Rõuge Vinterpaik 2016
Juba uue aasta teisel päeval oli rattasõpradel võimalus oma velod joonele ajada Rõuges, kus taaselustati Vinterpaik nimeline üritus. Et osalejad kuumakrampidesse ära ei koolneks, oli kätte jõudnud ka talv oma muheda -18 kraadiga. CC Rota Mobilise eest oli väljas kogu uus kaardivägi ja lisaks veel Bruno, muidugi rasvarattaga. Mitu inimest ja amorti selles külmas otsa said, loe juba meeste muljetest!
Bruno:
2016 hooaja avapaugu andsime juba 2.jaanuaril. Kohal olid kõik meie verivärsked klubiliikmed – Janek, Ahto ja Tarmo. Mina olin ka jälle oma Fatbaigiga kohal! Temperatuuriprognoosid olid teemaks juba nädal enne. Pakuti, et -10C tuleb ja sellega saab hakkama. Karm reaalsus oli -16C ja minu Garmin näitas isegi -20,5C! Ütleme nii, et päris mõnus see ei olnud. Mingi vend pani soojendusel oma Scott FS’ga korra külili ja XTR pidurilink ning Fox-i tippamort läksid sõna otseses mõttes pooleks!
Sõidust endast niipalju, et alguses üritasin kohe peagrupiga minna. Ilmselgelt oli see üle minu hetke võimete piiri ja nii ma kukkusin tagasi „India punti“. Alguse asfalfilõigul tundus, et tagakummis on õhku veits vähe aga see-eest sai siis külmunud heinamaal kiiremini sõita! Esimesed 5km-ga olid sõrmed täiesti külmunud ja mõtted liikusid „boxi ärakeeramise“ poole. Seda enam, et Janek ja Ahto läksid oma teed. Mott oli täiesti maas! Käed külmetasid ja tagarehv andis juba tõsisemaid tühjenemise märke. Õnneks oli ring lühike(15km) ja käed hakkasid üles soojenema.
Kui juba niikaugele mindud, siis ikka lõpuni. Tagantpoolt tulid Costa Bisicleta – Ristna Mikk ja Kimmel Robert fatty-dega. Ühel neist oli õhuballoon, mille ta mulle tagarehvi sisse aitas installeerida. Nüüd läks asi lõbusamaks, kruusal veeres päris hästi ja niimoodi me koos Robertiga lõpu poole tulime. Mingil tõusunukil kuulsin tagantpoolt hirmsat raksatust! Kett pooleks – Robertil! Kiidame Specialized suurepärast lahendust – ketiparanduskomplekt stemmi otsakapsli sees! Esimest korda nägin – ülinutikas lahendus! Boxipeatus kestis vast 10 minutit, jube külm hakkas. Peale seda pidin lausa paar kiiremat liigutust tegema, et uuesti sooja saada. Õnnelikult lõpus – soe saun, õlu, Coca-Cola, kruubipuder sealihaga – elu nagu muinasjutus!
Tänud lähevad teele Tarmole ja Ahtole reisiseltskonna eest ja Ivar Tuppile ladusa korralduse ning isikliku kiivri laenamise eest!
Tarmo:
Reede õhtul võtsin Ahto ja Bruno peale ning Rõuge poole minema, autos arutades ilmaprognoosi, mis lubas ca -13 arvasime, et pole hullu, aga kui Võrru jõudes näitas juba -16 hakkasime veidi muretseme, kas ikka sai piisavalt riideid kaasa võetud.
Hommikul ärgates oli tõsisasi, et kraadiklaas näitas -19, suures külmahirmus ajasin selga kõik mis kaasas oli. Umbes 5 min ennem start ronisin esimest korda rattaselga ja oh üllatust mõlemad rehvid pooltühjad, auto võtmed olin juba Karin Kriisi kätte andnud ning hirmuga mõtlesin, et äkki ta juba kuhugi rajale läinud, õnneks oli ta ikka stardipaigas, elu kiireimad kummipumpamised ja 1,5 minutit ennem starti olin valmis.
Start antud, aga minu jalad ei tahtnud väga väntasid ringi ajada, möödujaid oli nii vasakult kui paremalt, aga mida kilomeeter edasi, seda paremini end tundsin ning parandasin jõudsalt oma positsiooni. Suure üllatusena tuli selg ees vastu ka Tiimo Tõnisson, kes oli esimese stardikiirendusega endale liiga teinud ja üritas kuidagi külmunud sõrmedele elu sisse saada.
Korraliku sooja sai sisse külmunud linttraktori jäljes, see raputas ikka räigelt läbi, Fatti ja FSi mehed ei saanud seal midagi aru. Jürihane kandi tõusude ja laskumistega jõudsin järele ühele Astro Baltics riietuses sõitjale ja arvasin et saame edasi koos liikuda, kuid liini laskumisele ta kahjuks ei tahtnud rattaseljas minna ja sealt tuli ikka väga suur vahe kohe sisse, laskumine ise ei oleks midagi keerulist, põnevaks tegid asja maast välja turritavad lepavõsa kännud. Teisel ringil parandasin veel paari koha võrra oma positsiooni ja nii see 8.koht tuli, olen rahul.
