CC Rota Mobilis

Jõelähtme maraton on paljude jaoks Eestimaa pinnal üks lemmiksõite, sest pole just palju võistlusi, kus 90km sõit koosneb enamusjaolt ainult singlitel ning kuna 2018 aastal peeti selle raames läbi ka EMV Maratonis, siis olid enamus klubiliikmeid ennast joonele sättinud.

IMRE:

Alustasin Jõelähtme XXL sõitu üsna rahulikult, kuna pole varem nii pikka distantsi sõitnud, siis plaanisin sõita tõusvas joones. Kahjuks üsna varakult tuli rajal nö kitsas koht tammi juures, kus rivi venis päris pikaks. Kotka mägedes oli samuti päris kitsas ja möödumiskohti oli keeruline leida ning ühekorra tõusul üritasin raja äärest mööduda, kuid kahjuks heina sees oli peidus korralik kivi ning tagarehv käis korralikult vastu velge ära. Sõitsin edasi ja sisimas lootsin, et midagi hullu ei juhtunud, kuid kahjuks rehv hakkas väga vaikselt tühjenema ja lootsin, et jõuan esimesse TP-sse ära sõita ning seal pumbata, kuid mingi hetk läks juba nii tühjaks, et oli keeruline sõita ja kurvides oli oht juba, et tuleb veljelt maha. Pidin peatuse tegema, elus esimest korda kasutasin suruõhu ballooni ning oma rumaluse tõttu enamus sellest läks raisku ja sain rehvi kahjuks nö pooltäis, jube kähku sai balloon tühjaks 🙂 . Jätkasin sõitu, päris palju kohti langesin pitstoppiga. Sõitsin sellise poolvedelaga edasi, kuni sain korraliku pumba ja lasin rehvi täis.

Pidevalt käis selline kassi hiire mäng, noppisin kohti ja pitstoppidega kaotasin need. Vahepeal tegin juba kõne TP-sse ning lasin pumba valmis panna 🙂 , sinnajõudes lasin kohe üle 2 bari sisse ja jätkasin sõitu, kokku pidin rajal pumpama 4x, kuna kaasas oli endal ainult 1 balloon ja see oli kasutatud, siis edaspidi sain pumbata siis kui selleks võimalus tuli. Viimases TP-s lõin rehvi täis ja jätkasin sõitu, ahjaa maitsesin ka kooki, päris hea kohupiima kook oli 🙂 . Õnneks viimased 10 km olid kiired singlid, sai kiiremini finiši poole liikuda ja mingi hetk ees hakkasin nägema Steinburgi koos Krusemanniga, siis juba mõtlesin, et pean nad kinni püüdma, naiselt ei tahaks pähe saada 🙂 . Jõudes lõpuks kergliiklusteele sain nad kätte ja läksin mööda, kuna nendest eespool ca paarkümmend meetrit oli sihtmärk juba Viira ja rehv kannatas veel peal hoida. Steinburgist ja Krusemannist möödudes natukese aja pärast tuli tagant hea hooga uuesti minust mööda Krusemann, tõmbasin tuulde ja jõudsime enne viimast lühikest singlit Viirale järgi, juba tundus, et tuleb põnev finiš.

Krusemann jättis natukese pika vahe sisse Viiraga enne viimast laskumist ja finiši sirgele jõudes suutsin Krusemannist mööda minna ning läksin Viirat püüdma, kuid ta vist “mingi nupuvajutusega lasi oma rehvid kivikõvaks” ja meil läks korralikuks spurdiks, kuid nii nii napilt ületas Viira finišijoone ennem mind, tubli finiš! Rada oli põnev, kuid karm rehvidele 🙂 . Peale sõitu kodus ratast pestes leidsin tagarehvist imepisikesed 3 auku kõrvuti ja tundub, et piim rehvi sees on juba 3 kuuga ära kuivanud.

