14. Eestimaa suvemängud

Spordiliit JÕUD korraldas juba järgult 14. Eestimaa Suvemängud. Seal pannakse paika milline on kõige-kõigem omavalitsus ja seetõttu oli osalejaid väga palju. Kahjuks me ei anna ülevaadet petankis või jahilaskmises toimuvat vaid keskendume jalgrattakrossile. CC Saue Mobilis oli esindatud päris mitme tegijaga.

Alvar:

Kord aastas saavad kõik karvajalad ennast tunda profisportlastena, kui saavad osaleda ”All-Expenses-Paid” üritusel Valdade Suvemängud. Õiged suhted poliitbüroo ladvikus kindlustasid ka minule koha sellel karavanil Rae valla koosseisus.

Reede pärastlõuna. Päikeseprillides ja nabapluusidega ”Proovin-Välja-Näha-18” neiud pressivad bemmide ustest välja – parun von Leedo laeval võib seiklus alata! Paistab, et kogu Eestimaa tahab just sellel päeval Saaremaale saada. Ilma suuremate ekstsessideta jõuame Rae valla peastaapi Kipi-Koovi Puhkemajas. Koht, kuhu isegi TV vabalevi ei ulatu.

Jätan hüvasti kentsaka huumorisoonega peremehega ja suund Kuressaarde mängude avamisele. Staabipealik Ülo on juba alanud kergejõustikuvõistlustest pöördes – esikohti tuli robinal. Suhkru– ja viinatalongid lükati näppu ning koolimajja sööklasse. Profisport, pole midagi öelda. Kotlet sisse ja kohe paraadile marssima. Rahvas huilgas ja liiklus seisis, kui lipud Lossihoovi viisime.

Järgnev oli juba tase omaette – mängude avamise kava põhietteaste oli postitants! Ekspresident Arnold koos Reiljani Villlu ja teiste korüfeedega vaatasid seda tiiraste pilkudega kohe esireast. Trafficu etteaste neid millegipärast ei huvitanud ja härrad lahkusid. Ratase Jüri oli pealinlaste võidus juba nii kindel, et läks ka krunti alla laduma.

Laupäev. Rattakrossis oli Rae vallal vaja teha imet, et saada N-Liidu superkoondise vastu, mis liikles rajal Porter Racingu särkides ning esindas enamikus Saku valda. Kavalpead olid ennast möllinud kõikvõimalikesse klassidesse, samas, kui Rae vald pidi kemplema nendes va kõige tihedamates N/M põhi ja M40 klassides. Punktisüsteem nimelt ei teinud vahet sellel, kust need esikohad ära tuuakse. Meil olid küll tugevad sõdurid eesotsas Märt Küüdi ja Toomas Ellinguga, aga elu näitas, et ka sellisest raskekahurväest jäi väheks.

Karujärve raja üksikasjade lahtiharutamise jätan Kaido õlule. Oli päris korralik XC rada, kus pudeli haaramiseks oli mahti vaid tõusudel. Selline Saku100 koos väiksemate tõusupõksakatega. Rota Mobilise sõduritest oli M klassi stardis veel Janek ja Andre, kes olid loomulikult konkurentvaldade nimekirjades, seega armu neile ei andnud. Aga ega nad ei oodanud ka ja panid stardist kohe eest ära 🙂

Venitasin seal ketti nii ühe, kui teisega, aga lõpuks maandusin ikka omal kohal. Kaotust võitja Margus Sirvelile pea 10 minutit ja madallendur Kullionulegi 7 minutit. Kõige olulisem info – supp oli ülitummine ning lisaks veel suur pott shoksipudingit. Tipp-topp korraldus ma ütlen!

Baasis hakati vaikselt tuure üles võtma, kui võidukad võrgukoondised naasesid. Tüdrukute käest küsiti, millal neid linnast peale võib võtta. Vastusega ei jäädud hätta– no hommikul kuue paiku Diva eest! Korralik kaader ma ütlen! Miinuspoolele võib kirjutada kalurite täieliku fopaa, kuna lest ei näkanud ka paremate palade peale.

Kaido:

See on vist ainuke võistlus, kus CC Rota Mobilise liikmed sõidavad klubi riietes, aga esindavad erinevaid võistkondi– seegi kord olime väljas kolme erineva omavalitsuse eest ja kaks nendest olid esikolmikus! Hea töö, ma ütlen!

Saaremaale saabusime reede õhtul, käisime Lossihoovis Trafficut kuulamas ja tegime ühed Maheburksid, mis maitsesid päris hästi. Laupäeval hommikusöök Kuressaare Gümnaasiumis ja 11 paiku seadsime auto nina Kihelkonna poole.

Väga huvitav ja nõudlik 3,2km pikkune rattakrossi rada oli rajameister Simmo Kikkase poolt maha märgitud Karujärve Terviseradade ümbruses, mis sisaldas ka endise NSVL Dejevo raketibaasi maapealseid ja -aluseid ehitisi. Ilm oli rattasõiduks samuti väga sobilik– päike, tuul ja ca 20 kraadi sooja. Päeva esimeses stardis olid nooremad mehed, kus väga kõva sõidu tegi Andre, kuid kahjuks andis see talle juba-ei-tea-mitmenda neljanda koha – loodame, et see limiit saab kohe täis.

Meie sõit oli järgmisena kavas ja stardikoridoris üritas konkureeriva valla Bruno mind oma kingitusega ära moosida, aga selle õnge ma ei läinud 🙂 Startida õnnestus esireast koos selliste „saurustega“ nagu Erki Kukk, Tõnno Palm, Peep Kivil, Ivar Pilv, Roland Toome, Bruno Tamm jt.

