EC Valgehobusemäe
RAIKO:
Lubatud 29c asemel oli laupäeval ca 25c sooja, seega algus tõotas juba paljulubav tulla. Valgehobuse EC oli minu jaoks umbes-täpselt viies maraton üldse, kuid sellest hoolimata olin korraldajate arust Põlevakivi maratoni distantsil oma 20nda kohaga ilgelt kõva tulemuse teinud ning isegi GP sõidule pandi mind esimesse stardikoridori ( ei ole ilmselt palju mehi kes saaks öelda,et on Blumsiga samast reast startinud ). Kuna maratonid on minujaoks võõrad siis alguses sõitsin nii ökonoomselt kui võimalik, pulss kordagi punases ei käinud, istusin kellegil sabas ning ise kellegist mööda ei hakanud rapsima. Üsna kiirelt lendas nagu postist mööda Imre, kes lubas seekord alguse “rahulikult” võtta 🙂
Tempo oli minu jaoks täiesti talutav ja pundis paistis palju tuttavaid nägusi – Viira, Raino, Lasse, kuni ühel esimesel järsemal kitsal tõusul hakkasid mingid sepad jalastuma ning punt ära lagunes, kuna keegi eriti huvitatud polnud, et punti jälle kinni püüda, siis ei hakanud ka ise vaeva nägema ja tiksusime paari mehega edasi, kuni mingilt maalt sattusime kokku Sportlove Jako Leidorpiga, kes muuseas sõitis jube ilusa rattaga ning ka tema tempo oli täpselt mulle sobiv.
Jakoga koos sai ikka päris pikalt sõidetud ning sirgete peal andis ta päris korralikult kuuma, ise veel seljavalude üle kurtes!
Mingil hetkel hakkasid seljad eest paistma ning püüdsime väikese pundi kinni, kus üks meestest oli ka Lasse ( kohaks võis selleks hetkeks olla kusagil 70 kandis ), kuni mul järsku viskas mingi roika kassetti vahele ning keti kägarasse tõmbas, sain seal ikka tükkmaad pusida ning selle ajaga jõudis ka tandem Kaido Kriisa – Janek Saareoks mööda kihutada. Sain ülekande toimima ning hakkasin eesolevat tandemit püüdma, mis ka õnnestus ning tagantpoolt liitus vahepeal veel paar seppa, kuni Kaido otsustas järsku TP-s pausi teha, kui ma silmanurgast suurt arbuusihunnikut nägin mõtlesin ka ise viimasel hetkel käsipidurit tõmmata, kuid sai siiski edasi pandud.
Kõik oli üsna tore kuni viimase 10-15 kilomeetri kandis hakkasid pikad kruusakad pihta, mis ilma Jakota jube raskelt ja igavalt läksid, kasu polnud isegi TP-st,kus ma lõpuks arbuusi lootsin saada, sest seal oli keegi arbuusikandiku juba tühjaks söönud! Mingil hetkel tuli tagant ka ilge hooga Aivar Lippuga eesotsas punt, kuhu ka Lasse ennast sättinud oli, aga ei õnnestunud ennast isegi sinna taha haakida ja jäin üksi loksudes viimaseid 4-kilomeetreid ootama, kus plaanisin tõusudel ja XCO lõikudel ilge puraka panna ja mehi noppima hakata, kuni järsku tuli Jako koos pundiga, kes oli vahepeal kusagil paari kilomeetrise auringi teinud. Sinna punti suutsin ennast taha haakida ning jõudsime viimastele tõusudele, kui järsku sain ka mina esimest korda elus tunda mida tähendavad krambid, ütleme nii, et ei ole üldse meeldiv kogemus ning need tõusud tundusid tänu sellele kohe eriti rõvedad! Jalg on veel krambi kohast tänagi kergelt valus!
IMRE:
Minu jaoks oli see teine Valgehobusemäe rattamaraton, õnneks sel aastal õnnestus kõvasti parem koht saada. Kuna kõlasid kuulujutud, et lõpu osa on väga raske, siis koos Lasse ja Kulliga enne starti käisime üle vaatamas, tõepoolest päris head tõusud ja oli väga hea, et sai ennem järele proovitud, kusjuures isegi soojendusel tundusid tõusud päris korralikud.
Seekord pidin startima teisest koridorist ja seda avastades arvasin, et see on isegi hea, ei ole nii tempokas algusfaasis, kuid siinkohal võib mainida, et kalkun ka arvas, et oli kõrbes, tegelikult oli hoopis praeahjus. Juba suht alguses oli tempo päris hea ja üritasin veidigi positsiooni parandada. Jõudes metsa all pehmesse kohta või isegi võib vast öelda, et rappa, siis seal oli alguses niipalju erinevaid trajektoore ja näha oli, et ilgelt palju ukerdamist ja isegi jooksmist, siis vaatasin, et vasakult läks ka nagu rada ja tundus suht vaba tee olevat, kuid lõpus oli ikka mingi kahtlane koht ja juba aimasin, et tegemist võib väga pehme kohaga olla ja õnnestuski esijooks poolenisti ära uputada, õnneks endal õnnestus jalg kõvemale mättale toetuda, niiet jalgupidi ära ei vajunud kuskile. Sel hetkel nägin juba ka Andre Kull´i ca 5 m eespool ja peale sõitu kuulsin, et temalgi oli seal omamoodi tegemist olnud. Sealt edasi sõitsime suht suures grupis, kus oli ka Sõptšenko, kes päris palju panustas eesotsas tempotegemisega. Mingi hetk tagant karjus keegi, et “tehke vahetust”, siis sel hetkel olin mina tema järel seal grupis ja võtsin ohjad enda kätte ja mõni aeg hiljem, kui tundsin, et aeg vahetada, siis avastasin, et minu taha oli jäänud ainult Sõptšenko ja ülejäänud olidpaarkümmend meetrit tagapool. Kogenud Sõptšenko ütles seepeale, et “ära nii agressiivselt lase, need vennad ära ei sure seal” ja siis jätkasime suures grupis edasi.
Kuna läksin rajale ainult 0,5L veega, siis kasutasin joogipunktides võimalust jooki haarata ja esimeses TP-s ka grupist maha jäin. Aga sellist powerit ka polnud, et järgi uhada ja enesetunne ei olnud kõige parem. Ülejäänud sõit oli selline tavapärane, kes jäi maha, kes läks eest ära ning kes tuli selg ees vastu. Raja lõpu osa oli väga äge ja viimasel tõusul sel aastal esimest korda hakkas lihaskramp kergelt märku andma, kuid teades, et rohkem tõuse ei ole, oli kergendus. Viimased km-id olin Mihkel Kannimäe tuules ja juba tundus, et saab põneva finiši teha, kuid kahjuks temal viimases kurvis, just siis kui mõlemal hakkasid korralikud wattid tulema, juhtus tal mingisugune tehniline tõrge ja pidi jooksusammul jätkama. Kokkuvõttes minu tulemuseks jäi 41. koht.
1.Peeter Pruus
…
21.Andre Kull
…
41.Imre Ojavere
…
62.Raino Einroos
…
67.Taikki Tillemann
…
87.Lasse Nõlvik
…
95.Raiko Kaldoja
…
128.Kaido Kriisa
…
152.Bruno Tamm
…
DNF.Raul Talumaa ( katkine käeluu )
1.Oskar Kontus
…
51.Andre Kauk