Ace Xdream Pannjärve 2015
Meie klubiliikmed ei võistle ainult rattavõistlustel, vaid otsivad ka jõukatsumisi, kus ratas on väike osa üritusest. Näiteks ACE Xdream seiklusspordi sari. Müstiliste valikutega tagajärjel oldi stardis Pannjärve öisel pikal etapil. Võimalus ujuda “suvises” laukavees, sõita kanuuga pimedal järvel ning metsas leviv Aafrika seakatk ei pannud mehi värisema ning mindi optimistlikult Ida-Virumaale.
Alvaro võtab päeva (öö) kokku:
Autoroolis. Handsfree heliseb-koliseb-pläriseb:
“Tsau, Ziil (Janek Leer – toimet.) siin. Kuule see ikstriimi etapp tuleb varsti Tartus. Kas läheme?”
“Mmmm mömm. Jaa, no ikka läheme. Vist….”
“Okeika, tsau siis!”
Tuut tuut tuut……
Et siis kuhu ma ennast jälle kirja pannud olin? Kaarti ma ei tunne, joosta jaksan vaid maratoni ja mõla käes hoidmisest saan juba 10 minutiga vesivillid, kuna puid lõhkunud ja muud maatööd ma teinud pole. Hea, et ma ei lugenud juhendit ning sain alles paar päeva enne starti teada, et see pull pole mitte paaritunnine hihhahhaa trullallaa vaid kolmandiku ööpäevast vältav loomkatse äärmuslikes tingimustes. Nojah, Tartus ta ju ka ei toimunud tegelikult, selle ajas Jansa lihtsalt sassi. Seega mingiks pereürituseks ei kvailifitseerunud kohe kuidagi. Põmm – 25 miinuspunkti tuli jälle robinal…
Kell on 20.32 ja Waze’ile omase minutise täpsusega saabub ekipaazh Alvaro, Janek ja Raino XDream kõige ekstreemsema ja öisema etapi stardipaika Alutagusel. Kõik on kohal, kuigi stardini on veel poolteist kuni kaks tundi sõltuvalt distantsist. OK, las aklimatiseeruvad. Ratast katusele tõsta oli seekord paras katsumus – lisakaalu oli mehiselt. Rainol oli nt lenksule kruvitud tavaliselt kogu Merko ehitusplatsi valgustamiseks kasutatav MagicShine 3000 Extreme – kaugjuhtimispuldiga. Rikkurid – oskavad ikka elada ma ütlen…….
Kuna ma polnud kunagi ühelgi seiklusspordi üritusel varem osalenud, jälgisin huviga, mis juhtub A-raja stardis. Sinna olid ennast kirja pannud tõelised masohhistid, kes ka rulluisutama pidid. Panid punuma niikui oleks aru saanud, kuhu minema peab, kuigi juhtmootorratast ei olnud ees. Mis korraldus see selline on?
Meie B-raja start koos 129 teise kolmeliikmelise võistkonnaga oli siis 22.20 ning võitjale ennustati ajaks 6:15. Mis selle aja täis saamiseks tegema peab, oli müsteerium. Kvalifitseerusime muidugi kõige taha otsa stardikoridoris. Kaart maast lahti, kokku voltida ja taskusse – mina olin nüüd stardiks valmis! Ja siis see 350 pealine kari pani ajama. Janekil lõikas pea hästi ja keerasime hoopis 180 kraadi mainstreami suhtes. Maja nurk, peldikutagune salu ja hopsti olime juba kuskile ettepoole võistlejate rivisse vahele sukeldumas. Mets mattus pimedusse ja edasi oli juba Jukola viesti. Kätega selga, peadpidi läbi padriku, midagi ei saanud aru, kuhu suunas minek. Esimene kraav – ontlikult ootan järjekorras, et üle palgi minna. Üks mees ei oodanud “Ah, ega siin sügav olla ei saa” Kõmaki munadeni s**a sisse – ilma liialdamata! Varsti kuskil metsas karjutakse “Grisha!” See oli hea märk, järelikult olime kõrges mängus sees. Kuni hetkeni, mil selgus, et nad olid juba teel rattavahetusse ja me polnud veel eelmistki punkti ära võtnud. Pagan – tagasi. Vastuvoolu selles kitsas metsakoridoris joosta tõeline enesetapp!