ANDRE:

Sellest, et mandrossmeeter väikeseid paradigmaatilisi muutuseid ilmutas ,võis järeldada, et eestikad on taas ukse ees. Nädala sees sai seoses läheneva suursündmusega rattale tagumiseks rehviks vähe tummisem isend pandud, kuna raja esimene pool eksimusi ei andesta ja midagi näppisin ka sadula juures. Tundus, et võis peale minna. Hommikul paiskusime koos Ennoki ja Krusaga Jägala poole, kõigil silmis äraolev pilk ja teemaks ajakirjanduslikud fopaad välispoliitilistel teemadel. Kohapeal sättisime oma pudelid, pumbad ja muud valmis, saatsime joogid vastavatesse tehnilistesse punktidesse ja asusime starti.

Esimene osa: Kroodi pisaraid ei usu.
Lubasin, et tõmban Elioni kiibi ajust välja ja võtan alguse rahulikult, kuna liigne tikkude põletamine alguses maksab sellel rajal teises pooles valusalt kätte. Tundus aga, et teised arvasid teisiti ja varsti avastasin, et olen juba naistest neljas ja aeg ikka veidi positsiooni parandada. Alguse tõmbamistega läks punt paaril korral ribadeks, õnneks sain enne otsusatavid kohti ikka esimese pundi kätte. Juhtuma hakkas siis Col de Kotka jalamil, mille eel ütlesin just Kruuserile, et usaldan teda, et ta esimesest põksust üles sõidab. Paraku aga ikaldusid eest kõigepealt Mõttus ja siis ka Kruuser ja pidin jalastuma. Üllatuseks nägin seal aga Mihklit, kes raja ääres telefonis Tinderit lappas. Polnud meest ammu näinud ja tekkis mõte veits juttu puhuda. Millegipärast minu taga olevatele sportlastele see mõte ei meeldinud ja järgnes arutelu teemal, kes ma olen (milline kehaosa) jne. Lubasin kõik kraavi loopida ja sõitsin edasi. Möödusin Kotkas Mõttusest ja saime Kruuseriga hea rütmi sisse ning liikusime paljulubavas tempos. Tehniliste singlite läbimist ei lihtsustanud üli kuiv pinnas mis tolmas nii hullult, et vahepeal ei näinud üldse, kuhu sõidad. Seda aga seal radadel lubada ei saa. Oli paar napikat aga üldiselt sujus.

Siis nägin raja ääres Maanurme ratta kallas pusimas, veidi aja pärast Krusemanni rattaga metsa all tõtt vaatamas. Vaikselt hakkas peas mingi poodiumi mõte tiksuma ja kui Kruuseriga saime ees oleva pundi kätte, kus oli ka Emeri Lepp, siis see mõte hakkas täitsa kuju võtma. Sõitsime edasi suures pundis, kus olid veel Sepp,Raja, Lepik, Parv jne. Parv polnud vist eriti tehniline sõidumees ja ikaldus just tõusudel käigu valikuga ja rapsis jubedalt. Jõudu tal muidugi oli. Kurtis, et tegu vist ikka XCO eestikatega ja et Tallinna mehed käivad seda rada kindlasti iga päev harjutamas.

Ja siis kui kõik tundus jube hästi, et liigun medali kursil ja tehnilisemad ja riskantsemad lõigud hakkavad seljataha jääma ja ise olen terve ja rehvid terved, et nüüd hakkan hirmsasti puristama kuid siis  selgus ka hea enesetunde põhjus. Juba tükk aega olin mõelnud, et miks nii hea puude vahel singleid painutada on – vastus: sadul oli umbes 5 cm alla vajunud. TRA!!! Nädalasisene rattanäppimine maksis kätte. Seisma, sundisin ennast rahulikuks, aga ikka puterdasin ja aega läks korralikult. Rapsisin kuuskandi ja sadulaga. Möödusid Kruseman, Raja, Kruuser jne…Nagu minema sain, kaks vändapööret ja selge, et sadul on nüüd liiga kõrge. Sõitsin kilomeetri ja rõveda sõimu saatel uuesti seisma ja taas kuuskandiga nusserdama. Tuju hakkas vaikselt ära minema, aga sundisin ennast rahulikuks, et üle poole ees jne. Sõidu pealt keerasin veel sadula klambrit kinni, et see raisk jälle alla ei annaks. Selle jebimise tulemusena hakkas tagant paistma punt, mida vedas Poopuu, veel olid seal Mõttus, Takkel, Sepp jne. Teises TPs Jägalal vahetasin oma tühja pudeli kahe uue vastu.

Osa kaks: Kaberla kooma ja Ruu metsade külmking
Jätkasime sõitu pundis Poopuu, Mõttus, Takkel, Sepp. Varsti nägin raja ääres ratast revideerimas Kruuserit, kes ka meie punti hüppas.
Muljusime edasi. Liivased kohad imesid ja jalad meenutasid juba kergelt vedelat sülti.Veidi aja pärast püüdsime ees kinni Emeri ja Parve. Jätkasime.

Peale kolmandat TP-d oli üks 5 hüüumärgiga laskumine. Emeri pani sealt optimistlikus toonis alla üle kaela rõveda raginaga läbi lepavõsa vastu puud ja jäi korisema. See vaatepilt oli päris hirmutav ja tekkis küsimus, kas mees jäi ikka ellu ja kas ratta raam jäi terveks? Õnneks laekus nendele küsimustele alt oru põhjast mingi inimkõne meenutav vastus  ja sõitsime edasi. Mõtlesin , et kes ees saavad veel olla. Polnud näinud Rebast ja Epnerit. Oletasin, et nad ikka on meist eest, aga kas keegi on veel SEN2-st  nendega , seda oma vaevatud ajuga välja ei suutnud mõelda. Igal juhul oli selge, et Mõttusest tuleb jagu saada ja siis vaatame, kes ees olid.

See väärt plaan aga läks ühte pimedasse kohta viimases TPs. Esiteks tänu Parve ikaldumisele ühes sitases kohas jäin ma pundis viimaseks. Ja jook oli ammu otsas, seega ootasin juba pikisilmi viimast TP-d, kuhu ma oma joogi olin saatnud. TPs otsisin paaniliselt pudelit, mida ei olnud. Jäin seisma. Punt kellele kõigile sõidu pealt pudel kätte suruti, läks. Kaasa arvatud Mõttus. Selgus, et TP-e saadetud pudel on teisel pool teed enne TP-d. TRAAAAx234335!! Tagasi. Pudel raamile, geel pudeli küljelt sisse. Aga krt kõik on läinud, punti näha pole. Kilomeetrid venisid, kellal oli juba 3h 45 min. Silmanurgast nägin mingi hetk minuga paralleelselt meta all sõitvat Mõttust – aju hakkas trikke tegema. Pungestasin, mis sain aga jalad olid otsas. Lasin guarana sisse, see äratas ellu, aga enam polnud muud teha kui kahjusid minimeerida ja mitte lasta tagant kellelgil selga tulla. Finishis oli kummipornofilmis osalenud Ennoki esimene info: ” Sa oled neljas!“. Nohjoppenpuhhentramaeivõi! Aga Singlikate ees müts maha. Parim rada, mida ma eestis sõitnud olen!

KAIDO:

