18.Otepää Rattamaraton 2017

Estonian Cupi karavani järgmine peatus oli Otepääl kus oli kavas 61km maraton mööda Lõuna-Eesti kuppelmaastiku. Harilik Eesti suvi jättis ka oma pitseri ning rajaolud olid küllaltki niisked.

Tarmo:

Laupäeva hommikul kell 11.00 sõitsin Otepää linna sisse, eelnevalt velo.clubbersis loetud ja nähtud jutud, et Tehvandi staadionil saab ujuda ja, et rada on läbitav ainult kummipaadiga, olid pehmelt öeldes liialdatud. Päike paistis ja puhus mõnus tuuleke. Pärast väikest soojendust, mille käigus Griša rääkis muljeid Ukraina tripist (ilusad naised ja odav alko) ning järgmise aasta Gruusia tripist (tundus samuti äge olevat) suundusin stardikoridori, kus sai koos Lasse, Ziili ja Maidlaga arutada, et seekord sõidame koos naistega.

Algus nii läkski. Kuna minu ca 90kg eluskaal ei luba tõusudel väga nobe olla, siis lasin rahulikult. Ziil kadus kiiresti silmapiirilt, Lassega hoidsin silmsidet, mäefinišil loeti kohaks 70. Edasist iseloomustab: tõus-kruus-asfalt. Ei midagi põnevat. Veidi ennem Meegastet keerasime paremale ja korralik mudane tõus ees, kõik see mees pani vasakult, kuna olin üks viimastest, siis otsustasin õnne proovida paremalt, õnnestus, mina võitsin selle tõusu. Edasine oli raputav heinamaa, panin gaasi juurde ja sain minema.

Ja siis läbi aegade parim Hansgrohe km. väga äge oli. Pärast TP-d sain ka Ziili kätte, kellel esimene värskus oli teda maha jätmas. 33 km keerame metsatukast välja ja ees on Kuutsemägi. Võttis pehmelt öeldes vanduma. Olin kindel, et sinna ma suren. Üles vaadates nägin Viirat tõusust ülese roomamas, kui juba sellisel kilul on raske, mis siis veel minul saab olema. Ei olnud kerge. Viimasel osal olin juba maha tulemas, kui kuulsin ergutavat häält „küll jõuad, tubli, palju enam pole“, raiusin edasi ja näe imet olingi üleval. Vaade oli vapustav, tasus ronimist.

Liikusime Ziili ja veel paari noorega jõudsalt edasi, eest paistsid kiiresti alustanute seljad, kohaks loeti juba 50 (elu tundus lill). Kahjuks kadus Ziil ära (jäi vist seeni ja marju otsima), jätkasin üksinda. Sain kätte noore lootuse Premeti ja Tarmo Mõttuse, mööda kihutasid minust Pajur ja Vähi (see oli ikka tõsine kiirrong), veel sain kätte Poopuu ja Kruusemanni ning veidi hiljem ka Viira.

Ja siis see juhtus. 10km lõpuni silt, väga tatine laskumine, vagudega, kiire hooga, lenks risti ning mina terve oma moluga otse maasse, raudselt tegin teise vao oma kärsaga sinna juurde. Valus oli, rullisin ennast kuidagi teepealt ära, Poopuu jäi seisma ja tundis huvi kas ikka elus (veelkord tänud mees, et hoolid), kael oli jube valus, ninast tuli veidi verd ja garmini klaas rsk oli puru, aga kuna kondid tundusid terved, otsustasin edasi sõita.

Kuulsin, et keegi laskub, karjun, et ettevaatust, näen Ziil tuleb lippadi-loppadi nagu võiduväljaku tuvi ja muidugi maoli, jäi samuti ellu(pärast läks ujuma ka veel). Edasine sõit ei olnud enam mõnus. Kael oli valus, pea valutas. Meelde jäi, et Poopuu tuli veel vahepeal küsima kas olen ok. Veetakistus, kust tänu eelnevale eeltööle ei üritanudki sõita vaid jooksin läbi ning lõputõus, mille suutsin läbi ime samuti ära sõita.

Lõpetuseks, mulle meeldis. Alguses oli veidi liialt kruusa (see on minu isiklik mure), aga kokkuvõtvalt äge maraton, ilm tegi asja muidugi veel huvitavamaks. Suppi sööma ei jäänud, kuna see pauk võttis söögiisu ära.

PS. Eriti ägedad olid rohelise taimestiku sees ROHELISEKS värvitud kivid, selle eest eripreemia.

 

Raino:

Otepää EC etapp laupäeval. Polnud just kõige halvem päev, ütleks klassikud.

Hooaja põhieesmärgiks mõeldud üritus läheneb ja kõik pikemad/raskemad sõidud on ettevalmistuseks kavas olnud. Kahju, et Pariisi kestvussõidule lisaks minule vaid mõned üksikud ennast kirja panid, nii see ettevõtmine ära jäigi. Rõuges XXL-i sai muidugi nauditud täiega.

Otepääst oli teada, et saab olema raske, ülesmägine ja vähetolmune. Varakult kohale ja 20 min sooja. Enne koridori minekut nägin CCRM omadest vaid Brunot ettevalmistusi tegemas. Varakult koridori, teise ritta, esimene oli juba AT vorme täis. Poiss tegi pikema soojenduse ja positsioneerus paar rida tagapool. Mul oli plaan ühtlaselt peal hoida ja pingutada saja sisse. Ning jooksukad häbenemata jooksuga, sest seda trenni vaja ka teha.

Pea kõik roosad läksid eespool koridorist kiirelt minema, Bruno ja Rauliga koos liikusime. Asfalditõuse fät siiski eriti teravalt ei hammustanud, aga Raul tõmbas varsti täpiks. Veerand sõidust sai Otepää sees juba tehtud, aga tunne oli endiselt hea, Apteekrimäe singlid sobisid väga hästi ja bpm normaliseerus. Pühajärvele lähenedes üllatas korraks üks suurem varjunud känd, aga õnnestus viimasel hetkel mööda manööverdada.

Tasapisi taipasin, et mulle sobivast sektorist olen vähe ette tormanud, pulss püsib mõnusalt, aga naabriteks on teised tegijad. Üks plaani osadest tundus täidetav ja keskendusin seega ‘peal hoidmisele’. Ja see oli fun. Sirgete peal eespool vilksavates gruppides tundus olevat hulga klubikaaslasi ja mott aina kasvas. Üldiselt ju CCRM-1 seltskonda sõidul näha vaid stardis.

Mõnel tõusul oleks 1-2 kergemat käiku küll abiks olnud ja nii tuli teha mõned jooksukad rohkem. Kuutsekat natuke jooksin ning Munakat ka.

Pasteediseid laskumisi natuke kartsin, eriti püüdsin jälgida neid vagusid sellisel juhul. Ca 10 km enne lõppu litakas siiski tuli. Ees liikunud Janelle Uibokand ühel eriti porisel laskumisel takerduski vaos ja läks lendu, püüdsin nüüd kiiruse pealt hakata trajektoori muutma ning efektne nippel saabuski. Säär sai litaka, lõug kriimud ja kokpitis muutusid mõned positsioonid. Õnneks pääsesin üsna kiirelt edasi. Peagi järgnenud niplijõgi sai ületatud juba mööda silda. JanekL stiilis mudaravi pilte ette näidata paraku pole.

Viimane veerand sõidust lisas lõbusust Janelle dirigeerimine. Kui ta just ise parasjagu poistegruppi järel ei vedanud, siis tempo langemisel anti kiirelt hop-hop märku. Paar korda tuli ka oot-oot 🙂 Tugevad tüdrukud tegutsevad, mina tal metsatõusudel järgi ei püsinud, kruusal siiski õnnestus natuke ka vedada.

Kokkuvõttes ilma pilti päris eest ära sõitmata ootamatult sügavale saja sisse. Meie roosa vorm oli korralikult pildil nii rajal kui finišis. Olen rahul. Poiss saabus ka üsna peagi, väsinult.

Õhtuks oli kodus saun soojaks köetud ja pühapäeval kulus mitu tundi tehnika ja riiete puhastamisele.

 

Mõned legendaarsed stiilinäited Ziili ja Rauli poolt:

 

 

Tulemused:

1.Caspar Austa

47. Tarmo Ennok

54. Janek Leer

64. Raino Einroos

71. Kaido Kriisa

75. Lasse Nõlvik

76. Raul Talumaa

142. Bruno Tamm

143. Janek Maidla

188. Anti Kauk

 

FOTOD (EC ametlik)

FOTOD (Janne Epner)