Lõpuks ratta selga. Algama peaks meie leivanumber. Aga no mis asja – rajad mööda asfalti, tõusu napilt. Nii me küll ettepoole ei saa. Ja siis see saabus – taas rattavahetuspunkt, kust avanes vaade järvele. Järvele, mille vesi juba virvendas korralikult ja keset mida oli üks poi. Voi ****** ********* Nüüd meenus hoiatus juhendis “Märjaks saate te kindlasti“. Tühjagi ma saan. Kõik riided seljast ja läks. Ah, mis vesti siin vaja, ujuda ma ju oskan. Või siiski… Ilma liialdamata taas – see oli väga hull kogemus, kui keset järve kadus orientatsioon täielikult. Janek pidi mul käe võtma ja selle kuhugi toppima, et piiks käiks. Ise ma ei saanud enam midagi aru. Tagasi pandi mind nööri otsa ja tõmmati kaldale. Kuival maal taas…
Salamisi lootsin, et meie riidevahetusoperatsioonist on kasu ja kulutatud ekstra 15 min aitavad kõledas metsas sooja sees hoida. Tutkit vasja, kaks punkti hiljem tuli piiks võtta saarelt ja seekord ei halastatud. Läbi nabani ülatuvast s**aveest otse punkti ja tagasi. Aaaargh, valged kompressorsokid olid jumala õige valik!
Paar tundi kühveldatud ning lõpuks saime rattarajal kätte meie esiekstremist Ethel Ansipi. Perfektse orienteerumisega oli tema naistetiim meist ujumise ja jooksuga nii palju lahtirebinud, et ka poole kiirem hoog rattadistantsil ei piisanud. Kanuudesse saime pea ühel ajal. See kühveldamine oli lõputu. Kokku vist ligi poolteist tundi. Nagu ka ühe punkti otsimine roostikus, mis asus kahe meetri kaugusel meie kanuu tagumikust. Aga kes see ikka oma nina alla oskab vaadata. Naised püsisid visalt kannul, kuid olid silmnähtavalt närvis, kui see esimene punkt end ilmutada ei tahtnud.
Meie tähthetk saabus telgimõistatuse lahendamise lisaülesandes, kus me ei saanud ei jooksutrahvi ning tegime selle pulli ära alla 10 minutiga. Mõnedel esimese otsa kahuritel kulus ca 25 min selle pähkli purustamiseks 🙂 Rattas andsime aga hagu ning saabusime viimasele jooksudistantsile turvalise eduga naistetiimi ees. Kaart, mingid segased pruunid jooned aga EI ÜHTEGI TEED. No sinna see esikümnekoht läks. Lõppes see sellega, et istusime vaikselt ja vagusi põõsastikus ja ootasime, kui hihhihii-ja-ahhahhaa naistetiim sinna sektorisse jõudis. Muidugi leidsid nad punkti joonelt üles ja panid kui trammiliipreid pidi järgmiseni. Kõrvad lontis, pugesime pelgupaigast välja ja hakkasime naistetiimi lõhna järgi järgmise punktini minema. Lõhna leida oli lihtsam, kui kaardi järgi seda punni.
Ah et miks me ennast XT naistetiimiga kogu aeg kõrvutame? No ikka selleks, et viimases zipline punktis selgusid lõpuks nende tõelised eesmärgid. “Hahahaaaa, me olemegi teist ees! Me teadsime, et te orienteeruda ei oska! Nüüd saate veel keeluala eest trahvi ka!” Möh? Kuhu kadus sõbralik deviis “Teeme koostööd”, mida valge lipuna vahepeal lehvitati? No tegelikult müts maha nende veatu soorituse ees, mis tõi võidu pea tunnise edumaaga järgmiste ees.
Finišis lajatati veel natuke trahve juurde selle eest, et me keeldusime legendi järgimast ja uskusime kohtunikku, kes ütles “Vahetusalas teistkordselt enam punkti võtma ei pea”. Aga no see ei morjendanud enam. 7 tundi ja paar minutit peale. Ütleme nii, et “iga kulutatud sent oli oma hinda väärt”. See võistlus jääb meelde pikaks ajaks ja ei saaks öelda, et kordagi rajal oleks tulnud pähe see klassikaline “mitte kunagi enam” nagu on juhtunud mitmel rattavõistlusel.
Tulemused:
B-rada
1. SYSPrint 1 5:48.32
…
15. CC Rota Mobilis 7:18.24