tihedalt Asko tuules. Tempo oli täpselt õige, kuigi sõidudünaamika natukene erines tänu FS vs hardtail omadustele. Mõnes kohas pidin korralikult pingutama, et mitte maha jääda, aga samas mõnes kohas sai hästi rahulikult võtta. Tunne oli hea ja põlvevalu oli ka kadunud. Vaikselt hakkas krambi-alge tekkima.

Kolmas ring oli teise ringi copy-paste, ikka tegi Asko tempot ning mina järgnesin. Ringi algul läksid Andre ja Aimar Pedari oma teed. Oja singlil tuli esimest korda minu 1×10 setupi juures kett maha, õnneks sain selle kiirelt peale tagasi. Singli kunni katse alguses ma ei suutnud ära otsustada, kas lähen panema või kulgen edasi omas tempos. Õnneks üks juurikas suunas mind vastu puud ja see aitas õige valiku teha. Tasapisi hakkas ka selg tundma andma ning aeg-ajalt pidin end korralikult venitama.

Neljanda ringi algul tegin kohe metsapeatuse, sest organism ei suutnud kõike ette joodetavat ära tarbida. Natukene hakkas ka mentaalne tervis alt vedama, päris pikalt arvasin ,et olen juba viiendal ringil, aga õnneks sain pusle uuesti kokku. Avastasin, et olen Veiko Viirast mööda saanud ja suutsin stabiilset tempot hoida. Ringi lõpus möödusin ka Sulev Lipust. Tegin ka esimese söögipeatuse ja lasin kaks kurgitükki paaki.

Viiendale ringile polnud üldse raske minna, eelmine aasta samal ajal viskasin juba end pikali, looteasendisse, pisarad silmas. Raja lõpus üks suurem juurikas viskas korra pilli risti ja pidin uuesti ketti peale sättima hammakale. Ringi lõpus tekkis ka visuaalne kontakt Pedariga. Boksis aitas Kaido pudeli täis lasta ja läksin innukalt vastu viimasele ringile.

Kuskil poole ringi peal sain Pedarist mööda ja kohe läks esimest korda päris raskeks. Tekkis väga suur soov finišisse jõuda ja see sõita ära lõpetada. Õnneks kerisin end lõpuni välja kuidagi ja sai 100km seinale kirjutada. Tuju oli superhea ja 6.koht protokollis. Ringiajad näitasid, et viimased 4 ringi olid ühte auku ja need kannatasid võrdlust eesolevate meestega.

Raino:

Sakus nüüd 7×100 tehtud.

Nimeline veteraninumber lasi startida murevabalt üsna eest. Kolmandal ringil sai esirehvil juurikatel turnimisest isu täis ja hakkas vaikselt järgi andma. Polnud parata – pitstop ja sisekumm appi. Koos sellega sai vähe rohkem põrutades kenasti lõpuni. Kõige raskemaks kujuneski neljas ring ja tehniliselt kõige õnnestunumaks viies-kuues – rada ja trikid hakkasid selgeks saama. Hüpe jäi küll aina lühemaks. Neljandal ringil üle tee jooksmist alustanud puud püsisid ka jälle paigal. Kordagi ei tekkinud ka mõtet, et rohkem seekord ei teeks ja keeraks enne päris lõppu sooja vorsti maitsma 🙂

Porterile täis punktid orgunni ja raja eest.

Andrele ja Mihklile täispunktid tulemuse eest. Tarmo, Raul ja Sussa olid headeks kaaslasteks rajal.

Sõit on siinse kandi üks raskemaid, nii kehale kui vaimule. Ja iga järgmise korraga läheb raskemaks mitte sõitmine, vaid taastumine.

Madis:

Esimest korda Saku100 stardis ja päeva alguses oli „optimistlik“ plaan see läbi sõita. Paraku tegin seekord 6 ringist 3. Lihtsalt jõud sai otsa, ei toitunud korralikult. Aeg kuskil 3h 30min ringis. Rada oli raske. Tõuse polnud, aga singlid imesid nagu kaanid.

Esimesel ringil sõitsin kõik sillad ilusti üle, järgmistel ringidel juba võtsin ühe turvalisuse mõttes jalutades. Osad lõigud meeldisid väga kus vähe suuremal kiirusel sai kurve võetud. Käed makaronideks ei muutunud ja ratas oli kontrolli all (loe: jumal tänatud, et FS kasuks olen otsustanud). Pit-stopi toidulaud oli korraldajatel tehtud väga rikkalik – kõike oli küllaga. Tänud PorterRacingule mõnusa laupäeva eest!

Alvaro räägib kukkumistest ja taastusprotseduuridest:

Oled Sa vahel mõelnud, et mõni päev oli Sinu elus nüüd küll kõige õnnelikum? Või kurvem? 9. mai, 2015 jäi minule igal juhul meelde väga eredalt, sest juhtus nii mõndagi erakordset…..
* Panin kuskil Saku metsa vahel lookleval metsarajal rattaga rohkem maoli, kui püsti olin. Keegi oli metsa linte vedanud ja silte üles seadnud. Äkki kartsid, et ma olen eksinud ja tahtsid mind sealt välja juhatada? Nende siltide jälgimisele kulus kogu tähelepanu ja pulksirgel 30 km/h sirgel paugutasin Meelis Luiksi tagarattasse, mis kolises. Huhh, õnneks oli vaid põlv ribadeks, rattapüksid ja muu tehnika jäi terveks. Heast seltskonnast oli kahju, sest Melliga oli päris lahe koos sõita. Kolmandat korda sama ringi tehes hakkas silma kana märk. Tahtsin vaadata, kus see kana seal metsas ennast peidab – perele ju süüa vaja koju viia. Kana, kurjam, aga oli rünnakuks valmis ja rebis mind metsa sukeldudes rajalt maha kiiremini, kui ma jõudsin ”Aiii” öelda. Mokk lõhki nagu jänesel, prillid metsa all pilla-palla, lõug paistes nagu Jürgen Ligi pojal ning otsa ees muhk, nagu sellel Flora palluril, kellele jalaga molli anti. Ahjaa, sammal oli Saku metsas maitsev, tänan küsimast! Hiljem tohtripunkti jõudes selgus ka see, et kiivrit hoiab koos vaid see punavalge plastik ning sisu on puru mis puru.

* Seal samas lähedal pakkusid helesinistes dressikates (millegipärast oli neile X peale joonistatud, ei tea kas X-Mehed?) naisterahvad paremat ja toekamat söögilauda, kui enamikud Eesti hotellidest. Keegi oleks nagu varem rattavõistlustel käinud ning teadis, mida üks näljane ja vihane rattahunt tahab ning läinud tuimalt Selverisse ja sealt kõik hea-parema korvi tõstnud. Apelsin, koka-koola, Braatwurst mit sauerkraut und senap jne jne. Nende naistega võiks küll koos jahile minna! Üks õmbles põlve ka veel kokku, mida Sa hing veel tahad!
* Kuna kiivrita mind enam metsa ei lastud, tuli puhvet kokku pakkida. Lõõgastusprotseduurid olid plaanis Toila Spa’s. Mmmm, Tai massaaž – kujutad ette tõmmusid 1m 50cm pikkasid…….. Stopp! Uksest astub sisse N60 vanuseklassi uksele koputav väsinud, kirillitsat hästi valdav daam. Natuke siit ja natuke sealt, silmad kinni ja siis päeva H-hetk – kärts peeru! Ei, see ei olnud mina! Aga no seda pingutust ei ole võimalik ette kujutada, mida oli vaja, et mitte hüsteeriliselt naerma pursata. See oli vist raskem, kui kaks Haanja100 läbi sõita. Sain hakkama…..

Raul