CC Rota Mobilis

Suurepärane sügisilm tervitas selle hooaja Tartu Rattamaratonile saabujaid. Ees ootas tavapärased 89km Otepäält Elvasse ning CC Rota Mobilise eest läks tulle käputäis velomehi, kelle eesmärgiks oli MMSist ületarbinud sepikud ära karistada.

 

Alvaro:

Kui oled tabanud ennast mõttelt, et vot see asi töötab, siis pea meeles – ära seda näpi! See tähendas meie jaoks seda, et legendaarne Tartu Rattamaratoni ürituse kondikava oli ka sel aastal oma parimas koosseisus – pubilaks Pühajärve SPAs, Madise häärber Käärikul, õhtune autode transport finišisse, Anti katkematud memuaarid trummi kapist ja golfitriatlonist ning Jäger-öymyssy.

Tavapärasest repertuaarist kõrvalekaldeid esines. Minu jaoks algas see reis seisus, kus pidin autost sisse ja välja saamiseks jalgu kätega tõstma ning siis lõpuks kahe käega ukse servast ennast üles vinnama. Hullem, kui 70 aastane krooniline reumaatik. Kuna jätkuvalt on eesmärk saada esimese inimesena planeedil täis 50 lõpetatud Tartu rattamaratoni, siis oli välistatud igasugune voodisse jäämise stsenaarium. Antil oli õnneks kaasas legendaarne hobuse udaramääre, millega ta varemgi santlaagrit terveks on teinud. Etteruttavalt võib öelda, et toimis!

Teine tõsisem ekstsess juhtus pubist väljasõidul, kui pidin Madisele teel sappa võtma ja laagripaika sõitma. Kuskil ei paistnud meile aastate jooksul armsaks saanud 15 aasta vanust Opel Omegat. Selle asemel plinkisid teel ühed udupeened LED tagatuled. Klubi legendaarseim auto oli pensionile saadetud – uskumatu!

Edasi läks õhtu juba oma tavapärast rada. Sissejuhatav JägerTallinn koos kohalikust Maximast hangitud gurmeelisanditega.

Hommikune äratus venitati lausa 7.30 peale. Liigne luksus arvestades seda, et paljud olid juba enne kukke koitu Tallinnast autoga ajama pannud. Tulemuseks oligi see, et Bruno 77 viljapudru valmis natuke liiga kaua ja ootamatult tiksus kell juba üle 900. Käärikult ei ole just kõige siledam 12km Otepääle nii et valu tuli kõvasti anda.

Pool minutit enne pidulikku koridoride avanemist jõudsime kohale. Nippa nappa. Olin 300-500 grupis koos Bruno ja Rainoga. Anti lasti alles +700 punti ja Madis oli veel tagapool. Bruno kange konkurent Rein Pill valmistus sõiduks korralikult – termokingakatted, termovest ja pikad käised. Jube külm pidi olema, teadis ta rääkida. Kiire pilk arvatavasti kogu Eesti kõige kuulsamale ilmaindikaatorile Raul Kotovile ei jätnud aga mingit kahtlust – isegi tema oli juba stardikoridoris lühkarites. Jäi vaid soovida edu ja head küpsemist Reinule.

Neli aastat järjest esisaja piiril, paar aastat sellele lisaks hea sõit, aga põrsakostüüm ei lubanud kõrgete kohtade eest kaasa rääkida. Nüüd siis juba 300 seest välja puksitud. Sõidu alguses tundus, et sinna 200 peale pole mingi kunst ennast pressida. Aga tutkit vasja. Aeg ja teab mis veel on oma töö teinud ning rajal jõudis kätte karm reaalsus – Sinust pannakse mööda nagu tõbisest metsseast! Keegi ei austa vanasid saavutusi.

Kui vahepeal läkski tunne nii heaks, et lammutasin koos ühe kaaslasega ligi 50 pealise pundi algmolekulideks ning maha jäid ka seni head sõitu teinud Bruno, Raino ja Anti, siis ega karistus oli kiire tulema. Lõpuks maandusime neljakesi ikka päris korralikus India pundis. Jah, 300 seest väljas. Jah, selja taga hakkas vaikselt kummitama juba Bangladeši punt. Jah, see oli üks korralik lati alt läbi hüppamine. On aeg hakata ennast kurssi viima uute nimedega, sest selja taha jäid tuttavatest vaid need, kes olid ennast vigaseks lõiganud enne sõitu või kraavi pannud sõidu ajal. Madis sõitis oma koha kenasti välja.

Pärast finišit proovis Anti Indrek Kelgule selgeks teha, et vaja on protokolli sisse viia kaks uut veergu – mitu atmosfääri Sul finišijoone ületamisel rehvides järgi on ning mitu korda Sa raja ääres suure pumbaga tädi külastanud oled. Seda täiendusettepanekut kuulsime u 7 korda.

 

Bruno:

Mõtlesin tükk aega, kas tulla peale paksukesega või tavapärase konfiguratsiooniga. Otsustasin, et see aasta proovin veel tavalise rattaga. Tagantjärgi vaadates tundus, et see oli viga. Aga see selleks.

Fakt oli see, et 15 kilomeetriks läks Pill (Rein- toim.) keema! Ise tunnistas hiljem 🙂 .

Minu vähene treenitus, ei lubanud paremi sõita. Kõik toimis aga ise olin NÕRK!

Ainuke lohutus „India pundist“ oli see, et suutsin klubisisese arvestuse kinni panna 10 sekundilise eduga – magus!

Kuigi jah, kahtlemata tegi Anti meist parima sõidu, tulles tagantpoolt.

Loodan, et järgmine aasta ei vaju „Bangladeši punti“.

 

Madis:

Vahva nädalavahetus ilusas Lõuna-Eesti kliimas. Kuna Alvari auto sai laupäeval finišisse toimetatud, siis tegin pühapäeval elu esimese logistilise lähenemise TRMil. 6:45 üles => auto ja rattaga Elvasse => sealt bussi peale (ratas tõsteti veokisse) .. tõsi vahepeal olid veokid kuskil kadunud, kuigi bussid ootasid rivis… ja ratturid ka… suht jahe oli… olin ise pannud paksult riidesse (müts, dressid jne), aga osad ikka külmetasid => 8:50 jõudis buss Tehvandi staadionile ja sain ratta kätte.

Kuna selleks hetkeks polnud ma veel midagi söönud (start 10:00), siis veeresin Tehvandi Hotelli, võtsin valge inimese kombel hommikusöögi ja kasutasin ühtlasi euroremondiga väljakäigukabinetti.

Elu oli ilus. Stardis oli päike ja mingi 15C sooja. Kuna eelmine õhtu sai Bruno, Alvari ja Antiga nägusate oliivide kõrvale rammusat Vana Tallinnat manustatud, siis oli sõit ka täitsa maitsev. Stardis 1782 ja finišis 1300. Viisakas sõit oli minu sektoris. Järgmine aasta peab rohkem midagi eelmine õhtu manustama, tundub toimivat.

 

Tulemused:

1. Peeter Tarvis 2:34:25

…

327. Bruno Tamm 3:01:11

…

338. Anti Kauk 3:01:21

339. Alvar Suisalu 3:01:21

…

418. Raino Einroos 3:04:31

…

1301. Madis Türi 3:34:16