Palivere XI maraton ja MNT EMV
Pikema Jaanipühade nädala ainus MTB võistlus oli Marimetsa Kapp Palivere etapp. CC Rota Mobilis pani seal välja oma meeskonna ja anti konkurentidele kõva lahing. Laupäeval toimus ka EMV grupisõidus, kus Bruno esindas meie klubi.
Tarmo:
Viimastel aastatel olen Marimetsa sarja etappidest harva osa võtnud, aga Palivere etapp on peaaegu alati minu võstluskalendris olemas olnud. Tegemist on tõenäoliselt sarja raskeima rajaga. Pühapäeva hommikul kell 11.00 paiku Kaidoga kohale jõudes tervitas meid korralik leitsak. Kuna me mõlemad ei olnud sellel aastal sarjast osa võtnud, siis oli meid paigutatud viimasesse stardigruppi, korraldaja, mõstlik mees, tõstis meid ilusti esimesse (tänud talle).
Sõtsime alguse ja lõpu igaks juhuks läbi ja siirdusime stardikoridoride poole, seal oli juba korralik järjekord nagu kunagi Moskvas punasel väljakul Lenini majakese ees. Pilk taevasse ja ei mingit kahtlust, sealt kindlasti midagi meile kaela veel tuleb.
Kell 12.15 start, tegin vist oma elu parima stardi, aga ikkagi olin liiga aeglane, Lasse läks paremalt, Maika vasakult mööda, veidi hiljemveel ka Viira. Maikale igatahes ei olnud külmad jaaniõlled hästi mõjunud ja ta vajus suht varsti ära, üritasin kuidagi Lasse tuules ära kannatada.
Pärast ca 10-15 min vunkimist, ennem kruusakarjääri avanesid ka taevaluugid ja sealt valati otse ämbrist, lisaks veel välgutas ja paugutas, sõitsin põhimõtteliselt pimesi, lootes et maoli ei pane. Singlitele jõudes olin rivis kuskil 6-7 ja mõned kilomeetrid hiljem tänu kaasvõistlejate eksimustele ja ikaldumistele olin rivi eesotsas ja sain hakata püüdma Pajurit ja Petrovitšit.
Mõne aja möödudes sain nad ka kätte ja kuna enesetunne oli hea, siis panin ka mööda. Ees paistis Emeri Lepp, hakkasin teda püüdma. Kõik oligi liiga ilus, 15 km sõidetud ja minul hakkas raske, möödusid Pajur, Petrovitš, Hallik, Sõptšenko, jäin nende taha taastuma.
Mingi hetk hakkas Halliku kohapealt vahe tekkima ja Pajur, Lepp ning Petrovišt libisesid jälle eest ära. See ei meeldinud Viirale kes lükkas oma turbo sisse ja pani läbi võsa meist kõigist raginaga mööda ees liikuvat triot püüdma.
Kuna olin eelnevalt viimased 6km läbi sõitnud ja teadsin, mis tulemas, siis ei hakanud igaks juhuks järgi punnima, põhirõõmud olid alles ju ees. Ca 10 km ennem lõppu loeti kohaks 13 ja ees olid täitsa püütavas kauguses eest libisenud trio, kellega oli liitunud ka Viira, panin gaasi juurde,
Pärast puusildasid ja Taebla jõe ületust jõudsin järele tandemile Viira-Lepp, kohene möödumisvõimalus puudus, tõmbasin nende taga veidi hinge ja järgmisel vähe järsemal põksul otsustasin proovida ning sain mõlemist mööda. Tundus et neil enam püssirohtu polnud, ise panin täiega edasi lootuses, äkki saan veel Pajuri ja Petrovitši kätte, lootuseks see jäigi.
Väikse lohutusena sain 1,5km ennem lõppu veel kätte Kruusemanni kellel tundus et ei olnud kõige parem päeva ja finishi joone ületasin enda kohta tubli 9 kohaga. Kokkuvõtvalt: Ilm hea, rada väga hea, joogid-söögid samuti, kui kõik on nii ka järgneval aastal, siis kindlalt jälle kohal.
Tänud korraldavale tiimile meeldiva pühapäeva eest!
Mihkel:
Pikk Jaani-nädalavahetus möödus trennide ja elu-nautlemise saatel. Sellest hoolimata otsustasin teha ühe kiirema sutsaka Marimetsa Kapp Palivere etapil, mis on teada tuntud oma huvitava raja poolest.
Kuum suvi oli kohale jõudnud, aga õnneks oli taevas üsna pilves ja harilik mõnus kuumhaamer jäi see päev läbi elamata. Peale starti tegin mõned äkilisemad liigutused hetkeni, kui sain kerge kangi ning vajusin võistlejaterivis Pro Cycling Bangladesh särkide keskele.
Max kiirus eriti hea ei olnud, aga samas paduvihm pani küll võimsa hooga, lisaks vilksatas ka äike. Karjääris läks Kaidol rehv ja jõudsin Lasse, Pesori, Ellingu, Posti, Einblau jt tuulde. Mingi aeg Einblau arvas, et poole-meetrisest künkast on liiga raske rattaga üle sõita ja ikaldus ning tekkis vahe. Tänu sellele vahele panin ka ühest kurvist otse ning vajusin pundi lõppu selle tulemusena.
Tagasi Palivere suusaradadele jõudes möödusin Kaldveest, Pesorist ja veel mõnest. Silmside Ennoki ja isegi Pajuriga oli olemas, aga vahet kinni sõita ei suutnud. Lasse liikus hästi, tundub et Kumu tõusu mäestikulaager (Powered by Strava) on hästi mõjunud.
Mingi aeg jättis Margus Hallik singlil vahe sisse ning Ennok sai eest minema. Jäime Lasse, Ellingu ja Sõptshenkoga. Männimetsa tõusudel väga suurepärane minek mul ei olnud. Õnneks saime eest kätte Emeri Lepa ja Viira.
Lõputõusul (vähemalt ma nii arvasin) põletasin kõik tikud ära ning viimased pool km vegeteerisin lõpuni konkurentide järel. Õnneks suutsime meeskondliku ära võita eelkõige Tarmo suurepärase sõiduga. Rada mulle meeldis, oli piisavalt singleid ning vihm oli meeldivalt jahutav.
1.Silver Schultz
…
9. Tarmo Ennok
…
12. Lasse Nõlvik
…
14. Mihkel Laine
…
38. Bruno Tamm
…
140. Anti Kauk
…
DNF. Kaido Kriisa
Bruno käis kõrgseltskonnaga koos MNT EMV võistlustel kodukülas Kiilis:
Litsentsi omaval ja stardist 900m kaugusel elaval ratturil ei ole muud varianti kui starti minna. Kus siis veel, kui mitte oma kodu külje all? Veits oli ikka aukartus ka sees, ikkagi Eesti Meistrivõistlused. Ütleme nii, et öösel väga rahulikult ei maganud 🙂
Vürtsi lisas ka see, kui hommikukohvi juures juhendit lugedes avastasin, et numbrite väljastamine ja litsentsi kontroll on vahemikus 8…9:00. Startisin kodust koos pidžaamaga 8:58 – jõudsin! Täielik rookie! Selgus ka, et olen oma klubi ainuke esindaja. Seda oli ka Paralepa klubi vanameister Üllar Petrovitš. Temaga koos pidime jõud ühendama!
Rajaprofiil oli mulle sobiv – mitte eriti palju tõusu. Ok, ok, see oli täis-flat! Peale stardivilet oli siuke mõnus rahulik algus, mitte nagu TRR-l, kus tõusust 45km/h üles lajatatakse! Mulle sobis. Kiirust hoiti peal, aga tuult ja tõusu polnud. Kohati oli isegi liiga kerge.
Pidevalt oli üritajaid, kes mõni aeg hiljem kinni püüti. Üllarile sai saatuslikuks, raja peal olev ainuke asfaldi auk, kus tema tagakumm oma tööpäeva lõpetas. Sõidu lõpuni ca 2 ringi, tegi Juri Molev spurdi, otse minu külje alt ja pani minema. Korra isegi mõtlesin, et läheks ka proovima, aga arvasin, et nagunii püütakse jälle kinni.
Aga ei püütudki! Nad said kuuekesi minema ja suutsid lõpuni ees olla. Kui ma õigesti mäletan, siis hiljem läks neile üksi järgi Indrek „My Fitness“ Viska, kes nad ka finišis ära karistas. Päris kõva etteaste tema poolt- respect!
Meie aga loksusime suure grupiga lõpuni, kus finišisirgel igasuguseid imetrikke hakati tegema. Tee jäi nii kitsaks, et lisa võeti ka muruga eraldatud kõnniteelt. Jäin püsti ja võtsin oma maksimumi, mis tol päeval võtta andis 🙂 Koht oli küll keskpärane (Sen2 15.), aga seljataha jäid näiteks sellised nimed nagu Jaan Kirsipuu, Sulev Lipp, Rivo Pajur, Magnus Krusemann jne 🙂 Selline see maanteesõit juba on….