Palivere Marimetsa Kapp 2015

Palivere Marimetsa Kapi etapp on olnud läbi aastate tuntud oma huvitava raja poolest. Hoolimata sellest, et samal ajal toimus ka Vändras mingi võistlus, siis oli osalejaid hulgi. Vett tuli segama ka CC Rota Mobilise võistkond.

Kaido ei suuda lõpetada poodiumikohtade võtmist:

Eelinfo oli selline, et Palivere on selle sarja kõige tummisem etapp – no jäin huviga ootama!

Soojendusel sai proovitud suusaraja tõuse ja ühte alguse singlit vaatasime ka. Tõsisemad valmistujad olid varasemalt ikka raja läbi sõitnud ja midagi juhuse hooleks ei jätnud 🙂

Stardijoonel esinduslik koosseis eelmise päeva EMV grupisõidu meestest, kellel täistabamust ei tulnud ja nüüd oli hammas verel. Stardist keerati kohe peale ja rivi venitati pikaks.

Rippusin alguses Marko „Maika“ Siguse tagarattas ja ega kerge polnud- kummipael töötas korralikult. Eespool ainult tugevad tegijad ja meie klubist Mihkel. Esimene singel läks viperusteta, aga kui karjääri jõudsime, siis tabasin pedaaliga suurt kivi ja sain päris korraliku paugu – tagasõitev Harri Sügis ütles, et nippel polnud kaugel. Harri läks minust mööda ja hakkas tekkinud vahet kinni sikutama.

Varsti tegi oma traditsiooniks saanud „ketipeatuse“ Mihkel ja rohkem teda ei näinud. Remondiboksis peatus veel Üllar Petrovits ja „Toomaspoiss“ Elling võis vabalt pinnaseproove võtta 🙂 Liidrite tempo käis üle jõu Marek Sanderil, kes vajus läbi grupi. Meie punti vedas päris valusa tempoga M50 klassi mees Harri Sügis, tuules rippusid lisaks minule veel Mihkel Einblau, Imre Ojavere, Maika ja Karl Brent Premet. Väikese vahega tulid tagant Jaanus Adusoo ja Kaido Pesor.

Vaheajapunktis, kus rada edasi-tagasi käis, oli näha, et esimeses grupis on 6 meest, kellest Ravshan Balgabaev ja Indrek Epner on M40 vanuseklassi mehed. Kuigi Harri vedas isuga ja pikalt(sest temagi lootis kätte saada eesolevat M50 liidrit Aimar Pedarit), siis ühel hetkel jõudisd meile järgi Adusoo, Pesor ja vahepeal mahajäänud Maika – kõik minu otsesed konkurendid.

Ma käisin ka korra või paar grupi eest läbi, aga ega ma sellist tempot hoida ei suutnud ja tulid jälle tugevad vedama. Kergelt imeval ja kõvasti raputaval metsavahelõigul tuiskas kõigist mööda Adusoo ja tegi väikese tõmbe, aga sai peagi aru, et ega nii kergelt ei pääse ja vajus Harri selja taha tagasi.

Viimased 5km metsavahe singlitel olid minu jaoks ikka väga pikad. Kui tuli 3km silt, siis mõtlesin, et siia ma jään ja las teised lähevad. Aga ega teistelgi vist väga kerge polnud ja nii me need viimased singlid seal Imre Ojavere vedamisel sõitsime, sest Harri Sügis oli loobunud Pedari püüdmisest ja andis veduri teatepulga edasi. Tundus, et Imre tundis seda metsa, sest ilmselgelt ta tundis ennast seal hästi.

Kuigi mul oli väga raske, siis suutsin pundis teisel kohal püsida– kusjuures tõusudel liikusin teistega võrreldes suht hästi. Kui tuli viimane tummisem tõus enne lõppu, siis nägin, et Imre kiirendas ja panin talle järgi. Tõusu üleval olin tal täiesti tagarattas ja kuna ta tõmbas ennast selle pauguga täiesti kipsi, siis ma enam ootama ei jäänud ja panin oma viimased jõuriismed mängu.

Lõpuni jäi ca 500m, aga jõudsin selle aja jooksul mitu korda seljataha piiluda, kas on keegi ohustamas– õnneks ei olnud. Lõpusirgel lasi keegi taganttulijatest muljetavaldava röögatuse lendu ja selle saatel oli hea lõpetada kokkuvõttes 7.kohaga ning M40 poodiumiga. Ega mul midagi rohkemat võtta polnud ja siinkohal tahan veelkord tänada M50 2.koha meest Harri Sügist Spordipartnerist, kes väga palju tööd tegi ja seejuures teiste peale kuri polnud 🙂

Rada oli vägev nagu lubati ja tegemist oli maastikuratta sihipärase kasutamisega – kõvakahvliga sõitjatel vist liiga mõnus polnud, pigem oleks soovinud kaheamordilist ratast. Peale finišit oli ka laud kaetud, kust võis leida arbuusi, banaani ja kurki- kiidame heaks. Korraldus igati ladus ja ilm oli lihtsalt SUPER!

Võistkonnavõistluses osalesime ka, aga pidime napilt tunnistama X-Sport meeskonna paremust.

Mihkel:

Alates esimesest külastusest aastal 2012 on Palivere mu lemmik Marimetsa Kapi etapp olnud. Rada on olnud alati tehniline ja põnev. Hoolimata sellest, et eelmine päev oli mul pikk 4 tunnine maraton, tahtsin ma siiski Palivere etapist osa võtta.

Erinevalt Märjamaa etapi fopaast, plaanisin seekord ikka võistlema minna. Jalad olid küll parajalt pehmed, aga sundisin end korralikult pingutama.

Peale starti teisest reast, hoidsin pikalt end esikümne piirimail. Esimesele singlile oleks tahtnud eespool minna, aga kokkuvõttes sellest suurt kaotust ei tulnud. Üllar Petrovitš näitas kui ebakindlalt on võimalik sõita 26’’ rattaga maastikul, aga mööduda ma temast ei suutnud. Maantee ääres läks Peeter Poopuul kumm ja Toomas Elling pani korralikult risu taas.

Hakkasin juba asja ära seedima kui järsku kett tuli maha. Mööda läksid Kaido–Maika punt ning hüppasin sadulasse ja üritasin hoogu üles saada. Kahjuks jäigi motivatsioon sinna maha ja enam jalgu käima ka ei saanud.

Mööda tuiskasid ka Jaanus Adusoo ja Kaido Pesori grupp. Natukene aega suutsin nendega koos sõita kuni jäin ka neist maha. Nemad said ka Kaido seltskonna hiljem kätte, ehk kui oleks suutnud nendega kaasa minna, oleks hea tulemuse isegi teinud veel, aga mina vegeteerisin üksi eikellegimaal.

Sirgetel sihtidel raputas kõvasti, aga vajutasin vapralt edasi. Omaarust ei sõitnud ma väga aeglaselt, aga mingit progressi ei paistnud ning lõpus männimetsa all viskas veel mehi mööda.

Lõpusirgel olin juba täiesti resigneerunud ja tahtsin kiiresti suppi sööma minna. Õnneks ei pidanud supis pettuma.

Note to myself: pole mõtet peale pikka maratoni järgmine päev võistelda. MOTT. Õnneks Kaido tulemus tõi päikse välja ja vähemalt kellegil tuleb asi hästi välja 🙂

Parklast lahkudes oli moment, kus hetkeks vajutasin uljamalt gaasile, mis kokkuvõttes põhjustas ebamugavusi Margus Tinnole tolmu ja väidetavalt lendava kruusa näol. Palun vabandust siinkohal, järgmine kord proovin rahulikumalt võtta.

Raul: