Jõelähtme X Rattamaraton 2016

Tallinna külje all peetav Jõelähtme Rattamaraton toimus see aasta juba 10.korda. Nende aastate jooksul on välja kujunenud kvaliteetne kaubamärk mida tõsised MTB huvilised peavad hooaja parimaks võistluseks. Millega Flash&Co see aasta üllatasid, loe juba meie meeste blogidest.

Kaido:

Hommikul kodus ärgates ja aknast välja vaadates ei olnud väga sellist tunnet, et tahaks rattaga sõitma minna. Keskmine Eesti suusailm (tugev tuul, pilves ja temp u 10 kraadi) vaatas aknast vastu, aga Taikkil oli hommikuvõimlemine juba tehtud ja kamandati takso ukse ette.

Kohale jõudes oli ilm veel hullem, kui algselt tundus ja tekkis jälle see riietumise dilemma – mida selga panna ja mida mitte? Pärast väikest soojendust loobusime põlvesoojendajatest, aga varrukad sai ikka peale venitatud.

Stardikoridoris oli minu kohale jõudes juba päris tihe, aga hiljem pressiti etteotsa veel hulga mehi lisaks. Kuna pika ja lühikese maa start oli koos, siis olid ka kõik poolmaratoni “küsijad” (Veiko Viira, Mihkel Einblau, Dima Rusovitsh ja Sõptshenko ning noortekoondislane Karel-Georg Nõmm) eesotsas ja keegi ei soovinud midagi juhuse hooleks jätta. Ainult Taikki oli vähe tagapool koos Sussaga.

Numbrite väljavõtmise aegu selgus, et meil on tekkinud oma fänniklubi, kes meile sel võistlusel kõvasti pöidlaid hoiavad ja lisaks Suisalu klanni esindaja, kes samuti sõidu lõpptulemuse osas oma arvamust avaldas. Tõenäoliselt seisin seal peale pandud kohustustekoorma all nii mureliku näoga, et vahetult enne starti astus ligi täiesti tundmatu, vahva vuntsiga vene keelt kõnelev meesterahvas, pani mulle käe õlale ja ütles: “ära muretse, küll kõik läheb hästi!” Ja pärast seda ma teda enam ei näinud.

kaido_jrm16

Stardist pandi minema nagu “Elionil” – ei mingit rahulikku algust vms nagu sellise pika sõidu puhul eeldada võiks. Õige pea hakkasid tekkima vahed ja esimese grupiga said kaasa Nõmm, Viira ja Rusovitsh. Õnneks tuli raskel hetkel tagant appi kruusateede hirm Taikki, kes eesolevatega vahet suuremaks ei lasknud. Meie pundis olid lisaks veel Sõptshenko, Einblau ning Mihkel ja Indrek Epner ja paljud teised, keda ma märgata ei jõudnud.

Enne Kotka mägesid suutsin oma possat natuke parandada – sain sinna Epneri ja Mihkli tagarattas ning õnnestus vaatamata napikatele see sektor jalga maha panemata läbida. Sellega saime jälitajatega vahe sisse. Rusovitsh seisis raja ääres (rehvijama) ning tänu Kert Martmale, kes Viirat enda selja taga kinni hoidis, jõudis meie kolmik talle järele. Minu seljatagune jäi vaikseks.

No see rada ja singlid olid ikka superlahedad ja mõnda aega sõitsime Veiko pakutud tempoga, kuni ühel hetkel maratonimehed Epner ja Mihkel tempot nõrgaks pidasid ja ise vedama läksid. Mina jäin Veiko tuulde, sest ega liiga kerge polnud.

kaido2_jrm16

Kuskil tõusunukil Epner jalastus ja lasi meid ülejäänuid mööda ning rohkem teda ei näinud. Vedama läks singlite hirm Mihkel ja keeras vist natuke rohkem peale, sest Veiko lasi mingil hetkel vahe sisse ja Mihkel hakkas vaikselt eest ära libisema, kuigi jäi nägemisulatusse. Suhteliselt ootamatult jõudis minu seljataha tugev pikamaamees Toomas Lepik ja seejärel nägime Massat rajaääres rehvi parandamas.

Olid väga nauditavad pikad singlid ja endurorajad, üllatusena ka mõned uued lõigud sisse toodud – näiteks Sälkorg, mis oli korralik katsumus kõrge pulsiga läbimiseks. Siis veel K-750 singel vahepeal meist möödunud Lepiku ja Massa tuules. Kui Massa lõpuks Lepikust mööda sai, siis oli muidugi nägemist. Jäime jälle Veikoga kahekesi.

Kui metsast lõpuks välja saime, siis hakkas eespool paistma CFC vormis Karel-Georg Nõmm, kes oli senimaani tublilt vastu pidanud. Varsti saime temagi kätte ja jätkasime Veiko vedamisel kolmekesi ehk poolmaaratoni medalikohtadel. Enne, kui rada Koila singlile jõudis, oli väikese laskumise põhjas üks sopaauk, kust Veiko nibin-nabin läbi sai, aga minu esiratas sügavale mutta sukeldus ja korralik nippel oli tõsiasi. Lisaks vedas mingi heinatuusti kasseti ümber ja kiiremad käigud ei tahtnud töötada.

kaido3_jrm16

Konkurendid said arvestatava edumaa, aga mul õnnestus see vahe kuidagi kinni sõita. Edasi tuli Jägala jõe ületus, mis oli minu jaoks üllatavalt sügav ja tugeva vooluga. Lisaks leidsin jõe põhjast mitu kivi, mille otsa takerduda ja jalastumine oli tõsiasi. Jälle said konkurendid edu sisse ja pidin pungestama, et neile järgi jõuda.

Viimane heinamaa tõus ca 1km enne lõppu tundsin, et võiks rünnata, aga olin suurest tagaajamisest vist natuke võlas ja sinna see jäi. Ega Veiko ka ees maganud ja pani korraliku tempo peale ning viimasele finishi-eelsele laskumisele läksin veel kolmandana.

kaido4_jrm16

Laskumise all pressisin ennast teiseks ja kui rada vasakule majja keeras, jooksis Veikol kõvaketas korraks kinni ja ma pidin selle hetke ära kasutama. Kui esimesena majja sisenesin, siis teadsin, et seda edu enam käest ei anna ja vahetasin eelmise aasta 4.koha poolmaratoni võidu vastu! Veiko oli meie kolmikust tõenäoliselt kõige tugevam, aga spordis ei võida alati tugevaim, vaid õnne peab ka olema 🙂

Suured tänud Singlikatele tõeliselt suurepärase raja ja korralduse eest! Tänud ka Taikkile, kes laenas mulle oma kindad, sest paljakäsi seda võistlust ilmselt poleks võitnud 🙂

Taikki:

Jahh, sõitsin poolmaratoni, mis siis. See poolmaraton ei olnudki niiväga pool, kui võrrelda ajalist kestust nt Estonian Cup sõiduga, rääkimata veel ühest teisest sarjast. Olin algselt kirjas pikal sõidul, aga mida lähemale start nihkus, seda eredamini tuli meelde eelmise aasta tunded peale maratoni lõpetamist. Need ei olnud meeldivad. Mitte rajast tingitud, ei, rada oli hea, aga enda nõrkusest. Lisaks veel vajadus õhtul Lõunasse sõita. Seega sai neljap sissekirjutus muudetud lühemale sõidule.

Hommikul oli väga vatine tunne, mitte ei viitsinud ärgata ega mõelda eesootavale. Mandrossi täiustas suht jahe ilm ning tõenäosus vett kaela saada. Kuna aga sõber Kaido peksis ikka mind välja (huvitav vastuolu asjaosaliste seletustes- toim.), siis minek. Numbrit võttes oli nii külm, et isegi maks lõdises, tuule tugevus muutis sisikonna asendit. Vist.

Samas sooja tehes, läks asi vähe paremaks. Esimene maokas – enne soojendusele minekut. Kohapeal seistes. Mismoodi see juhtus, pole õrna aimugi, korraga olin pikali, rohutirts vahtis ülbe näoga heinast vastu.

taikki_jrm16

Pikk ja lühike maa lasti korraga minema, sõit algas rahulikult, mis on hea. Martma lasi raketi välja, teised vaatasid seda soliidse kaugusega pealt. Metsa keerates, lasti koerad lahti, tekkisid pundid. Alguse kruusakal vaatasin, et Mihkel oli jäänud maha ja vedas. Läksin ise ette, sikutasin mõnda aega, et tal lihtsam oleks ja säästaks oma tikke. Mulle polnud neid niipalju vaja ning ka tunne oli peaaegu halb.

Teine maokas – Kotka mäe esimesel laskumisel ajas üks varjus olnud kivi oma kombitsa välja, kuulsin heledat pedaali plaksu ning järgmisel hetkel võtsin oma maised jäänused kraavist välja. Jalg oli vähe viga saanud, valus ka, toibusin minutikese.

Kolmas maokas – Kotka mäe teine laskumine, pidurdasin liivasel laskumisel liiga palju, nippel. Sellega kaotasin rütmi täielikult. Edasi kulges sõit natuke rahulikuma tempoga Asko Nurme sabas kuni enne Sälkorgu jõudsin järele suuremale seltskonnale, kus vedamas meie mehed Tarmo ja Janek M. Tagantjärgi oli see org äge, peale sõitu esmane emotsioon oli pigem negatiinve. Võtsin oru väga rahulikult, kaotasin grupi uuesti silmist.

K-750 km sinku lasin üksi, omast arust hoidsin natuke ka hoogu üleval, tugevate võrreldes aga kindlasti seisin ja nuusutasin metsalõhna. Enne tagasitulemist kruusale, hakkas tuttav grupp uuesti paistma. Keerasin rutskat väheke ning sikutasin järgi.

Vaatepilt, mis avanes, ei meeldinud, Tarmo vedas seda gruppi. Kuna ta sõitis pikka, siis tema ja Janek M jõuvarude säästmiseks, läksin ise ette ning haakisin nad sappa endale. Sikutasin mõned meetrid, sikutasin veel mõned meetrid ning siis veel ja saimegi kolmekesi enne asfaldi järsku tagasipööret eest. Selleks hetkeks oli mul jalad igast asju täis ning andsin veduri rooli Tarmole üle.

Järgneval laskumisel aga taastusin ära, jõudsin uuesti CCRM duole järgi ning istusin metsavahel sabale. Kahjuks oli üks järsk parempööre enne metsa, seal oleks meie omad otse peaaegu pannud. Šaakalid jõudsid selle avantüüriga uuesti järgi.

Kui mets läbi sai, hakkas Tarmo sööma aga mina haistsin võimalust sikutada oma lemmikosal – kruus-lai metsatee. Käsutasin seaprae ruttu tagasi panna ning tõmbasin trossist rauad paremale. Jälle saime kolmekesi eest ära. Jõeületust proovisin, aga suund sai vähe optimistlik, tugev vool hakkas kuristikku sikutama ning hüppasin maha. PS! Ei kartnud, et vesi elektrimootorile liiga võiks teha 🙂 . Siis veel ca kolm kilomeetrit MTB-d ja saatsin CCRM duo teisele osale, ise keerasin lõppu.

Tänud hea raja eest, MTB selle kõige paremas võtmes! Jahh, kõrguste vahed pole nii suur, kui mõnes teises kohas. Aga minu arvates võiks selle sõidu nimeks olla K-50km singel ja K-90km singel. Mida selles teises kohas mitte ei ole.

Mihkel:

See aasta on sõidu pikkuste paradigma liikunud täielikult pikkade maratonide poole minu puhul ning Lähte etapp näitas ka seda, et peale kahte tundi ei ole probleeme kiiresti sõita. Kuna eelmine aasta jäi JRM poodiumist vähe puudu, siis see aasta oli suund ainult TOP6 suunas, mitte vähem.

Ettevalmistus sai tugeva tagasilöögi kui esmaspäevast kolmapäevani sai trennipäevikusse kirjutada: 0 km rattaga, Otrivin, 1 leht paratsetamooli, 10 pakki salvakaid, 15 pakki Coldrexi.

Paratsetamooli-uimas lükkasin ratta jahedas ilmas starti ja lootsin, et puhkus on äkki jalgadele hästi mõjunud. Eriti mitte, peale asfaltilt maha keeramist hakkas kohe raske ja liidergrupp sai kiiresti eest minema. Jäin vegeteerima poolmaratoni Kaido, Taikki, Viira, InFocuse meeste ja pika maa Epneriga.

mihkel_jrm16

Teadsin, et enne Kotka mägesid on vaja igasugustest muidumeestest mööda saada ja liikusin ettepoole. Pidu kauaks ei jätkunud, kui ette jäid Lipp ja Toomas Lepik. Ülejäänud aja venisime Kert Martma tuules.

Enamus Kroodi sektorit tegi tempot Epner, minu järel tulid Kaido ja Viira. Ühe põksu peal Epner ikaldus ja sain väikse vahega eest ära. Mingis kohas oleks peaaegu üle lenksu pannud, aga asi piirdu ainult varu kummi üles korjamisega maast.

Sälkorg oli sõidu absoluutne highlight, ülimalt äge rajalõik, millel oli välismaa hõngu küljes. Edasi tuli koht, kus keegi oli linte puruks tõmmanud ja mul tekkis mõttepaus. Õnneks või kahjuks oli eemal Massa rehvi lappimas ja leidsin õige suuna üles.

Ülgasele tagasi jõudes lendas julma hooga Massa mööda ja natukene hiljem ka Lepik. Mõtlesin juba, et siit sõidust midagi välja ei tule enam, sest liikusin alles 10 koha piirimail ning kedagi ees ei paistnud.

Emotsioon pöördus väga positiivseks pikal liivasel jooksutõusul, kus tekkis silmside Raja, Maanurme ja Pajuriga. Sel tõusul jooksis Lepik eest ära ja kruusa ülesõit Jägala Joani läks ihuüksi tugevas tuules. Korraks mõtlesin tagant järgi oodata CFC Nõmme, aga kuna ta võistles Kaidoga poolmaratonil, siis ma ei saanud teha seda.

Jägala Joa ületus külmutas jalad ära ja 50km vaheaja punkti pudelit vahetades öeldi vaheks paar minutit. Läksin tuimalt järgmist osa sõitma ilma suurema hurraata.

Kopraonu singlil läks olemine vähe positiivsemaks kui nägin eespool Pajurit. Singli lõpus tegin päeva mõjutava sõiduvea, kui keerasin esijooksu mättasse ja rehvist pääses osa õhku välja. Rehv oli pehme, aga hädapärast sõidetav ja jäin ootama järgmist TPd, et tavaline rõhk rehvis taastada.

mihkel2_jrm16

Pajuriga vahetasime paar lauset, aga tundsin, et suudan kõvasti kiiremini sõita ja läksin edasi. TPs sain pumba ja lajatasin korraliku õhu sisse esirehvi. Siis saabus täielik masendus, sest mätta otsas käimise tagajärjel oli osa ohakaid rehvi ja pöia vahele jäänud ning õhk immitses välja. Vahe järgnevatega oli enne peatust 40seki.

Lendasin optimistlikult Riiamäe singlite suunas. Viie !!!!! laskumine õnnestus perfektselt üle mitme aasta. Enne Riiamäge luges rajajulgestaja vaheks järgnevatega 30seki. Lootsin, et nende kättesaamine on aja küsimus ainult.

Paraku ühes teravas kurvis keerasin esirehvi päris tühjaks ja tuli ette võtta pumba peatus. Nii ma edasi sõitsin, 5km sõitu, pumpamine jne. Sain aru, et nii ma suurde mängu ei sekku enam ning tuju läks nulli. Lisaks tekkis arvestatav vihmasadu.

Kodasoo on iga JRM selline morbiidne paik, kus olenevalt aastast on haamer, külmavärinad kuumast või külmavärinad külmast selle aasta näitel. Tahtmine oli ainult lõpuni ära tulla ning mul polnud enam vahet kas lõpetan 9. või 19.kohaga. Kõige mudasemas kohas panin klassikalise üle lenksu manöövri. Seal mudas pikutades mõtlesin endamisi, et jube tore päev ikka.

Lõpuosa oli see aasta natukene lihtsam kui muidu, vähemalt nii tundus mulle. Mingi ime läbi keegi mulle järgi jõudmas ei olnud ja sai finiši poole liigutud. Peaaegu oleks tühja rehvi tõttu asfalteeritud kergliiklustee pöörangul risu pannud.

Finišis kiitsin Flashi raja eest ja kiirustasin autosse riideid vahetama, sest oli meeletult külm. Tänud Jõelähtme Singlile suurepärase maratoni eest, vaeva oli kõvasti nähtud ning inimesed on hingega asja juures, ülimalt tore.

Tarmo:

JRM on võistlus, millelt puudun kas raske haiguse või surma korral, kuna kumbki mind veel ei kummitanud, siis olin laupäeval kindlalt joonel. Janek Maidlaga olime eelnevalt kokku leppinud, et sõidame paaris (kahjuks sellist tiimi arvestust JRM-l ei ole, äkki kunagi tuleb). Kogu sõitu ei jõua siin kirjeldada, mõned eredamad hetked.

Kotka mäed, kus mainisin Molevile, et käike võiks ka vahetada (õnneks ma ei kuulnud, kas ta saatis mind pikalt või võttis kuulda), siis Taikki, kes ronis raja kõrvalt järsakust ülesse endal nägu nalja täis.

Sälkorg, poleks paar meest ees niipalju jalastunud oleks seda lõiku veel rohkem nautinud.

tarmo_jrm16

Pärast Kroodi-Lastekangru singleid kruusale jõudes ilmus selja tagant Taikki, kes ütles et hoia nüüd kinni ja vajutas nii valusalt kuni golfiväljakuni välja. Suutsime ainult Janekiga selle litaka ära kannatada. Tänu sellele saime vahepeal eest sõitnud Ivo Silla kätte.

Ja siis iga aastane pirukas, kruusalt parempööre, kurat kuues aasta järjest tuleb see pööre ootamatult, igatahes jäi meist maha kolm korralikku pidurdusjälge ja tagumised jõudsid jälle järele, Taikkil tuli jälle tööd teha, tüüp vajutas jälle gaasi põhja ning sõitsime uuesti kõigil eest ära.

Jõge üritasime võtta rattaseljas, kuid vool ja tuul tahtsid meid ära viia, seega poole pealt jooksime. Jõudes laagriplatsile tegime kiire peatuse, selle jooksul möödusid Pedari ja Sild. Jätkasime Janekiga kahekesi.

30km lõpuni, saime kätte Ivo Silla, ennem TP4 hakka paistma ka Pedari selg. 20 km lõpuni, minu esirehv saab torke, valget jama lendab välja nii, et terve molu täis, võtame veidi tempot maha, ehk jääb pidama. Jäigi, aga õhku ikkagi vähe sees.

tarmo2_jrm16

Kurvides tahab esijooksu alt ära viia, teeme peatuse, lasen ühe ballooni täie õhku esirehvi juurde, peatuse jooksul möödub meist uuesti Ivo Sild. 10 km lõpuni, kuna eelnevalt olime korralikult vihma saanud, siis hakkab räigelt külm ja tempo langeb veelgi, ühel mudalõigul oskab Janek nipli panna, tulemuseks kõver esijooks, aga saime edasi sõita.

Kui stardist oli möödunud 4h ja 42min jõudsime lausvihmas finišise, Välk meid kingikottidega tervitamas.

Lõpetuseks, tegemist on minu jaoks konkurentsitult parima MTB võistlusega Eestis ning mind võib järgmisele 10 juunil 2017a toimuvale JRM-le kirja panna.

Ahto:

JRM on üks kolmest suurest Eesti ultrasõidust, mille ees on mul korralik aukartus. Tõsiselt.

Sakslaste WeatherPro ilmaennustus tõotas enamvähem ilma, +12 ja sõidu lõppu veidi vihma. Sellest johtuvalt ei suutnud otsustada mida selga panna. Kui tavaliselt topin kotti pmst kõik riided, siis seekord jätsin millegi pärast kõik koju. Suisalu päästis õnneks taas päeva. Kui Kolgakülas käskis mees varrukad maha koorida, siis Jõelähtmel käskis enda kaasa võetud varrukad ja vesti peale panna. Selle eest olen väga ätähhi täis.

Starti minnes kiire metsapeatus ja voilaa stardikoridor oli juba rahvast pungil täis ja tuli leppida koridori viimase kolmandiku stardikohaga. Lootus Raino ja Porteri Marttiga koos sõitu alustada läks kolinal Jägala-Joast alla.

Start! Kuna soovisin Kotka mägedele jõuda nii ees, kui võimalik, siis passisin pundi peas, kus isegi vedasin veidi. Õnneks tikkude põletamiseks ei länud. Kotka mäed läksid ikkagi pundi tempos ehk suht rahulikult. Järgnes Ülgase ja Kroodi virr-varr, kus sai taas Marianne Palusoo sõitu jälgitud ja kiidetud kuni jõudsime üllatuste munani. Selle nimi oli Sälkorg! Sügaval orus oli salapäraselt hämar ja toimus korralik slaalom paekivide vahel. Pool sellest orust sai isegi sõidetud. ÄGE!

ahto_jrm16

Jõesuu külla tagasi sõites läks korraks raskeks. X-Sporti Guido Salumäe aitas kruusal veidi ja tunne läks paremaks. Enne Koila singlit oli meid suht suur punt. Kui seni oli kogu sõit suht sündmustevaene, siis nüüd hakkas lubama. Guido timmis oma esijooksu täpselt mudaauku ja hops üle lenksu. Eespool olnud Kriisa tegi vist samas kohas sama triki. Toimus väike ikaldumine, kust sain pundilt eest ära.

Jägala-Joa läbimine oli halb üllatus. Küsisin veel raja ääres olnud turvajalt, et PÄRISELT SIIT LÄBI? “jaa-jaa mine paremalt poolt seal on jõe põhi tummisem“. Õhutemp oli umbes +10 kraadi. Vee temperatuuri isegi ei tahtnud teada. Garmin näitas hiljem kogu sõidu keskmiseks õhutemperatuuriks +8 kraadi. Järgmised 40km tuli läbida märgade jalgadega. Järgmine aasta tuleb kindlasti pärast jõge olevasse TP-sse kuivad kingad ja sokid valmis panna.

TP3. Guido jõudis järgi ja liikusime koos edasi. Enesetunne oli ei liha ega kala. Varbaid enam ei tundnud, aga see ei häirinud. Kalevi-Liiva kandis hakkas sadama. Vestiluku tõmbasin juba poolenisti kinni. Guido hakkas sellest ülesse-alla põntsakatest väsima ja edasine sõit tuli üksinduses veeta.

Enne neljandat TP öeldi raja äärest, et just valmisid grillvorstikesed jmt ja see kõik ootab sind 6km pärast. Vorsti isu ei olnud, aga meele tegi paremaks küll. TP4 ja mida kõike seal ei pakutud. Piirdusin Coca-Colaga. Tõdesin, et see jook on rummiga parem. Enesetunne paranes ja sees käis tohutu tunnete möll.

Mõtted: siit ja nüüd algab päris sõit, kauaks jagub jõudu, kas jõuan Rainole või Marttile järgi, vot on alles äge rada, siin võiks vabalt maratoni eestikad olla, selle raja nimel tasub talv läbi trenni teha jne. Kui tavaliselt mõlgub peas mõni lollakas laulujupp, siis nüüd oli tunnetest tulvil pea sassis nagu kevadise võrri sadul ja ükski viisijupp mind sellel sõidul ei kummitanud. Lihtsalt nautisin rada 🙂 Kaugelt paistis üks Porteri särk. Martti? Ei, see oli Aivo Viilop kes kurtis kõikvõimalike valude üle.

ahto2_jrm16

Riiamäe kandis kallas juba korralikult vihma. Temp oli kukkunud umbes +5 peale. Järgmiseks lörts? Nüüd ei tundud jalgu enam üldse. Veidi arusaamatul moel väntasin edasi. Enesetunne läks täitsa niruks.

Täpselt 74km varises minu kaardimajake kokku. Kõik tilkus ja lirtsus. See kuradi ilm hakkas juba ajudele käima. Mitte, et see aidanud oleks, aga raja ääres ja teede ületustel olnud Singlikad olid samas seisus. Ok neil olid vihmakeebid, aga nemad seisid ühes ja samas kohas mis oli kohati isegi hullem. Respect!

Ruu ja TP5. Panin peatumata mööda. Hüüti järgi “ära sa ometi midagi süüa võta”. No nii külm oli, et tahtsin näha ainult finishijoont ja miski vägi ei meelitanud peatuma. Sama arvas ka Ampsu Priit Hermet, kes kaamera kiivril mööda vuhises.

Väsimusest hakkas kamaluga sõiduvigasid sisse viskama. Kodasoo-Ruu singlite lõpus läks vahepeal nii libedaks, et seal oleks Glebova võinud oma uisukooli avada.

5km enne lõppu kimas mööda X-Sporti Kalev Albri kes hüüdis, et haagi sappa. Haakisin, aga heinamaal enne Massa põndakuid sutskas kramp reie siseküljele. Hiljem auto juures riideid vahetades sain krampidelt lausa kambaka. Kalev läks eest minema ja ma jäin magneesiumi maitsma.

ÕNNIS FINISH! Hiljem Sparta Rando Soome (võistluse kommentaator) ja Flashiga muljetades sain teada miks see jõe läbimine sellisel kujul sisse jäi ja miks “chicken-line”-i valikus polnud. Väidetavalt oli “chicken-line” plaanis teha 1km paunana koos sillaga, aga keegi tarkpea oli täpselt selle silla ette kruusahunniku maha pannud, mis selle “chicken-line”-i variandi elimineeris.

Supp ja pannakad kadusid kui muti auku. Seda head Shokolaadileiba anti ka. Kui Singli Anneli kallistatud sai, siis tõttasime jalkat vaatama.

Kas järgmine aasta jälle? LOOMULIKULT!

Alvaro:

alvar_jrm16