Kuna eelmisel aastal sain sel maratonil tunda korralikku kummipornot, aga katkestada ei tahtnud, siis kõndisin-jooksin suure osa maratoni lõpuosast. Samas lubasin endale, et see jääb ka viimaseks korraks JRM pikka maratoni läbida. Mulle piisab tegelikult täiesti ka nn poolmaratonist, kus on rohkelt maasikaid sees ja pole ajaliselt nii pikk, et rattasõitu vihkama hakata. Sel aastal siis hõigati välja, et EMV XC Maraton toimub Jõelähtme maratoni raames ja tuli ikkagi ratas joonele lükata. Kuna selle talve ettevalmistus on olnud lünklik, siis tuli sõita targalt ja esimeses pooles ennast tagasi hoida. Sattusingi sõitma Bruno ja Spordipartneri Margus Tukia tuules, kus tempo tundus sobiv ja enne Kotka mäeahelikku sisenemist pressisin pundi ette. Lootus, et ees on piisavalt pikk vahe ja saan esimesena Kotka mägedele peale, ei täitunud, sest tõusu alla jõudes oli seal juba korralik “matk vabas looduses” tekkimas ja Mihkel andis tõusul infot, et olen naistest viies. Minu ees olid Janek Maidla ja Aivar Lipp ja nende ees korralikuks piduriks M55 hõbedamees Aimur Uuk. Sõitsin-ukerdasin selle aasta Kotka mägesid terve minuti võrra aeglasemalt, kui eelmisel aastal Tarmoga koos sõites seda tegime. Janek sai mingi nipiga Aimurist mööda ja kohe tekkis meiega korralik vahe sisse. Kui lõpuks vabasse vette saime, siis hakkasin aegajalt ees paistvat Janekit koos Lipuga jälitama ja peale prügimäe sinkusid saime ta kätte. Siis jäid meile ette kiirelt alustanud Mae Lang ja Janelle Uibokand. Maest saime varsti mööda, aga Janelle oli kõvem pähkel, sest lühikestel ülesõitudel vajutas kõvasti ja siis singlitel sai tema järel jälle trennitempos kulgeda. Samas hoidsin vaimu positiivsena ja lootsin sellega sõidu teiseks pooleks jõudu säästa. Peale K750 singlit oli meie taha juba suurem punt kogunenud ja siis läks ühtäkki pudelil punn pealt ära ja hakati mööduma vasakult ja paremalt. Õnneks keegi midagi ei kobisenud, aga õhus oli tunda pinget 😊 Möödusid nii rehvi parandanud kiire soomlane, Marek Pani, Lauri Lepalaan Porterist ja Rae rattaklubi vormis tegelane. Sättisin ennast Ivo Sild taha, kuna tean, et tehniliselt on ta osav ja sõidab ühtlaselt. Ühel kolme noolega paeastangul keeldus Marek Pani sealt alla sõitmast, kuigi teised olid sealt just läinud ja polnud minulgi enam aega mõelda.

Edasisel kruusalõigul golfiväljakute kandis tõmmati korralik karussell käima ja kui Ivo ühel asfalditõusul maha jäi, siis jäin mina koos temaga. Jägala jõest läbisõitmine võib mõnele meeldida, aga mulle mitte – eriti kui varsti peale seda tuli üks liivane jooksukas. Teisele ringile minnes vahetasin punkti jäetud joogipudeli, toppisin peotäie rosinaid suhu ja kütsin eesolevale pundile järgi. Jälle sattus Janelle singlitel ette jääma ja ühel hetkel Ivo Sild kiirendas ja läinud ta oligi. Jäime Rae mehe Ermet Vainuga kahekesi, kuni ta teatas, et väsimus tuli külla ja pakkus mulle möödumist. Siis tuli tublilt sõitnud Viimsi Kaarel Mikkin selg ees vastu. Tagant jõudis järele Margus Tukia ja temale otsustasin järgneda. Enne TP3 tekkis mu peas väike lühis raja märgistuse osas, kui paremal paistsid ka raja lindid ja arvasin, et oleme teelt eksinud. Välgu maja juures pikka peatust ei teinud, uus pudel kaasa ja peotäis rosinaid põske. 5 noolega laskumisel oli üks Astro Baltics fätimees keset laskumist jalastunud – soovisin sõita ja palusin natuke ruumi teha. Lahtised kivid laskumise alaosas olid ebameeldivad, aga sain eluga tulema. Tukiaga koos sõites saime kätte veel Marek Pani ja Lauri Lepalaane, kes olid sõidu keskel mul eest ära sõitnud ja nii me sõbralikult lõpupoole veeresime. Pani oli kruusalõikudel kõva, aga niikui singel tuli, siis astus kõrvale ja teatas, et tema singlilimiit on selleks aastaks täis – edaspidi sõidab ainult kruusarallisid. Viimasel 5km sattusin pundi ette vedama ja Massa põndakutel märkasin, et tagant on vahe sees ja panin natuke juurde. Sain minema ega pidanud pundiga lõppu tegema. Jalad hakkasid lõpupoole krambipoistest ka märku andma. Lõpetasin hea emotsiooniga – ehk parimaga, mis ma sellel pikal maratonil olen varasemalt finishis tundnud. Sellegipoolest arvan täna, et järgmisel aastal sõidan pool maad – eks elu näitab 😊 Tänan korraldajaid ägeda raja ja Ilmataati ratturisõbraliku temperatuuri eest! Oli tore laupäev.

