Imatra MTB 2015- ühine väljasõit Soome

CC Rota Mobilise selle aastase väljasõidu valimisel langes eelistus Soome ja Imatra MTB kasuks. Pidi olema hea võistlus ja pole kaugele minna, seega saab suure pundi kokku. Kuidas see kõik välja kukkus loe juba altpoolt.

Reede 7.august, kell on 6.30, asukoht Tallinna D-terminaal. Lisaks meie klubi omadele oli ka Lasse end Calais uudistelõikudega kurssi viinud ja osavalt end kaasa sokutanud. Kõigi 14 inimese varustus ja rattad pakiti tihedalt tuttavasse Citroeni ning asuti teele. Mitte Pärnusse Weekend Festivalile vaid põhja suunas Soome. Talukale õnne soovitud ja kingitus üle antud, sai laevale sõita.

Tallink Star pardal osteti pood tühjaks ning vaevu mahtusid “spordijoogid” autodesse ära. Lõpuks maabusime Helsinkis ning võtsime suuna linnast välja. Kui üks ekipaaž oli juba poolel teel Imatrasse, helistati teisest bussist ja küsiti, kas saime laevalt maha juba.

Paar metsa- ja söögipeatust hiljem olimegi Imatras, kus võttis vastu meid kena loodus ja suurepärane ilm. Tundub, et klubil on eelmise aastaga võrreldes paremini minema hakanud, Utševno-sportivnaja baza Kavgolovo oli vahetunud väga korraliku majutuse vastu. Peale seda kui pesa üle vaadatud läksime esimesse trenni, et rajaga tutvuda. Antil ja Mihklil ei õnnestunudki ringi lõpuni sõita, sest Soome oksad ja kivid võtsid rehvidest oma.

Mihkel ajas asja korda sisekummi, kilekoti ja kahe kaablivitsa abil, et rusikasuurune auk ära lappida. Seakatkust puretud käed liikusid nobedalt ning sai varsti liikuma uuesti:„Üritasin kuidagi otse meie mökki lõigata mööda suuri teid, omamata ühtegi ettekujutust ja kaarti, kus miski asub. Peale tunniajast ekslemist tuli tuttav koht ette ning leidsin ka Anti üles, kes samuti ei orienteerunud ära.“

Hiljem tulid ka ülejäänud tagasi. 30km raske kivine ja juurikane rada võttis ka viimase välja Andre pedaalist ning Kaido kett lõpetas sõidu teatud huvitava väändenurga all. Lisaks oli probleeme ka “kaardi lugemisega”. Hiljem saime teada, et kõigest paar tundi peale raja märgistamist olid kratid juba kohal ning keerasid osad nooled teistpidi ja tõmbasid lindid õigele rajale ette. Meie jaoks natuke segadust tekitas, aga üldmulje rajast ja selle elementidest saime teada. Mured unustatud, pandi saun sooja ja asuti 25kg hakkliha ja riisi korralikuks restorani roaks genereerima.

Õhtustel tundidel peeti maha esimesed CCRM kinnised meistrivõistlused ratta kaalumises. Talukas võitis. Tugevamad panid ka hiljem oma esijooksud „joonele“. Veidike enne keskööd tehti ka ühistreening pealkirjaga „Enda rattaga ei tohi sõita“. Kuna Madisel Tinderis ei näkanud, siis mindi magama ära, isegi naabrite hokipoiste juures vahetuse lõpetanud kergelt jäme duo ei pakkunud huvi.

Laupäeva hommikul pandi pudru huugama. Bruno firmaroog “99 viljapuder” valmis ludinal ning asuti süsivesikuid tankima, peaaegu kõik said söönuks. Peale seda otsiti Alvaro eelmise õhtu kadunud ketast, mis ka veidike hiljem üles leiti, selle operatsiooni käigus tapeti 34000 kohaliku kihulast, kes olid kõik Imatrasse puhkama tulnud. Veidike enne lõunat läksid vabatahtlikud uuesti rajaga tutvuma, et ärevamad kohad läbi sõita. Kas asi oli 24h aklimatiseerumises või eelmise õhtu energiajookides, aga seekord tehnika pidas vastu.

Kell 18.00 tegime natukene turismi ja läksime vaatama lüüside avamist. Lisaks võtsime ka race-officest numbrid välja kasutades Kaido suurepärast soome keele oskust. Õhtul sokutati lauale pasta ja Prismast kaubeldud suitsulõhe ning lasti heal maitsta.

Peale seda läks Madis 3-minutilisele treeningule. Tol õhtul peeti targemaks taastusjooki mitte liigselt tarbida vaatamata sellele, et oli Molevi sünnipäev ning otsustati vara magama minna. Sellest hoolimata suutis Lasse ühe disci (disc golf – ohtlik neurootiline seisund toimetus) 20 minutiks ära kaotada ning Ergo 20meetri pealt Mihkli joogi teise disciga maha niita.

Pühapäeval oli jätkuvalt hea ilm ning sai rahus rattad ette valmistada. Madise kaasa võetud kohvimasin oli jälle punases ja tegi mägra pulmatantsule sarnanevaid häälitsusi, paraku täitsa viimast korda. Taktika paika pandud ning liidrid määratud mindi rajale. Kohalikud vaatasid imestunult Ergo ja Taluka täisjäika ratast ega uskunud, et nendega sõitma minnakse. Järgnevad sõidumuljed.

Andre:

Et mitte midagi juhuse hooleks jätta sättisin ka mina ennast esiritta. Lassel oli mandrossmeeter näidukiploki kaanele mõra sisse löönud ja mees toetas pea enne starti õrnalt stemmile ja mõtles seal omi mõtteid. Kui start anti, oli selge, et sellest tuleb üks keskmisest oluliselt viisakam sõit. Juba esimeses kurvis näidati käega kurvi suundi ja lasti vahele jne.

Kaks ilmselt äkilisemat kohalikku asusid rivi ette tempot tegema, nende järel Lasse ja siis mina, Kaido, Mihkel jne. Lihtsal pinnasel oli tempo mahe, aga kui mindi põrutavamale ja kitsamale singlile hakkasid kaks soomlast kohe eest ära libisema.

Kui sõidetud oli umbes 10 km ja sommid hakkasid kaugusesse kaduma andis Lasse mulle konkreetse korralduse (istusin senini ikka tema tuules): „MINE!“ ja tõmbas eest kõrvale. No ma siis läksin. Sain umbes 2 km pärast kaks liidrit kätte. Esialgu tundus, et tagant keegi kaasa ei tulnud. Kuid enne raja teise poole algust, kus palju kive ja tehnilisi lõike liitusid meiega veel 2 kohalikku pedaalivenda.

Ühel tehnilisemal singlil, kuhu läksin kolmandana, läksid kaks esimest sellise kiirusega eest ära, et ükskõik mis moodi ma seal oma tehnikat painutasin, ei olnud lootustki. Kaks teist järvedemaa meest, kes sellel singlil minu taga olid mõtlesid kindlasti, et „Kylla nyt sen virolaispojan taidot loppuivat ihan äkkiä kesken..“ ja ropendasid mõttes.

Ja siis umbes 5 km enne esimese ringi lõppu tegin mega tsainiku mokause – hakkasin ühel asfaldi lõigul jooma ja puterdasin oma ainsa pudeli käest. Plokki, 2 sommi mööda, tagasi, maast pudel ja järgi. Aga enam ma neid kätte ei saanudki. Ja järgmistel kivi lõikudel läksid nad oma teed – ilmselt oleks nii ehk naa läinud.

Teisel ringil olin päris üksi. Raja äärest röögatasid juba 30 km poodiumi esimese ja kolmada koha vormistanud Kaido ja Taikki, et olen viies (midagi uut) – seda teadsin ja siis veel midagi, mis hiljem selgus oli vahe neljandaga (1.43 min).

Kui lõpuni oli umbes 3 km, siis oli Kaido taas platsis ja raporteeris, et olen NELJAS (seda olen see aasta mõned korrad veel enne kuulnud) – kuhu üks soomlastest jäi, seda ei tea ju eksis metsa ära või keeras boksi. Ja siis veel, et vahe on 30 sekundit. Joppenpuhh – jalad olid täiesti otsas aga hakkasin ikka üritama.

500 m enne finišit nägin kolmandat kohta enda ees viimasel tõusul, aga vahe oli selleks hetkeks veel liiga suur. Sai ilusti neljanda neljanda koha ära vormistada. Hea meel teiste üle kes poodiumid ära tõid: Kaido, Taikki, Brunn ja Marion. Üldiselt oli väga meeleolukas reis ja tore oli kogu klubiga mõnusad kolm päeva veeta.

Mihkel:

Esimesed paar minutit oli raske, kohalikud ikkagi oskavad ka sõita. Olin Andre, Lasse, Kaido tuules kuni pidin peatuse tegema ning roika tagajooksust eemaldama. Peale seda ei saanud üldse jalgu käima ning inisesin pundi lõpus. Singlite peal anti ka korralikult kuuma vastupidiselt Eestis levivale moele.

Esimese ringi teine osa oli juba tunne hea ja sain Lassest mööda ning olin viies vist. Vahepeal tegin ka ühe vale pöörde korraks. Ringi lõpus pani Kaido 30km võistluse finišit ning lasin ta mööda. Samal ajal hakkas väsimus tekkima.

Teise ringi alguses läks ka Lasse ning enesetunne läks järjest raskemaks. Ringi esimene pool oli väga raske, sest kõik tõusud olid sinna pakitud. Ega teise poole singlitel, mis olid pigem kilomeetrised rockgardenid, väga meeldiv ei olnud hardtailiga põrgata. Lõpuks sain finišisse ära ning 8.koht kirjas. Sellist rada annab ikka hardtailiga kütta! Me vist olime Lassega ainsad top10’s pooljäiga rattaga. Päris raske oli ikka ning suundusin elupaika külma õlut jahtima.

Kaido:

Stardipäeva hommikul oli vist päris paljudel väike ärevus sees, sest käis paras siblimine ja jutu sees tuli välja, et paljudel ikka mandrossimeeter säbeleb. Ei tea, kas oli see tingitud natuke tehnilisemast rajast, kui Eestis oleme harjunud või olid ootused lõpptulemuse (poodiumile pääsu) suhtes nii kõrgele aetud, et see tõstis rõhud ülesse ja pani käed-jalad sügelema? Igatahes oli see hea märk ja tundus, et meie kahurivägi on võistluseks hästi valmis!

Starti sõitsime kõik koos ja ega keegi väga soojendust ei teinudki – ilm oli ka juba palavavõitu ja pigem otsiti varjulist kohta, kus päikese eest peitu saaks pugeda. Küsijad-mehed sättisid ennast stardijoonele esiritta ja võistlus võis alata.

Sain kohe hästi minema ja Lasse tuules neljandana trassile. Mõne aja pärast „sundisin“ Andre endast mööduma ja seejärel veensin Mihklit, et tema Andrele tuulde võtaks. Seda pidu ei jätkunud kauaks, sest varsti pidi Mihkel peatuma(ei, seekord polnud kett süüdi 🙂 ), et korralik oksarisu tagajooksu vahelt välja koukida.

Tõenäoliselt puuduliku soojenduse tõttu oli algtempo minu jaoks natuke kiire, aga otsustasin kannatada, sest olin läinud sõitma ju ainult ühte 30km ringi (harrastajate distants), kui teised pidid 2 ringi läbima. Näha oli, et ka eesoleval Lassel ja Andrel on raske, sest aegajalt kippus esimestega vahe tekkima, aga järgmisel hetkel jooksis punt jälle kokku.

Esimesed 5-10km kannatasin seda tempot, aga siis pidin natuke järgi laskma ja 4-5 soomlast läks mööda. Õnneks vajus õige pea üks kollases vormis rattur sealt pundist välja ja kui olin suutnud ta stardinumbri tuvastada, siis sain aru, et see on minu otsene konkurent 30km distantsil.

Kuna konkurent sõitis korraliku FS rattaga, siis aimasin, et juurikatel ja kivistel lõikudel läheb mul temaga raskeks. Raja teises pooles oleval tehnilisel tõusul läksin ise ette, et saaks tempot dikteerida ja see õnnestus. Kuskil seal tuli selg ees vastu Lasse, kes ise rada pakkus ja meid endast mööda lasi, kuna talle see osa rajast sõtmiseks ei sobinud 🙂 .

Kui jälle vabasse vette jõudsime, siis andsin vedamise üle ja püüdsin iga hinnaga tema tagarattas püsida. Vahepeal möödus tagant tulnud Mihkel ja pani omas tempos minema – ei hakanud talle järgi minema, sest polnud minu konkurent ja ega liiga kerge ka polnud tol hetkel 🙂

Järgnevatel kivistel ja raputavatel lõikudel pingutasin kõvasti, et hästiliikuva soomlase tuules püsida ja ainus mõte oli jõuda koos temaga lõpu eel olevale ca 500m pikkusele ja kergelt ülesmäge asfaldilõigule – mitu korda oli väike vahe tekkimas, aga sain kuidagi ikka saba peale tagasi. Ja siis see päästev asfalt tuligi.

Istusin selle lõigu kenasti tema tagarattas ja kui rada ca 1km enne lõppu jälle metsa keerama hakkas, siis panin paugu ja röögatasin ees sõitvale Mihklile, et „hoia nüüd peal!“ Mihkel vist ehmatas ära ja keeras natukese aja pärast mustikatesse, et meid endast mööda lubada, sest tal ju teine ring veel ees ootamas.

Lõputõusud oli mulle rasked ja vaevalised, aga suutsin spurdiga kättevõidetud väikest vahet hoida ja üle finishijoone veeredes kuulutati mind harrastajate sõidu võitjaks! Oli hea tunne küll, sest see oli raskelt tulnud, aga magus võit ja kui veel sparringupartner Taikki ka mõne aja pärast kolmandana üle joone veeres, siis oli veel topeltrõõm!

Seejärel öömajas pakkisime asjad kokku ning enne lahkumist viisime ka võistluse korraldajaile meelehead. Kell 18.00 asusime teele ning paar metsapeatust ja ummikut kiirteel hiljem, olime Helsinkis. Sõitsime laevale ning väsinud keredele andsime veel süüa. Esmaspäeva esimestel tundidel jõudsime Tallinnasse ning läksime laiali kõik.

Klubi tänab Veho Eestit ja Leeri Lillesalongi transpordi eest!

Bruno tekitab liivatormi: