14. Rakvere Rattamaraton
Rakvere Rattamaraton on teada-tuntud kaubamärk MTB gurmaanide seas. Tehnilised rajad olid meelitanud kohale hulga osalejaid, keda ei heidutanud mitmepäevane vihmasadu. Milline oli raja seisukord loe juba meeste muljetest.
Janek Maidla:
Kuna terve eelmine päev ja öö oli vihma kallanud, siis oli oodata 2008 aasta sarnast sõitu. Ainult, et 2 ringi asemel 1 pikk (maha tulemise variant puudub).
Enne soojategemist oli tõsine küsimus riietumese osas, tundus väga jahe ja vihma veidi tuli. Soojendusel sai selgeks, et on lühikese päev ikkagi. Stardikoridor siis sel korral alles 151-200. Kuna sõit algas kohe tõusuga ja siis linnusesse, ei olnud möödumised esimestel kilomeetritel väga lihtsad. Linnuse juures oli rivi juba ikka päris pikaks veninud ja esimesed tõusud juba päris libetaks tallatud ja jalutajad oli piisavalt. Ka endal tõmbas ratta ringi ja ei olnud pääsu jalastumisest.
Õnneks läka rada jälle veidi laiemaks ja sai kohti korralikult parandatud. Karjääris oli siis esimene peatus, kus raja äärde oli jäänud Poopuu, kellel oli rehv läinud. Uue rehvi sai aga pumpa polnud, andsin siis enda oma. Peale peatust sai salv uuesti täidetud ja hakkatud jälle mööda pressima ning kohta parandama.
Mingil hetkel nägin Mihklit raja ääres, küsimusele olukorra kohta oli vastus, et korras ja pane edasi. Seda siis saigi tehtud ja lükkasin järgmised padrunid salve. Enesetunne oli hea ja polnud plaanis siis tempos tagasi hoida. Mingi hetk sain kätte Rooneti, kes väga ei liikunud. Veidi edasi sain kätte ka Ebrase ja Grete, ka nende taha passima ei jäänud.
Panin eest minema kuna, nägi juba eest ka järgmisi selgasid. Viimasest toidukast läbi ilma peatumata. Mõni
kilomeeter hiljem tuligi see, mis ootata oli. Iga hea saab kord otsa. Kerge madalseis ja jalad ei tahtnud enam ringi käia.
Järgi jõudsid uuesti Ebras ja Grete, kes ütles: “Rauad vasakule, tuleb sõidetav tõus“. Oligi, aga millegi pärast lõi minul seal ratta korralikult ringi ja korjas kodarasse väikese juurika. Peatus ja juurikat katkuma. Oli teine end nii tobedalt kodarate ja hammakate vahele keeradud, et kätte saamiseks tuli väheke pusida. Juurikas käes, jooksuga mäest ülesse (siin oli tunda puudust kingade nuppudest).
Tagant jõudis järgi Aasla ja Rõuge riitetega tegeleane (nime kahjuks ei tea). Üritasin siis nende sabale istuda.
Mingi hetk see isegi õnnestus ja ca 3 km enne lõppu avastasin, et salv on lõputult tühi ja padrunid kõik otsas. Pilk selja taha. Kuulda ja näha polnud kedagi. Sai siis lülitatud ümber matkatempole ja lõpuni kulgetud.
Seda rada oleks kuivaga ikka väga nauditav sõita. Samas ühinen Tarmo Tarlapi ütlusega: “See on parim 30- eurone kulutus, mis ta sel nädalal teinud on”
Bruno:
Seekordsele etapile olid kohale veerenud ka klubikaaslased – Mihkel, Raino, Janek M ja Ahto.
Vihmasadu ja muud jutud tõotasid huvitavat rada. Kas saan jälle oma fäti eelised maksma panna 🙂 ! Janek pani alguses kohe puraka, kui tuli tagant otsast ja sai mind juba Rakvere linnuse juures kätte! Mina ja Mihkel startisime II stardigrupist. Mul jäi mulje, et nüüd kohe peaks ka Raino ja Ahto ka tulema…
Õnneks üsna varsti asfalt ja kruus lõppes. Algas tõeline „pasteediralli“! Jah, mul oli mingi eelis, aga kui kummid täis võttis, siis see eelis kadus, pluss lisandus rattale kaalu ca 5kg! Ma mõtlesin ennast säästa ja olin enda rattale installeerinud porilauad. Ei toiminud, vähemalt tagumine! Ei püsinud sirgu ja pidevalt pidi sättima, et vastu jala sääremarju ei käiks. Vahepeal oli tunne, et viskaks minema aga oli natuke kahju.
Lisaks tegi meele mõrudaks, kohatine chainsuck, kuigi mul on 1×10 ja kõrge hammakas. Võibolla oleks parem olnud siduriga tagakäikar, mis oleks selle ekstreemse ilmaga ketti paremini pinges hoidnud.
Sellest hoolimata proovisin anda endast parima, et Fäti masinaklassis ikka II positsioon kindlustada. Tiimo Tõnisson on ju mees teiselt planeedilt! Ta oli oma Dude-ga absoluudi 13. ja M40-s, kohe Püta järel II! „Paksukeste“ III-dal positsioonil oli minu hea sõber Rein Pill, kes üritas minuga silmsidet säilitada. Kuni poole distantsini see tal ka õnnestus, siis tuli väsimus… Mul õnneks ei tulnud.
Tuju tegi ikka heaks, kui sain sõita neid laskumisi ja tõuse, mida teised pidi jalgsi tegema (vähemalt minu sektoris)! Mingi hetk tuli tagant Ando Lootus, kes oli alustanud ka tagant otsast. Ta näitas ette, kuidas kruusal asjad käivad, kui vastu-küljetuules 35km/h tal tuules inisesin! Tänan teda, et ta mulle, traktoristile, vedamist ei pakkunud 🙂 !
Ando liikus ka metsas päris hästi, arvestades, et tal olid all Thunder Burtid. Metsas ei liikunud aga üldse vana kruusahunt Andres Maarits! Kui tavaliselt sõidab ta sektoris 30…50, siis seekord pidi ta metsas isegi mind mööda laskma. Pärast kruusal karistas jälle ära.
Lõppkokkuvõtes jäin rahule rajaga ja oma esitusega– Rein, Raino ja Ahto ei jõudnudki järgi 🙂 !
Ahto:
Eelmisest aastast jäi Rakvere rada väga positiivselt meelde. Selle aasta kalendris oli see sõit taas kindlalt sees. Kiire pilk foorumisse ja olukord hakkas looma. Inimesed müüsid juba numbreid lisaks päriti kohalikelt ilma ja rajaolukorra kohta.
Enne Rakverre jõudmist tegin mureliku kõne kohapeale jõudnud Brunole. Fatimees ütles, et siin ooab meid mudaõppepolügon mille koodnimi on “midagiheadsiineiole“.
Kõhklevalt ajasin velo viimasesse stardikoridori. Teadsin juba ette, et siit miskit kohasõitu täna ei tule. Vaatasin veidi ringi ja ennäe kohal olid mu vanad sõbrad Kaschan ja Lung.
Start! Alustuseks pandi kohe pärast starti Silla tänava tõusul maoli, ragistati käikaritega nii, et kõrvadel hakkas valus. Vallimäele jõudes olid kõigil juba ralli triibud seljapeal ja uisukooli uksed olid avatud. Glebovat polnud näha, aga tema jüngrid olid liugleva raja korralikult ette valmistanud. Asja oleks veel lõbusamaks teinud see kui ilmataat oleks taevaluugid uuesti avanud, aga nii hästi meil ei läinud. Martti kostis vahepeal, et see rada on nagu eelmise aasta H100 oma. Ma ei tahtnud sellest midagi teada lootes, et äkki ikka ei tule väga pikk tööpäev.
Kaschan pani minema. Tuleb tõdeda, et Kaido liikus täna hulka tummisemalt. Sulistasime Marttiga mõnusalt mudas edasi. Suht siledaks sõidetud tagumine rehv, Maxxis Aspen, lasi lustida küll. Et asi ikka tulemist väärt oleks viskasin parema külje maha. Muda maitses nagu muda ikka. Esimene “chainsuck“. Miski hetk kadus Martti tagant ära.
Ühe rööpas laskumise all oli halb kukkumine. Möödudes kuulsin poole kõrvaga midagi rangluust… loodan, et nii hullusti ikka ei olnud?
Pajusti park, Vinni mäed ja Madiseaugu… Midagi ei saanud enam aru kuna igalpool oli lõputu muda. Järgmine “chainsuck“. Et vasak külg end liiga hästi tundma ei hakkaks viskasin korraks sellele küljele ka. Seekord oli muda veidi savise mekiga.
Enam-vähem soovitud sõidujoont oli keeruline hoida. Mäest tuled alla driftides ja slaidides. Üks jalg lahti külg ees ja kui pidama hakkas läks klipp kinni ja edasi. Äge rsk! Tglt nii ilus see koguaeg ka ei olnud. Jalutada sai ja mitte vähe. Nii enda kui teiste kukkumised tegid hellaks ja kohad kus muidu ei eksi hakkasin kätt väristama.
Guido Salumäe pesi Vinni TP kandis raja ääres ratast. Oleks ka tahtnud ratta küljes olevast mudast vabaneda, aga ei raatsinud seisma jääda. Panin paar kilo raskema rattaga edasi.
Siplasemäel jõudsin Priit Laansalu kannule kes ütles, et jalad on rõvedalt krampis sellest kõndimisest. Miskisel laskumisel panin nipli. Seekord oli muda mullase mekiga. Taas “chainsuck“. Palermos veel üks krt teab mitmes “chainsuck“.
Finish. Ulatati kaasatundval pilgul Vytautas. Raino tuli vastu puhtad riided juba seljas ja nägu nalja täis. Tõdesime, et see mudatarvas jääb meelde pikaks ajaks.
Lõpetuseks. Kui Rakvere taas kalendrist maha ei võeta, siis olen järgmine aasta taas joonel, sest rada oli ju äge 🙂
Mihkel:
Rakvere Rattamaratoni suhtes olid ootused kõrged. Kuna harilik futboliit ja kesine Eesti suveilm on trennidest oma võtnud, siis sai päris värskelt peale mindud. Enne kohalejõudmist oli vaja sooritada rehvivahetus, seekord autol, siis eriti sooja ei jõudnud teha ning raja algus/lõpp oli ka tundmatu.
Juba Lossimägedes selgus, et rattal puuduvad kaks väiksemat käiku ning paaril tõusul ikaldusin ja vajusin seltskonda kuhu ei olnud plaanis vajuda. Algus ei tundunudki raja mõistes hull, aga kui Siplasemäele jõuti, siis oli juba näha, et tuleb keskmisest pasteedisem päev.
Singlitel ülesmäge minna ega kurvides keerata ei olnud väga võimalik ja tuli kasutada tallataksot. Muda, segatuna parimatest paladest taimeriigist, pärssisid ülekande tööd ja hääl oli kohutav. Käigud viskasid ja veeremine andis soovida.
Enne esimese tunni lõppu, ühel liinialusel pasaaugus hakkas kett korralikult imema end esihammaka külge. Tegin peatuse ja puhastasin hammaka ära. See eriti ei aidanud ja chainsuck jätkus. Korraga tundusid vändad jube hästi jooksvalt, aga ainuke halb asi oli see, et ma ei liikunud edasi. Pilk käigukastile, ketti polnud enam, jube tahtmine oli ratas võssa heita.
Lappisin ketti ja võitlesin sääskedega, kellest ükski viga ei saanud, surm oli silmapilkne. Selle töö käigus silmasin aga tagumise käikari trossi, mis oli paari kiuga kinni ainult. Seega oli selge miks käiguvahetus väga kaootiliseks läks. Olin kindel, et need viimased kiud lendavad ka varsti laiali ja keerasin boksi ära. Kõik.
Võistluskeskuses oli hästi hea see, et ratast ei saanud pesta.
1.Caspar Austa
…
40.Janek Maidla
…
63.Bruno Tamm (Fatbike II koht)
…
88.Raino Einroos
…
133.Ahto Kruusmann
…
DNF. Mihkel Laine