Enne võistlust sai koos Andrega natuke Peep Kivilit tögatud tema „ennesõjaaegse“ ratta pärast, aga mees sai sellest vist indu juurde ja pani stardist kõige kiiremini minema. Mul õnnestus ka hästi liikuma saada ja esimesele singlile läksin 4.kohal Kivili, Palmi ja Kuke järel. Järgneval laiemal tõusul lasi Peep kaks tugevamat oma teed ja ülejäänud punt jäid siis omavahelist võistlust pronksmedali eest pidama.

Esimese ringi püüdsin Peebuga alguses tekkinud vahet kinni saada ja ringi lõpuks olimegi koos, Peep pakkus mulle vedamist ja läksin ette. Tagant oli tekkinud vahe ja lootsin koos tempot tehes seda vahet hoida. Kolmandal ringil pakkusin omakorda vedamist Peebule, aga tema enam ette ei läinud ja istus mul edaspidi ainult tagarattas.

Ergutajaid oli raja ääres päris palju ja elati tuliselt kaasa nii hüppeka juures kui ka muudel rajalõikudel. Lisaks öeldi klubikaaslaste poolt infot, et tagant tulevad hagijad on ca 20 sek kaugusel.

Ega rada puhkamisvõimalust ei pakkunud ja kogu sõit olid seierid punases. Viiendal ringil hakkasid ette jääma ringiga mahajääjad ja see tekitas omakorda natuke segadust, mis viimasel, 6.ringil, vapralt tuules püsinud Peebule vist saatuslikuks saigi. Tuleb tunnistada, et kartsin tagasõitvat konkurenti ja mõtlesin erinevate lõpplahenduste peale, aga möödasõidud ja imepisike tempomuutus (see mis mul veel võtta oli) mängisid mulle sünnipäeval trumbid kätte ja sain endale ilusa kingituse teha. Annan au 4.koha mehele, Peep Kivilile, kes sõitis „ürgvana“ Kona mudeliga, millel aluraam ja 26“ rattad koos V-piduritega– mina poleks suutnud selle rattaga sellisele tempole vastu panna!

Kokkuvõttes võib öelda, et võtsin sellest võistlusest maksimumi ja olin lihtsurelike seas kõige kiirem, sest kaks esimest meest olid täiesti teiselt planeedilt.

Andre:

Müstiline spordiselts Jõud – ilmselt alguse saanud Star Warsi Jedi rüütlite liikumisest planeedilt Tython (Let the Force be with You!), rahastatud tundmatute eurotõukefondide ja illuminaatide poolt. Korra 4 aasta järel kutsutakse selle tundmatu Jõu poolt üle eesti kokku kõik inimesed, kes siis on kunagi spordiga kokku puutunud või siis ei ole– vahet pole. Rebitakse sangpommi, hüpatakse kaugust, sõidetakse rallit ja ka rattakrossi. Erinevad sportlased esindavad erineva kodasid : House Atreides, House Ordos, House Kiili ja Saue jne. Mina müüsin ennast maha Sauele.

Reedel toimus selle arusaamatu ürituse avamine Kuressaare Linnuses. Möll käis ja rahvast oli murdu. Ööbimiskohta pidime jagama koos võõrleegionär Etheli, Aimari, Janeki, Kaido ja vastaste transporditöölise Bussijuhiga kes napilt jäi välja House Saku Õllepingpongi koondisest ja selle asemel toodi undercover agendina meie baasi luurel ja õõnestustööd tegema. Öösel lõrises ja puhises Bussijuht hirmuäratavalt– ju oli see vastaste väsitamise taktika . Kohati tuli see tal päris hästi välja ja magada väga ei saanud.

Söömine oli organiseeritud kohalikes haridusasutustes. Andmine oli kõva ja hävitati tonnide kaupa pudingut ja putru mis hiljem spordiradadel energiaks transformeeriti.

Rattakrossi rada oli Karujärvel. Vastupidiselt ootustele oli tegemist väga arvestatava rajaga, mis koosnes peamiselt singlist ja ka väike hüpekas ei olnud puudu. Üllatuseks oli ka tõuse piisavalt.

Kohe stardis toimus mingi rüselemine ja keegi pani keskel külili. Sain napilt mööda. Esimese ringi alguses oli minu ees kohe Janek, tema ees mingi pidur, kes lasi kohe esimestega vahe sisse. Pidurist ja Janekist sain mööda esimesel laiemal tõusul ja asusin jooksikuid püüdma. Tagant paistis Priit Grünberg.

Teisel ringil lendas mööda Sirvel. Tempo oli muljetavaldav ja ei tekkinud tunnet, et võiks kaasa minna. Poolel võistlusmaal oli keegi Porterist hirmsamat sorti risu pannud. Mees vedelas keset rada– tegemist oli seljavigastusega. Kuna teda ilma arstideta liigutada ei tohtinud, sai mehest mitu korda singli äärest mööda sõidetud. Loodame, et midagi hullu ikka ei olnud ja mees on taas jalgel.

Kolmandal ringil sain kätte Ronimõisi koos mingi teise selliga. Lajatasin kohe esimesel võimalusel mõlemast mööda ja hoidsin peal. Mõlemad jäid. Aga mitte liiga kaugele. Ronimois oli järjepidevalt umbes 5 seki kaugusel. Tagant paistsid ka Leigri ja Robi Niit.

Viimasel ringil sõitsin vähe äkilismalt ja vahe tagumistega suurenes. Sai finišis mõnusa neljanda koha taas ära vormistada. Pühapäeval koju tulles oli praami järjekord 3,5 km. Jänese ja Borati kostüümides tegelased lükkasid autosid järjekorras edasi. Õnnes oli bronn. Täname Jõudu ja Kaidot, kes selle projekti toimumisele kaasa aitas.

Muud mehed: