Estonian Cup Kuusalu 2.Rattamaraton

Tallinna ligidal toimus ka teine maraton- Kuusalu ACE Logistics Rattamaraton. Raja kohta levisid hirmsad kuulujutud, et vesi on kaelani ning kruusateedel ei paista lõppu. Oma seisukoha pidas vajalikuks öelda ka konkureeriva sarja vaimne isa. Mis seal Kuusalus tegelikult ees ootas?

Mihkel annab ülevaate:

Laupäevane Tallinna Maraton oli üle elatud, tuli ratas juba Kuusalus starti ajada. Tegin korralikult sooja ja võtsin teise saja grupis koha sisse. Jälle on põhjuseks minu süvenematus või midagi muud, aga kui start anti, siis lint oli ikka ees ja meie gruppi rajale ei lastud minu üllatuseks. Õnneks minut hiljem lubati ka meid aasale hullama.

Kohe alguses pani elustiilirattur Virgo Neeme tempo peale ja mulle, kes pole ühtegi meetrit maantee võistlusel sõitnud, tundus, et kas nüüd juba ongi minek ja püüdsin nad kinni korraliku spurdiga. Hiljem muidugi liitusid meiega ka ülejäänud grupp.

Kuskil kolmandas-neljandas kurvis kaotasin ka oma ainsa pudeli ära. Alguses olin kuskil grupi keskel, korra käis ka Brunn võimu näitamas, nägin ka Greetet jälle mitu korda. Esimeses mülgaste kaskaadis tegi üks mülgas korraliku ampsaka ja võttis mu esijooksu kinni. Õnneks sain ise ennem pardalt maha, kui ratas kägarasse maandus, tulemus: vasakpoolne pidulink vaatas üles.

Tekkis soov juua saada, nägin head sõpra Tarmo Ennokit pundi eesotsas ja kerjasin juua temalt. Mees andiski ja lubas pudeli endale jätta, vot selline mees! Suured tänud veelkord! Niimoodi me sõitsime suures grupis, keegi edukalt eest ära ei saanud ja mingist sõbralikust koostööst ka rääkida ei saanud.

Paraku tekkis mitmetel puhkudel ka splitte grupi sees. Ühekorra tegi ka Viljar Varik muljetavaldava etteaste, kui mind eelolevasse gruppi vedas raju hooga.

Kuskil peale võistluse ekvaatorit (võistluse keskkoht, mitte rada ei läbinud reaalselt ekvaatorit) üritasin alati enne metsa ette minna, üldjuhul sain ka väikese vahe sisse, aga sellega polnud järgneval lõputul tuul-vastu-molli kruusalõigul midagi teha ja pidin pundi järgi laskma.

Kui asi hakkas lõpu poole minema, siis õnneks grupil olid ribad järel. Viimasel tõusul tegin vist oma elu äkilisemad rattaliigutused ja läksin finišisiregele vastu üksinduses ning vormistasin oma stardigrupi (101-200) võidu ära 🙂 Reaalses elus koht protokollis 52 ja olen rahul. Rada oli päris vaheldusrikas, kuigi oli palju kruusa, kokkuvõttes kiidame heaks. Suppi jõuan vajadusel ise osta ja selle üle ei kaeba, täitsa okei oli.

Madis

Kuusalu osas lubas ca +10C ja päikest, ehk mitte päris koerailma, seega otsustasin seda 68km sõitma minna. Stardinumber anti kõige viimasesse koridori. Mõned tuttavad näod seal olid, nt Priit Raudsepp, kes ütles kuldsed sõnad “tark ei torma”. Panin kõrva taha ja hakkasin viitstardist kohti parandama. Möödusin peale paari sadat meetrit Marionist, ergutasin paari sõnaga ja vajutasin jälle jõuliselt pedaali.

Eriti kellegi tuules seekord pikalt ei viitsinud passida, kui oli kellega karuselli sõita, siis oli, aga muidu vedasin pikalt üksi. Paar singlit läksid küll korraliku pargis-jalutamise-tempoga, justnimelt jalutamisena (tagumiste gruppide võlu ja valu). Riietusin natuke üle ka, mõned aasad olid päikesega soojaks läinud ja tekitasid leebe sauna minu kombinesoonis. Stardis 574, finishis 296, aeg alla 3h. Endaga rahul.

Bruno

Eelmise päeva kummiparandus lõppes õhtuse ja hommikuse paikamisega. Päris terveks seda kummi ei saanud (allolev pilt), aga mõtlesin, et vast ühe sõidu kannatab ära. Stardieelselt Mihkliga rääkides, arvas ta et: „Eks ta üks pommi otsas sõitmine on!“

Viljar ”Miinimum 1000km kuus” Varikuga sai ka lõpuosa soojenduseks läbi sõidetud. Tundus päris minu rada: kruus, asfalt, raiesmik, ilma tõusudeta! Viljar kiitis ka heaks.

Start, sain kohe suht hästi minema. Olin selle II laine grupi eesotsas. Vahepeal käisin ennast ka Mihklile näitamas 🙂 ! Mõni singel ka ja jälle kruus+asfalt. Tempot asus kruvima Astro Balticu särgis 26-tollisega tegelane. Vahepeal näitas, et soovib vahetust, samas ise tempot mitte alla lastes. No tõesti polnud tahtmist, kohe esimesel 10 km-l ennast tühjaks tõmmata. Võtsin aupaklikult sisse koha grupi tahaotsa, kus oli kohe „kummipaela effekt“ tekkimas. Mis toimub ? Kas ma jäin kruusal üksi grupist maha!?! Sellist asja polnud ammu juhtunud. Kohe järgnes vist raja pikim/suurim kruusatõus. Sinna otsa jõudes tuli tagant järgi 2 aktiivset ratturit, kes tempo kohe üles kruvisid ja hoidsid taganttuleva grupiga pikivahet.

Masendus, et Mihkli ja Janeki grupist maha jäin, hakkas ka üle minema. Olimegi jälle kõik koos suures grupis. Naiste esiotsa tegijad (Greete Steinburg, Liisa Ehrberg) ja jälle Taivo Hürden, kes üritas mind juba sellel aastal teistkordselt ära karistada. Olin saanud piisavalt tarkusi Vooremäelt, et seda venda ei tohi silmist lasta. Nii oligi, kord mina ees, siis jälle tema. Enne Hansgrohet sain ettepoole ja mudas-mülgastes kõik õnnestus. Vaatasin taha, kedagi polnud, olime ca 20-st pundist jäänud kolmekesi.

Joogipunkt ja keda ma näen Kaido Oru alias „Orukas“. Kuidagi taga või olin mina liiga ees, mine võta kinni? Peale minu möödumist ja paari sõbralikku kommentaari, ärkas mees ülesse ja asus veduri rolli. Tema eeskujul sai läbitud nii liivased väljad, kui ka soine tee. Kusjuures Orukas tahtis ära proovida selle väikese tiigi sügavuse. Vend mõtles, et pole mõtet äärest minna, kui saab ka keskelt. Kui vesi oli juba peaaegu vööni, siis mõtles ta poole ümber ja reastus uuesti meie ette, kus vesi oli ainult põlvini 🙂 ! Mul hakkas „teise päeva enesetunne“ tekkima sarnaselt Vooremäe ja Mulgi nädalavahetusega, mootor läks käima ja kannatas ka juba kõrgeimaid pöördeid.

Ca 5 km enne lõppu sain ka Janeki uuesti kätte. Veits ergutasin ka teda kaasa tulema aga ta polnud vist selleks päris valmis. Lõpuni sõitsin paarisrakendis „TEAM TEEME“ Vahur Popsiga. Viisakas vend, sõbralikult vedasime vaheldumisi peaaegu lõpuni. Tagant üritas mingi rattur mööda minna ja see oli mulle märguandeks, et tuleb Vahurist mööduda. Asfaldil saigi see Spezialized aerokiivriga vend minust mööda aga ma polnud veel alla andnud. Teadsin ju seda lõputõusu, mida olin Viljariga enne starti lihvinud. 34T oval toimis! Juba olin mäe otsas ja noore tegija tuules. Mäest alla ja asfaldil vormistasin ära 🙂 ! Peale finishit vaatasin konkurendi numbrit – SININE! (poolamaratoni sõitja- toim.) Polnud minu distantsi mees aga las ta olla… Teravust peab ikka lõpus ka olema 🙂 !

Lõpuprotokolli märgiti 109, selle hooaja minu parim tulemus seni.

Janek