Tänud Ivar & Co’le, ilm, rada, saun, pudru jne. Kõik oli tip-top.
PS. Shimano talveking on super.
Ahto:
Kui eelneval õhtul Tarmo ja Brunoga Rõuges Maremajutusse jõudsime, oli õues umbes täpselt -16 kraadi. Vahet ei ole mis tundeid see tekitas, aga kindel oli see, et starti läheme 100%.
Enne oli vaja veidi aklimatiseeruda ja seda koos Bruno kaasa haaratud tapva salarelvaga Herbert! Selle ürdijoogiga üritas ta uusi klubiliikmeid “nõrgendada”!? Õnneks ei läinud läbi! Liigagi hästi on meeles 2013.a. H100 eelõhtu, kus Ville Vaikna mind Kubijal ära lollitas. Toona oli tulemuseks see, et istusin esimeses TP-s u.10min ja kogu sisikond soovis end välja parkida.
Hommikul tuli Maremajutuse peremees teatega, et kohalik kraadiklaas näitab -19 kraadi! Vanem härra otsis meie pilkudes allaandmise märke kuid selle asemel asusime kindlal meelel stardi poole teele. Ahjaaa mis, siis selle pakasega selga läks? Termotagi mille alla pikkade varrukatega paksem võrksärk, windstopperiga termopüksid, kiivri alla windstopperiga suusamask ja õhuke jooksumüts ning kõri ümber igaks juhuks õhuke buff. Jala otsa paksem rattasokk, talvesaabas kuhu otsa tuuletõkkeks “kapukas”. Kätte läks paks Shimano talvekinnas.
Stardikoridoris seistes läks kõrval ühel rattal esiamort pooleks. Tekitas veidi kõhedust, et kas külmast? Õnneks mitte. Väidetavalt oli see eelneva rajaluure (maoka) töövili.
Ivar pakkus kolme ringi asemel kahte u.15km ringi ja algul lohutasin end mõttega, et kui käed küljest kukuvad, siis keeran pärast esimest ringi otse sauna mis asus stardist paari sammu kaugusel. Vahetult enne starti oli tunne ärev. Esimene sõit uues klubis ja pärast rangluu paranemist polegi nn kihutamise mõtetega joonel olnud.
Start! Külm! Külm krt! Räme külm! Rada algas u.1km asfalti lõiguga, kus tuul pressis end igast avast sisse. Külje pealt vuhises mööda Ennok mõtlesin, et las läheb. Siis vuhises Bruno nagu nool fatiga mööda? Mõtlesin, et haagin sappa saagu mis saab, aga seda nitrot jagus Brunol umbes minutiks. Samal ajal keeras rada õnneks metsa, kus oli veidikenegi soojem.
Rada ise oli külmunud ja kõik vaalud, rattakoopad jne teravad mis tegi olukorra veidi ärevaks. Metsa all leidis Bruno korraks nitrot veel juurde, aga siis vajus taas tagasi tuulevarju. Kui u.10min oli sõidetud ilmus kõrvale Janek Maidla, kes kutsus korrale, et mida sa kihutad ja asus vägesid juhtima. Üllatuseks suutsin sõita Maidla tuules kuni esimeste laskumisteni, mis viisid TdR radadest tuttavasse orgu. Ma ei tea mis, aga miski tõrge on peas pärast suvist rangluu murdmist ja kiirelt sealt alla ei saanudki.
Tiimo Tõnissonile andsin esimesel võimalusel teed, kes ka meie küüdis oli. Orust ülesse ronides tuli õudusega silme ette see pilt Liinilaskumisest, mille Ivar oli enne võistlust ülesse pannud. Esimesel ringil seal jalutasingi! See tegi hinge nii täis, et sõimasin endal näo täis, et kuidas sa saad nii eit olla? Asi ei olnud ajalises kaotuses vaid põhimõttes! Ei midagi keerulist ja selliseid laskumisi sõidetud rohkem kui küll. Teisele ringile minnes olid plaanid paigas, vunki juurde, vähem pidureid ja Liinikalt tuleb alla sõita! Tulemuseks mitu Läti skalpi ja midagi vist veel, aga mis põhiline Liinika sõitsin! Tulemuseks üldis 15 koht.
Ivar Tupp & Co tubli töö! Saun toimis ja puder maitses imetabaselt. Kohe sellist sõitu uuesti ette ei võtaks, aga järmine aasta vast küll. Taikkile tänud riiete eest 🙂
Janek Maidla lükkab võõrast ratast treppidest üles:
- Kristjan Randma
…
8. Tarmo Ennok
…
14. Janek Maidla
15. Ahto Kruusmann
…
31. Bruno Tamm