CC Rota Mobilis

Aasta 2016 klubi välissõidu valikul jäime eelmise aasta põhimõtte juurde, et Soomest kaugemale pole vaja minna. Kevadel jäi sõelale Syöte MTB nime kandev võistlus. Rada pidavat olema põnev, sest võitja keskmine kiirus on tavaliselt olnud 20km/h. Ligi 800km automatk ei heidutanud kedagi ja 4.augustil said peaaegu kõik klubi liikmed sadamas kokku, et laevale minna.

Kodused põhjused jätsid viimasel hetkel kõrvale Andre ja Alvaro, mis tõi kaasa ka viimase hetke muudatusi autopargis. Veho Eesti poolt pakutava Citroen Jumpyga olime juba ammu tuttavad, aga Ziili pakutud must Mersu maastur, mille kapoti all tuksus rohkem kui neljaliitrine jõujaam, oli uus tase. Viimasega sulandusime hästi ka teiste kaasmaalastest kipsimeeste ja bussijuhtidega ilusti kokku.

Peale kiiret laevasõitu võis 745km pikkune autsõit alata. Ennem leppisime kokku, et esimese peatuse teeme poole maa peal. Täpselt 38 minutit hiljem tegime oma esimese peatuse kohalikus tanklas. Järgneva vahetuse suutsime natukene pikemaks venitada ja peatusime teeäärses kebabi-butiigis, kus lihamaius maksis ainult 20 kohalikku.

Oulus tegime suurema poeskäigu ja olime absoluutselt kindlad, et see nädalavahetus rohkem poodi minema ei pea ja toitu jääb ülegi.

Ahto kokkuvõte autosõidust:

Kujuta endale ette, et oled 750+750km ühes autos Bruno, Anti, Mihkli ja Leeriga? Korralik elukogemus! Nüüd ma tean kuidas on võimalik dušši all käies vett nii kokku hoida, et pmst ühe ropsuga saad ka auto puhtaks pesta, 40 kraadine Vanakas on lurr (ainus õige on 45 kraadine või veel kangem), mustanahalised on voodis mõtetud, igal norm ratturil on vähemalt üks Merida ratas kunagi olnud, nr2 ei tohi enne võislust teha kuna siis lased jõu välja jne. Hakkasin vaikselt mõistma milliseks kujunevad järgmised päevad. Lõbus 🙂

Põhjapoole minnes hakkas maastik loodist välja minema ja tsivilisatsioonimärgid taandusid. Natukene enne Aktuaalset Kaamerat jõudsime Iso-Syöte mökikompleksi ja hakkasime aklimatiseeruma. Asju lahti pakkides avastas Ziil, et tema kiiver ei viibi temaga samas riigis. Õnneks see polnud viimane feil see reis…

 

Peale meeleolukat õhtupoolikut mindi kesköö paiku magama. Kuna Mihkel magas elutoa-köögi sofal, siis ta oli hästi õnnelik, et keegi otsustas ennem magamaminekut nõudepesumasina käima panna.

Reede hommikul vuntsiti rattad üles ja mindi rajaga tutvuma. Enamus sõitsid läbi viimased 30km. Rada meeldis kõigile ja oli päris tehniline. Nägime ka esimest põhjapõtra. Palju juurikaid, kive ja imelikul kombel ka kilomeetreid raba laudtee kriteeriume. Ja siis muidugi see lõputõus- 223m tõusu 3km jooksul, pagana muhe! Ziil sai rehvist jagu ning Tarmo sepistas Cresti jooksu oma suva järgi ümber ühe kivi peal sõidu ajal. Raja iseloomustamiseks kõlas väljend “Segu JRMst, Saku100st ja Tähetorni Kolmapäevakust”.

Ahto:

Kui kohapeal rajaprofiili silmasin ja kohalike oludega veidi tutvusime, siis hakkas kõhklus põue pugema kuna näpp oli Kiili komapäevaku kukkumisest siiani katki ja ortoosiga kinni. Seni olin sõitnud ainlt mööda siledat maad, aga see mis seal ees ootas oli korralik juurika-kiviralli mille kohta Mihkel ütles “kõikide teadaolevate perverssuste megamix” vmt.

5. korda korraldatavat Syöte MTB sõitu nimetasid isegi kohalikud üheks Soome raskeimaks.

Spordidirektori soovitusel tõmbasin stardi eel ibuka sisse. Lisaks sain talt ka näpunäiteid kuidas näpuortoos paremini teibiga fikseerida, et see otsast ära ei kukuks nagu eelnevalt oli korduvalt juhtunud.