BRUNO:

Olles Kiilis, kolmapäeval omaarust korraliku sõidu teinud, läksin lootusrikkalt vastu EMV-le. Sedakorda Jõelähtme Rattamaratoni raames ja XXL formaadis. Pole kunagi seal “pikka” sõitnud. Mulle oli siiani piisanud ka “lühikesest” – mis on ainult ca 2,5h  🙂 ! Neljapäev-reede olin tõbine ja põhimõtteliselt “0 liigutust”, enne aasta üht tähtsamat võistlust. Mis teha, “panna on vaja!” nagu ütlevad klassikud. Panime stardist minema. Midagi head ei olnud! Ei, ei rada oli väga hea ja korraldus oli ka super, lihtsalt ise olin nõrk, seekord. Ma imestasin, vaadates seda rajamärgistust. Kõik perfektne ja seda teha 92km – respect! Ma siin pabistasin oma Kiili kolmapäevaku 4,5km ringi pärast! Rajale tagasi. “Kotka mäed” – olid toredad aga oleks veel toredamad olnud, kui keegi(M Sen4 2.koht) ees poleks iga nuki peal jalastunud. “Sälkorg” – oli ka fatimeestele mokkamööda 🙂 ! …aga mina olin ikka nõrk! Peale “esimest pauna”, olles tagasi stardialas, mõtlesin boxi ära keerata. Samas oli päris palju minu masinaklassi mehi(Tarmo Ennok, Taikki Tillemann, Viljar Haav) juba katkestanud, et mõtlesin selle teise poole ka ära tiksuda. Joogipunktis ulatas sõbrakäe ka Indrek-KOSE AMK-Ester. Tema käes oli Coca-Cola, mis mu lollid mõtted peast peletas ja uue eluvaimu keresse tõi! Lisaks sai manustatud Kurgi-soolaleiva-baanani-spordijoogi-Sponser-kofeiinigeeli ja vee-kompotti. Ei löönud põhja alt ära! Hoopis lükkas turbo taha! See oli päris mõnus, kui nägin liivase raiesmiku peal mehi selg ees vastu tulemas. Nagu oleks “Griša” elektriratta kuskilt saanud 🙂 ! Möödusin ka esimesel ringil koos sõitnud Arvi – ViimsiSport – Romandi-st. Pakkusin, et lähme koos aga täna ta seda ei soovinud, ehk järgmine kord. Hoidsin kuni lõpuni pöördeid päris “piiraja” lähedal ja lõppkokkuvõttes jäin isegi rahule, arvestades hetke tervisekonditsiooni. Äkki järgmine aasta lähen isegi vabatahtlikult “pikale” 🙂 !! Mina tänan!

AHTO:

Juba eelmise aasta lõpus panin selle hooaja üheks prioriteediks JRM/EMV. Ajaline plaan oli enam-vähem 5h kandis lõpuni tulla. Nädal varem sai Poolas Beskidy tuuril suht ok ülevaate mis seisus olen. Kõik tundus enamvähem. Ainus küsimärk oli see, et kas taastun nii kiiresti ära? Päev varem proovisin veidi jalga ja enesetunnet, aga midagi head ei olnud. Väga raske, tuim ja imelik oli olla. Juu nii peabki olema?! Laupäeva hommikul kui Ennok meid Andrega peale korjas polnud jätkuvalt mingit tunnet, et täna peaks puraka panema vmt. Rutiinne rataste check 1-2-3 ja olimegi juba tuttavate nägude keskel stardikoridoris sumisemas. Pauk käis, siis hakati tasakesi krudima. Nagu ikka see värk sellel rajal käib, et võidab see kes esimesena Kotka mägede eelsele esimesele tõusule ikalduma jõuab. Vahepeal vilksas ühel kiirel sirgel Ennok kes nuias raja ääres ühelt Singlikalt midagi remondi kastist. Peast käis 100 mõtet läbi, aga panin pundis edasi lootuses, et ehk sõber saab sealt abi. Nagu loota sai oligi Kotka mägede eelneval tõusul korralik pusimine mille peale ma viskasin end kivide otsa küllili. Klippi ka lahti ei saanud millegipärast ja rõve valus esimene küljekas oli tehtud. Kuna külg, õlg ja küünarnukk õhetasid valust, siis Kotka mägede rahvaste paraadmarass ei häirinudki seekord. Edasine Kroodi koogel-moogel läks erinevate seltskondade tempos. Oleks nagu taht kiiremini sõita, aga kui Sälkorus pääsesin nn vabasse vette, siis sain aru, et väga ikka ei sõida ka kiiremini kuna ilmutama hakkasid krampide alged. Edasi sõitsin täpselt piiri peal. Vahepeal nagu lubas sõita, aga kohe tuletasid krampovitšid end jälle meelde. Sälkorus pole ma kunagi varem niipalju ikaldumata sõita mõistnud. Ainlt mõni kord tuli jalastuda kuni selja taha ilmus Ennok. Kui see mees tuleb, siis midagi vaimukat sealt ka alati tuleb ja sellise kohapeal kus oodata ei oska. Kerge ikaldus minu poolt + hüüe “nohh MyHits morda mis kakerdad siin” vmt. Selles kitsamas kohas vajusin kivi otsa mille peale tõmbasin ratta jalgevahele, et klubi president mööda saaks. Oligi teine korras feil sündinud. Sain aru, et klippidega on täna kohe “eriline klipp-klapp”, et kui vaja, siis neid lahti küll ei saa. Tarmo veel päris üle õla, et kas haagin talle nüüd sappa, aga see oleks lõppenud suht kiirelt rämedate krampidega. Lasin tal minna.

