MTBest 18.Tallinna Rattamaraton
Legendaarne Tallinna Rattamaraton toimus see hooaeg 16.mail ja MTBest “katuse all”. Ilus ilm meelitas kohale Andre, Mihkli, Bruno ja Rauli. Asjaosalised võtavad sõna:
Andre avastamas tundmatut sektorit:
Algselt oli plaanis Kuusallu minna, aga eelneva rajaluure raporti andmed ei pannud „MTBmeetri“ seierit võbelema. Ega see Tallinna maraton muidugi ka mingi kingitus ei ole, aga nimi läks 30€ eest kirja.
Kohale jõudes tekkis tunne, et olen sattunud Kolga Aabla kinnistele meistrivõistlustele takistuskandejooksus. Mõned ükskikud inimesed ja päevajuhi Kaarel Zilmeri tulutud üritused spordimehe nalja teha ei tekitanud küll tunnet, et kohe mingiks hirmsaks puristamiseks läheb. Number paigutas mind teise koridori.
Umbes viiendaks kilomeetriks olin pundis, kus tempot dikteeris teravate äraminekukatsetega Savisikk. Paraku said tal varsti padrunid otsa.
Püüdsime kinni Kattai ja Balgabajevi. Pundis umbes 10-15 inimest. Huvitavaks läks siis, kui oli sõidetud 20 km. Nimelt püüdsime selleks ajaks kinni esimese pundi, kus käis korralik järgmise päeva ettevalmistav soojendav kerimine. Selgus et Arumägi ja Pruus olid minema lastud ja härrad Red Bikest ja Rietumust olid edasise sõitmise lõpetanud. Kedagi teist minema ei lasta ei tahetud ja kõik katsed neutraliseeriti ja nii siis käis selline pikutamine. Samas, kui vasakule ja paremale , ette ja taha vaatasin, sain aru, et kui nüüd sõitma hakatakse, siis läheb mul raskeks.
15 km enne lõppu hakati vajutama. Punt läks ribadeks. Jäin korra maha aga imesin kruusa peal kuidagi järgi. Edasi pressisin kohe ette poole, et ei peaks viimasena kummipaela otsas rippuma. Pukimäe umbes kolmanda vallutamise lõpus selgus, et ma ei jäägi enam maha ja, et hoopis tagant poolt hakkas kärisema. Eest poolt läksid mehed nagu Austa, Maasikmets , Tarassov ja Pütsep muidugi oma teed. Ojavee vedas mind eest väikese vahega ära saanud Kattaile ja Balgabajevile järgi ja ainukesel tehnilisel tõusul saime kolmekesi eest ära (Ojavee ikaldus).
Paraku sellele järgnenud kruusal tulid tagant Ojavee, Kodar, Põldmaa ja paar lätlast järgi. Finishis mul nende vastu enam midagi väga teha polnud. Proovisin – finiši kurvis olid veel enam vähem possal, aga ega midagi seal juurde võtta enam polnud.. Kui ma finišis üliviisakalt üritasin rajameistrile (kes tundus oma tööga mega rahul olevat), selgitada,- et mõni singel võiks juures olla, et neid ju on siin metsades olemas, ei pea võsalõikuriga turbarabasse minema, tõmbas vanahärra nägu ilmselgelt pilve… aga noh… 🙂
NB, kummiomasooiharatele: ees olnud 2,25 tolline Rocket Ron (Schwalbe! – toim.) toimis.
Mis ma oskan öelda, päris põnev laupäev.
Mihkel:
Laupäeva hommikul Andre maja ees surusime neli ratast Chrysler Voyageri taharuumi ja tagaluugiga surusime selle kompoti üpris tihedaks ära. Ma usun, et moodne füüsika pole nii suurt tihedust näinud, kuidas need rattad sinna olid kokku surutud. Väärt masin!
Kuna sellel nädalavahetusel toimusid kaks maratoni, mõlemad Tallinna ligidal ja ma polnud asjadesse eriti süvenenud, siis ma sain poole sõidu pealt teada kuhu me võistlema läheme üldse. Aegviidus ootas meid õnneks kena päikeseline ilm ja sooja pügal üle 10 kraadi.
Peale korraliku soojendust laekusin tagasihoidlikku stardikoridori. Start. Kui alguse minutid üle elasin, hakkasin jõudsalt kohti parandama. Möödusin hooga Greetest, Brunnist, Tarmo Ennokist ja veel mitmekümnest konkurendist. Avastasin end seltskonnas Molevi, Jevgeni Kollessovi ja veel paariga. Kolessov jättis ühel laskumisel vahe sisse ja pidin mööduma ning korraliku lõigu tegema jälle, et mitte suurt punti eest ära lasta.
Enamus sõitu kulges ca 15 liikmelises gruppis, mis kahjuks ei olnud maailma kõige innukam seltskond. Silma jäi ainult Viimsi Rattaklubi Kristjan „26 tolli ei ole surnud“ Laanemaa. Mingi aeg tundsin end isegi väga hästi (loe: kerge oli sõita). Enne metsa keeramisi läksin alati ette, et vabas vees liikuda ja mitte kamikazede ohvriks langeda. Mitmel korral üritasin ka äkilisemaid liigutusi teha, aga zero response grupist.
Enne suuremat laastu-tee lõiku saime Mehis Leigri kätte. Vana paistis päris adekvaatne ja rääkis juttu ning liikus hästi. Siiski mõne aja möödudes läks õnneks punt väiksemaks ja alles jäi umbes 7 ratturit. Viimastele kilomeetritele läksime vastu neljakesi: Sten Eric Nirgi, Maika ja Laanemaa. Viimane pani ka korralikult pikali korra, kui ühes kurvis natukene uljalt lõikama läks, aga varsti oli juba tagasi meie juures.
Viimast kilomeetrit ma ei viitsinud/ ei jõudnud võidelda ja lasin eest ära teised. Lõpuks 36.koht, mis minu arvates on täitsa korralik tulemus. Rada oli kiire, aga siiski päris sõidetav. Männimetsa all tunnen end koduselt. Ilmaolud olid täpselt perfektsed minu jaoks, kordagi ei hakanud palav.
Tulemused:
1. Peeter Pruus
…
19. Andre Kull
…
36. Mihkel Laine
…
63. Raul Talumaa
…
201. Bruno Tamm (purunenud rehv)