Peale trenni tehti hästi lühike saun, sest ennem võistlust ei ole lahe saunas käia. Peale lõunasööki avastasime, et lõputud toiduvarud on otsas ja õhtul mindi uuesti kohalikku poodi. Ahto oli see põhiline tegelane, kes produkte maitsvateks roogadeks keeras hoolimata oma invaliidsusgrupist. Abis käis teisigi.

Õhtul uuesti rattaid ette valmistades oli selge, et Ziili ratas väga heas korras ei olnud. Keskjooksus oli 10mm loks ning rehv ei pidanud eriti õhku. Õnneks olid kaelakausid ka lahti ja amordilukk ei olnud ka päris okei, aga ratas vähemalt sõitis.

Race offices pidi Kaido meid Mesikäpa matkasõidu stardiajast välja rääkima ning 8 õnnelikku saidki koha peale sõitma minna. Õhtune pastaparty oli maitsev ning naiste rabgimäng ülimalt pingeline. Öörahu kell 23.00, Mihkel tõmbas nõudepesumasina seinast välja.

Laupäeva hommikul said kõik osa (seekord reaalselt saidki absoluutselt kõik) Bruno firmaroast- 7vilja puder, mille kohta Antil kriitilisi märkusi jagus. Soojenduseks pidi alla starti sõitma, laskumisel oli feels-like temperatuur umbes 2 kraadi ja eriti soojaks ei saanud. Kell 9.00 oli põhigrupi start ja pool tundi hiljem läksid ülejäänud.

Mihkel:

Peale suhteliselt rahuliku starti auto taga tekitas pundi peas ärevust pesuehtne põhjapõder, kes mööda asfalti vastu lonkis, aga õnneks üsna pea tundra peale indlema ära jooksis.

Esimene ärevam tõus läks raskelt ja mu eelmise päeva kartus, et fatbaigi käest ploome saada osutus reaalsuseks. Sõitsime Lassega koos kuskil 15.koha kandis.

Kuskil veerandi peal juhtus minu võistluse ärevaim moment. Sõidan soomlasel tuules ja järsku tuleb tal kett maha. Mulle tundus, et ta pidurdas ise kaasa ka veel, sest reaalselt ma ei jõudnud midagi teha ja panin otse kümpi talle tagant sisse.

Suundusin pea ees pinnaseproove võtma ning pauk oli päris kõva. Tükk aega kumises ning pilt virendas. Vastasin sommile, et kõik on korras vist ja korjasin oma geelid kokku. Sülitasin lõuatäie turvast suust välja ja proovisin ettevaatlikult edasi sõita. Reaalne variant oli boksi ka ära keerata, sest tekkis väike peavalu, aga see läks õnneks üsna kiiresti üle ja kühveldasin edasi.

Poole maa peal jätsin Lasse maha ning sain aru, et kukkumine oli tagapiduri töösurvele laastavalt mõjunud. See tähendas, et pidevalt pidi pidurit „soojas hoidma“ ette pumbates.

Raja teine pool läks päris hea hooga ja sinise särgiga somm sõitis paarsada meetrit tagapool minust. Viimasel rõvedal pikal tõusul karistas ta mind ära kohas, kus oli rockgarden 20% tõusu peal.

Kokkuvõttes vist 12.koht ja tiimidest muhe 4.koht. Max kiirus oli 50,8 km/h. Rada oli hästi huvitav ja mulle meeldis. Rajamärgistus oli loetav ning igas huolto-punktis peatudes maitses mehu ka hästi.

 

Tarmo:

Esimene km liikusime auto sabas ja kui siis minema saadi, ei jäänud tempo millegagi alla HEEC alguse litakale. Praktiliselt kohe hakkas ka tõus sellise mäe otsa nagu Pikku-Syöte, sealt väike laskumine ning algasid singlid mis kestsid järjest 15km. Süüa-juua polnud võimalik, hüplev maastik koos juurikate, kivide ja põdrasitaga segamini, igav igatahes ei olnud.

Et kõigest sellest täit mõnu saada oli tekitatud vahepeale ca 500m BMX-i sektsioon (vist olid raba kuivenduskraavid). Vahepeal kuulsin kiiresti lähenevat ketiklõbinat ning hüppasin mustikatesse ning pakkusin lahkelt teed, mööda mindi korraliku kiirusega (hiljem selgus et mehe nimi oli Mika Häkkinen, kahjus oli tegemist ikkagi F1 staari nimekaimuga). Veidi hiljem möödusid veel kaks soomlast, kuid neid ma enam kaugele minema ei lasknud, juurikate peal liikusid nemad oma FS-ga paremini, siledamal maal jälle mina.

Järgnevad ca 5km liikusime kolmekesi, siis tuli mõnus 1km kruusalõik ja ma suutsin oma 30-11 ülekandega soomlastel eest ära sõita. Edasi panin jälle üksinda, ees paistis aeg- ajalt Häkkise selg. Kuna olime eelmisel päeval raja lõpu osa läbi sõitnud ja ma teadsin mis jubedus mind veel ees ootab, ei hakanud ma teda otseselt püüdma. Viimased 8km olid kõige raskemad vahepeal tuli ka jalaga hoogu anda.

Mingi hetk tundsin, et tagajooksuga pole enam kõik päris korras, kiire peatus ja selgus, et tagajooks lahti. Kiiresti kinni tagasi ja nägin, et keegi tahab veel minu skalpi saada, seega panin gaasi juurde, viimased 5km hakkasid kerge tõusuga, vahepeal veel 500m juurikast laibamõnitus singlit ning siis viimased 3km mille jooksul tuli ronida 220m vertikaali. See kõik oli veel raskendatud kivide ja imeva sopaga.

Räme raske oli, tänasin õnne, et oli olnud mõistust ees 34 hammakas vahetada 30-se vastu. 1km lõpuni, sain lõpuks kätte Häkkise, kes kivide vahel täiesti ära ikaldus. 500m lõpuni kuulen et ergutatakse ja lausa nimeliselt, arvain et olen ennast täitsa lolliks sõitnud, aga õnneks mitte. Maidla naine ja lapsed ergutasid, see andis veel jõudu viimaseks ponnistuseks ja olingi finišis ajaga 3:28, M40 klassis 8. koht ja tiimidest (et mitte rikkuda klubi traditsiooni) 4.koht. Kokkuvõttes lahe üritus, saime koos lisadega 60km Tähetorni Kolmapäevakut.

 

Taikki:

Rada oli väga-väga MTB, kruusa ehk pehmode osa, kui anti, siis lausa mõnulesid korraks, sai traksid lõdvaks lasta.

Teada tuntud tõsiasi, et minu like nupp ei tööta, kui heinamaa aetakse sassi korraliku sinkuga ja mölatakse sellest überbling MTB.  Või s..amudajeepõlvinimudassumpamise rajad. Ka laudtee tekitas varasemalt tibu-tagi kerele. Viimane neist aga sai korraliku litaka, kui umbes peale 15km järjest sinkut, 3x suuremate ja rohkemate juurikatega, kui seda on Harkus või Kakumäel, viis rada laudteeni. Seal veeres!

Raja võib jaotada 3 ossa – alguses tõus, üles-alla põksud ja siis lõputõus. Kokku oli juurikaid 483957621 tk, võib-olla läks korraks natuke lugemine sassi. Kive oli 25tk vähem. Muda 0. heinamaad 500m. Isegi vee-sinku oli (kõige ebaheam osa sellel rajal) ning päris pikk looduslik pump-träkk.

Syötes oli kõige blingim asi minu ratturikarjääri jooksul ever, nimelt neoonkollased nipukad. Mätsisid kingadega.

Üldiselt päike paistis, põhjapõder keset rada oli olemas. Krambike ilmutas end, pikali ei visanud. Peale sõitu korralik liha ja värkidega buhvee. Saun, külm õlu/sinise triibuga jook ja palju emotsioone. Mida enamat oodata ühelt suviselt päevalt peaaegu põhjas, kõik jutud kenasti reas.

 

Bruno:

No nii, sai jälle Soomes käidud! Kuna ma pole ise eriline Soomes käia, siis minu jaoks oli omaette elamus, seal vabalt ringi jooksvate põhjapõtrade rohkus ja loomulikult ilus loodus.

 

Kuidas mul(meil) läks? Sitasti, vähemalt minuarust! Tegime edetabeli, et kes seekord suurema lollusega hakkama sai:

• Janek alias „Ziil“, kes unustas koju kiivri, Garmini ja samuti ka distantsile võtta joogipudelid 🙂
• Anti alias „Vanameister“, kes eksis rajalt, eelmisel päeva läbisõidetud lõigul 🙂 Andis kruusal kuuma 1,5km, enne kui aru sai, et see pole siiski Elion (loe Eesti maraton).
• Marion, kes üritab ikka sõita 29 tollisega, 26-selt tulnud lenksuga (vist 480mm)
• Taa-daa, trummipõrin…Bruno alias „Brüno“, kes lasi 1km enne lõppu 3. kohal olles, ühe konkurendi mööda, eeldades, et ta on 7. või 8.

Viimase lolluse õigustamseks on ainult öelda, et osalesin 60km sõidul ja ei osanud arvestada, et osad paksud ka 120km peale lähevad. Siit ka selline valearvestus! PALJU ÕNNE 🙂 !

Võistluse tase oli kindlasti kõrgem, kui Imatras. Seda näitab juba ainuüksi osalejate arv. Ntx eelmine aasta oli Imatra MTB fattydest 10 lõpetajat, siis Syöte MTB’l oli neid „paksukesi“ 60 km 60tk ja 120 km 11tk.

 

Ahto:

Starti läksin ilma suuremate plaanideta. Starditi kahes laines ja me (Anti, Ergo ja Marion) läksime teises ešelonis. Ulme kui tagasihoidlikud seal kõik on, ei mingit tõmblemist ega trügimist. Ronisime häbenemata ette ritta kuna seal polnud kedagi.

START. Esimesel tõusul läks Anti Sommidele näitama kuidas meil asjad käivad ja hakkas sikutama, aga see pidu lõppes suht kiirelt. Esimesel laskumisel panid Anti ja Ergo minema. Lõputult pikad ja ägedad singlid, kilomeetrite kaupa igas suuruses juurikaid ja kive.

Vahepeal oli asi nii metsas, et terve tunni uhasime mööda rappuvat singlit ja juua polnud lihtsalt võimalik, ok kui seisma jääd siis jah, aga kes siis selleks seisma jääb?Päris palju oli ka laudteid erinevate pöörete ja astetega. Kuna eelnevatel aastatel on Eestis nende pael üpris palju kruisitud, siis see ei tekitanud suurt ärevust.

Sõidu ainus häppening oli u.35-dal kilomeetril kus tuhateelt keeras paremale väikese astmega laiemale laudteele. Kuna seal olid ka mõned pealtvaatajad, siis mõssin veidi klassi näidata eriti kui ees olnud Soomlane ikaldus ja tuli rattalt maha. Mis seal ikka tõstad veidi nokka ja saba sama hooga järgi. Ainus mis ununes oli see, et ma olen ju ilma ühe väga olulise näputa ja see esiotsa tõmme lõppes nilbe kägaraga. Perkelen virolaiset – tulevad siia esinema.

Ilmselgelt oleks veel Somme rõõmustanud oma trikkidega kui oleks koguaeg põhjagaasiga uhanud, aga õnneks selliseid plaane ei olnud juba stardist alates. Enne viimast TP-d 49km hakkas näpp valu tegema. TP-s sammusin otse arsti auto juurde ja nurusin seda valget mis kõik maailma probleemid ära võtab. Ulatati ainult üks Burana400 vmt. Minu kurbade kõõrdis puudli silmade peale anti kahtleval pilgul teine veel. Arsti ilmest lugesin välja “no kyllä te virolaiset olete ihan sekaisin“. Sõit jätkus palju rõõmsamalt. Viimasel tõusul mis kestis 5km lubasin endale, et järgmiseks korraks panen veidi leebema ülekande kui all olnud 34/36.

Lõpetuseks. Nüüd olen sellistele välissõitudele lõplikult müüdud ja kui vähegi asjade seis klapib, siis kirjutan alati minekule alla. Emotsioon ja mott on siiani üleval. Elämä on laiffi! #sihtsilmeees 🙂

 

Kui kõik mehed-naised 60km omad olid lõpetanud jätkus juttu pikemaks. Tegime hääletuse, kelle ebaõnnestumine oli aasta feili vääriline. Kui saunas käidud, läksime ametliku puhvetisse, mis oli väga hea koos oma maitsvate roogadega. Kuna õhtuks süüa polnud, siis külastati jälle kohalikku poodi. Raino sai seal plaatinum kliendikaardi endale.

Maidla laekus ka oma 120km reisilt tagasi ning aegu hiljem ka Talukas. Peale teda lõpetas oma 120km sõidu ka kohalik hull somm, kes sõitis singlespeed fattyga ning seljas oli ülikond. Lohutuseks said Ahto, Marion ja Maidla väiksed loosiauhinnad. Pakkisime rattad kokku ja hakkasime sinitriibulisi taastusjooke tarbima. Elasime Kanxile kaasa ja tuvusime muude huvitavate olümpia-aladega.

Programm sisaldas ka ametliku afterpartyt, mis algas kell 22.00. Mõtlesime, et päris alguses on igav raudselt ja läheme tunnike hiljem. Kohale jõudes oli DJ puldi taga 139 aastane vanamemm algelise tehnikaga ning peol viibis 4 erinvat seltskonda, läksime mökki tagasi oma peole. Optimistlikud läksid mõned tunnid hiljem tagasi, et siis on raudselt õige “jagamise aeg” käes, tegelikuses oli rahvast poole vähemaks jäänud ja muusika oli ka jama.

Pühapäeval tegi Lasse valmis 1241 pannkooki ja enne kella 10 asusime tagasiteele. Kohtusime päris mitme põhjapõdra seltskonnaga, õnneks keegi viga ei saanud. Ziili autos mängiti mängu, et “mitu kilomeetrit saab nullise kilomeetri range‘ga veel sõita”, päris palju õnneks.

ABC keti puhvet oli aus ning teekond läks nobedalt. Sommid üllatasid meid kõiki oma gei sõidustiiliga kiirteel kui kõik kohalikud sõitsid 80km/h teisel rajal. Avastasime, et on reaalne variant jõuda varasemale laevale ning Taikki ja Ahto andsid “põhjagaasiga” minna (tegelikult toimus üritus kohalike LE piires- toim.). Sadamasse jõudes oli laev juba meetreid kaist eemal ja saime endale 3h vaba aega.

Külastasime Helsinki kõige kitsamat tänavat, kus oli hästi muhe haagisega sõita. Lõpuks leidsime Maci üles ja Lidli 2 senti maksev jäätis oli ka okei. Laevas elasime Absaloni MK etapi võidule kaasa ja väsimus hakkas võimust võtma. Kell 0.30 maabusime Eestis ja kõik läksid laiali.

Kas me soovitame Syöte MTB’d ka Sulle? Kui Sa sõidad kõvakahvli ja 40cm laiusega lenksuga, siis kindlasti mitte, aga kui oled normaalne MTB’st lugu pidav rattasõber siis kindlasti! Rada on lähiregiooni üks lahedamaid ja korraldus suurepärane. Ainuke tagasilöök on distants Syöte ja Tallinna vahel, aga pole olemas igavat pikka autosõitu vaid on olemas igavad reisikaaslased. Meil ei olnud selliseid kaasas 🙂

 

Aitäh Sulle Sõber sein:

Raino paneks teele spetsiaal-tänud Ahtole, Brunole ja Lassele, kes ei pidanud paljuks köögis aktiivselt tegutseda!

Tarmo arvates võib Teie kõigiga võib luurele minna küll.

Ahto tänab kogu üritust.

Ziil tänab korraldajaid ja abilisi, kes aitasid Sandelsile lõpu peale teha.

Lasse tahab ka tänada meeldiva väljasõidu eest. Oli mõnus minipuhkus meeldiva seltskonnaga.

Mihkel tänab Ziili uksest ukseni transpordi eest ülimugavas autos, inimesi kes süüa tegid ja kõiki, kes reisist meeleoluka nädalavahetuse tegid! Lisaks tänud ka Andrele kaamera laenamise eest!

Taikki tänab head ja ühtset seltskonda. See on vaat et kõige olulisem osa ühistel väljasõitudel – tänan head kamraadid!

Klubi tänab Veho Eestit Citroen Jumpy eest!

 

TULEMUSED:

60km

M

1.Heikki Tukki 2:56:37

…

8. Mihkel Laine 3:16:02

…

26. Janek Leer 4:00:12

M40

1.Marko Törmänen 3:05:40

…

5. Lasse Nõlvik 3:18:46

…

8. Tarmo Ennok 3:28:37

…

10. Kaido Kriisa 3:33:24

11. Taikki Tillemann 3:33:59

…

13. Bruno Tamm 3:40:12 (Fatbike IV koht)

…

15. Raino Einroos 3:52:00

…

17. Ergo Jair 3:53:36

…

29. Anti Kauk 4:12:34

…

38. Ahto Kruusmann 4:33:20

 

N

1.Meiju Salmela 3:46:49

…

15. Marion Aare 5:33:41

 

120km

1.Kusti Kittilä 6:02:41

…

8. Janek Maidla 7:31:49

…

21. Raul Talumaa 8:44:43

 

PILDID ( Start, 2, 3, 4) (Fotograaf: Tarja Kivirinta)