K-750 sai sõidetud uhkes üksinduses – ulmekaiff 🙂 Kroodil selgus veel, et rehvid löövad läbi. Proovisin ääriveeri hoida, et rehve ära ei lõhuks. Kui Kroodilt väljusin, siis ennäe Ennok jälle rehvitöökoja pralle lahti löönud. Jätsin talle kogu oma maise vara ja vunkisin ise batooni mugides edasi. Teel stardiala TP poole tuli Taikki selg ees vastu kes sõitis arvatavasti ühe kalleima “tõuksiga” mida ma näinud olen. Ega katkise ketiga polegi muud varianti kui ühele jalale valu anda. TP-s otsustasin rehvidesse veidi rõhku juurde lisada, aga läks tiba palju. Viljar Kriis tuli päris, et kas me saame klubi peale ühe terve ratta ka kokku? Nohisesin omaette edasi ja ei suutnud selgusele jõuda kas rehvi läks piisavalt õhku. Järgmistel kilomeetritel sain aru, et rõhku läks vist ikkagi liiga palju. Kuna kohe oli vaja esimene magneesiumi annus sisse kulistada, siis rohkem ei mõelnud rehvidele. Peamine, et enam läbi ei vajuks ja rehvijama kaela ei tõmbaks. Singel singli järel sai rada läbi näritud ilma suurema fiaskota. Flashi maja taga laskumisel toimus väike jooksuvõistlus mida otsustasin rattaseljas võtta. Kahjuks pidin otsasõitu vältima järjekordse küljekaga. Vähemalt oli see külg ees tulemine stiilne. Ainus kehv asi oli see, et see oli jälle sama külg rsk. Kui Seksi singlini jõudsin tabasin end taas mõttelt nagu eelminegi aasta, et miks sellel selline nimi on pandud? Ja kuidas ta seekord nii lühike oli? Seda välja ei mõelnudki kuna taamal paistis kellegi selg ja mõtted liikusid selle püüdmise suunas. Siiani olin kõikidele Singlikatele ja niisama turvajatele “thumbs up” näidanud, siis nüüd enam seda teha ei jõudnud. Kui lõpuni oli jäänud umbes täpselt 19km jõudis kohale see vana hea JRM tunne. Pekki jälle see sama kant, sama väsinud, samad küsimused teeäärsetele puudele, et miks mu ratas nii raske on, miks ma ise nii raske olen, miks linnud mu peale röögivad, miks see 4% nurk niiiiii raske tundub, kuidas seda liiva siin see aasta nii palju on ja üleüldse miks hapnik vihkab mind? 15km lõpuni ja saabus lõpuks kaua oodatud viimane TP koos päästva Anneliga. Anneli sai mu sassis põrnika mõminast käigult aru, et mida mul vaja. Super tänud super teeninduse eest! Lajatsasin viimase õlekõrre e.magneesiumi ka sisse ja kühveldasin Ruu singlitele edasi. Viimased 10km liikusin Kulgur Team Andres Soojärvega. Kui 5km oli jäänud tegi mees nii valusat tempot, et mõistus kadus täiesti. Lõpuks saime ühe kolmese pundi kätte. Andres vajutas eest minema mille peale oli mul vaja mustvalge pilt taas värviliseks ette tagasi saada. Krambid ka muudkui koputsid maialt uksele. Meie neljane punt hakkas Massa põndakute peal lagunema. Minu ees liikus kollases vormis Rene Hein kelle proovisin veel finishi sirgel ära karistada, aga proovimiseks see jäigi. Koht 116 ja EMV sen2 klassis koht 21. Aeg 5:19. Napp 9sekki jäi puudu, et oleks teinud ajaliselt oma parima JRM. Finishis pikali ägisedes mõtlesin, et neverever seda enam sõidan, aga nagu ikka valu on ajutine ja elamus igavene! Lõpetuseks pean ikka ja jälle tunnistama, et see on mega ÄGE ja RASKE rada! Suur kummardus Flashi ja Singlikate ees 👊👊👊. Järgmine aasta tulen saunamütsi järgi 🙂

TARMO:

Laup.hommik midagi halba ei ennustanud, stardist sain hästi minema, sättisin ennast ilusti Massa seljataha ja esimesed kilomeetrid mööda asfalti möödusid normaalselt. Veidi enne golfiväljakuid tundsin, et kuidagi raske on vändata, tagaots õõtsus kuidagi imelikult nagu katkiste tagumiste amortidega Ford Sierra. Vaatasin kas amort lahti. Kinni. Raisk! Selge rehv. Jäin seisma ja lasin balloonist veidi juurde. Lootuses, et piim lapib ära. Sittagi. Vast 1km hiljem sama tuttav Sierra õõtsumine, rehv täitsa tühi. Kaalusin kas panna vaht sisse või minna võistluskeskusesse tagasi ja ennast 44km peale ringi regada. Äkki kuulsin kui Meelis Luiks karjub kas midagi on vaja, leidsime tema tööriistakastist mulle siseka. 5min pusimist ja sain edasi sõita.
Kotka mäed: esimene kolmandik korralik paraad, ainult lippude ja loosungite asemel tassiti rattaid. Teine kolmandik surusin jõu ja nahaalsusega ennast igale poole vahele (vabandused kui kedagi väga häiris). Viimane komandik sai isegi veidi rattaga sõita. Kogu Ülgase ja Kroodi osa sai selliste mini spurtidega raja kõrvalt lisa võttes edasi liigutud. Prügila äärsel singlil jõudsin Kashanile järele, kes ühel järsemal laskumisel avaldas
vähe kõvemal häälel arvamust kaasvõstleja sõiduoskuste üle. Veidi hiljem jõudsin järele tandemile Margus Tinno ja Konx. Kiirustades ühes kurvis möödumisega sain Tinno käest ka veidi noomida(õigustatult). Sälkorus sõitsin veidi aega Kirsa tuules, kes tundus mitte eriti mugavalt ennast sellel lõigul tundvat, aga teises sälkorus näitas Krusa taset kuidas kiiremad mööda lasta. Nimelt jõudes talle järel ja hõigates mis passid „myhits morda“, viskas mees ennast koos rattaga koheselt ühe kivi peale külili(klippe ei võtnud ka lahti) ja lasi mu mööda. TASE! 🙂 . K-750 esimese osa sain omas tempos mõnusalt lasta kuni jõudsin järele ühele kvartetile, millest ma ei näinud mingit võimalust möödumiseks ning tiksusin nende taga kuni hetkeni mil virutasin pedaaliga kuhugi mättasse. Rõveda sõimu saatel panin maoli, kvartett pani sõna lausumata vaikides edasi. Korjasin ennast kokku, midagi hullu polnud, vask põlv võttis enamuse paugust endale(annab veel tänagi tunda). Vabas vees on see K-750 ikka väga nauditav. Viie noole (või hüüumärgi) laskumine Kroodilt väljudes võttis mind vastu laskumise veerel mediteerivate ja sealt jalgsi alla ronivate ratturitega. Minu kisa peale, et kes ei sõida tuleb eest, sain ainult vastuseks, et sealt ei saa sõita, aga eest nad tulid. Panin hooga alla, teistpoolt ülessse ja raisk jälle see Sierra tunne,blääääd jälle rehv. Jalutasin siis vaikselt omaette vandudes Ülgase-Maardu teeni, kus oldi juba valmis auto istmeid alla laskma ja mind ära viima, kui mulle meenus, et tulemas on veel Krusa kelle käest võiks rehvi lunida. Tegin Shreki multikast nähtud saabastega kassi luniva näo pähe ja sain rehvi, aga pumba unustasin küsida. Pool ballooni õhku sisse, ikka oli Sierra ,jälle saabastega kassi nägu pähe. Kaasvõistlejate käest sain pumba(selle laenasin veel edasi sõnadega, et see tuleb sekretariaati viia, loodan et viidi). Õhk sees ja minema, mott oli täitsa maas. Pärast golfiväljakuid metsavahel hakkas jälle Sierra tunne tulema, KURAT SEE EI OLE VÕIMALIK, aga oli. Jälle rehv puruks. Sellega otsustasin Jõelähtme maratoni lõppenuks lugeda. Panin ca 4km jalgsi võistluskeskusesse, kus mind ootas ees Taikki, katkine kett näppus. Pesin ratta, vahetasin riided ning hakkasin kohalike Ruu naiste pakutavat kohvi ja pannakaid nautima(oli mida nautida, aitäh). Hing on haige, et ei sõitnud lõpuni aga sellise kummi nu..iga pole ma varem kokku puutunud ning oma katkiste kummidega sexi singlile ka ei oleks tahtnud sattuda. Järgmine aasta proovime uuesti.

 

 

TULEMUSED:

1.Peeter Pruus
…
23.Andre Kull
…
39.Imre Ojavere
…
52.Raino Einroos
…
61.Kaido Kriisa
…
75.Janek Maidla
…
82.Bruno Tamm
…
116.Ahto Kruusmann
…
DNF.Tarmo Ennok (kumminu..)
…
DNF.Taikki Tillemann (kett)