CC Rota Mobilis

Enamus CC Rota Mobilise liikmeid uhavad talvel kõvasti trenni, kes sõidab Wattbike, kes jookseb, kes tõstab jõusaalis tonnide viisi kettaid, kuid Bruno Tamm tegutseb väheke teistmoodi, kus ja mida ta tegemas käis sellest pajatab ta ise täpsemalt:

No nii, taaskord trekil käidud. Kus? Loomulikult Leedus, Panevėžys-es 250m-sel “Cido Arena”-l. No mis seal ikka, 456km/6 tundi sõitu ja kohal!

Aga, kui nüüd kõik algusest peale ära rääkida, siis kõik sai alguse 2017 aasta jaanuaris, kui mu 12-aastane poeg ütles, et tahab trekilaagrisse minna. “Kõik tippratturid pidid talvel trekil käima!?!”

No läheks kaasa ja vaataks kaugelt seda asja. Stardipäeva hommikul, rattaid pakkides, öeldi: “Bruno, võtame sulle ka igaks juhuks ratta kaasa!” No ma ei tea, kas tasub, aga mõeldud-tehtud!

…kusjuures jäin ellu ja osalesin ainult ühes väiksemat sorti kukkumises!

Peale seda tekkis, “keskea kriisis vaevleval mehel” mõte, ehitada endale ka oma trekiratas! Mille jaoks, kuhu sa sellega lähed, fatbike, trekiratas, kuhu edasi, mida värki jne. olid tuttavate küsimused!?! No see on ju ikkagi odavam, kui lahtine “kupee-mersu” või parem variant, kui armuke! Ühesõnaga, “naine kirjutas alla” – mina tänan!

Ja oligi käes 2018 jaanuar. Team Rattapoest soetatud uus CINELLI MASH, koos 60mm Gippiemme carbon jooksudega, on kunstiteos omaette! “Kaalu-pededele” (mina nende hulgas) infoks, ratta kaal – 7,1kg (trekil lubatud min.kaal 6,8kg)!
Kindlasti on olemas paremaid trekirattaid aga arenguruumi peab ka ju jätma !

Laager toimus taaskord Leedus ja seekord 5 päeva. Meid juhendas, Kalevi Jalgrattakooli koosseisus, staazikas ja mitmekordne aasta treener Ado Hein. Ta tegi trekil tegusid juba siis, kui mina alles sündisin. Lisaks Nõukogude Liidu võistluste poodiumitele, on ta ka 11-kordne Eesti Meister trekisõidus!

Kui nüüd laagrist rääkida, siis ööbisime spordikooli ühikas ja kõhutäidet saime kooli sööklast. Veits nõukogudeaegne tunne tuli peale aga ei häirinud, pigem isegi meeldis! Treeningud olid 2 korda päevas ja õhtuks olin, vähemalt mina küll, “päris küpsa”!

Mis me tegime? Ei, me ei tiirutanud lihtsalt niisama: grupisõit, meeskonnasõit, 500m lendstardist, “rakett” ja muud ülesanded andsid asjale vürtsi. Seda viimast ülesannet ma ei julgenud proovida – “jänes tuli püksi!”, kusjuures ülejäänud 14 ratturit tegid selle ära! Nende hulgas, vana trekihunt Oliver Johanson, kes on ka kunagi mehetegusid Ado käe all trekil teinud. Kolmas, hetkel kõige kiirem ja osavam lapsevanem, oli Kristo Ebras. “Rakett” meie versioonis oli see, kus üks mees veab teised 2 lahti ja nemad teevad finishit, tundub lihtne aga kui arvestada, et peale meie oli ka teisi treki peal, siis ma pigem “passisin”, kui hakkasin ca 55…60km/h(profid 70…80km/h)  teiste ratturite vahelt finisheerima ja mis kõige olulisem, hirmutavam – PIDUREID JU POLE!

Jälle ei kukkunud! Ok mingid väiksed kukkumised olid, koos meiega laagris olnud, Nõmme Rattaklubi ridades.
Üldjoontes, saab sõita küll, kui 250m trekil pole eriti rohkem sõitjaid, kui 30.

Kui nüüd kogu jutt kokku võtta, siis julgen väita, et see asi on nii! Misasi? No see, et “kes pole trekil sõitmas käinud, see pole õige rattur”!

Lisaks siia juurde ka minu statistika:

-5 päeva

-368,1km / 1424 ringi

-Max kiirus 52,6 km/h. Laagri kiireim mees 62,3 km/h (Kristo Ebras)

-500m lendstardist 36,64 sek. (06.01.2018)

-500m lendstardist 35,80 sek. (07.07.2018). Parim aeg meie laagris oli 32,53 sek. (Marko Luige)

Kas ma jäin rahule? Kas ma lähen uuesti? ABSOLUUTSELT!

“Uvidemsja na treke!”