EC Kalevipoeg
Ilusal laupäeval toimus järjekordne Estonian cup Kalevipoja etapp, mis oli oma keskmise kiiruse pärast hea soojendus TRM jaoks, kuidas läks meie poistel räägivad nad ise täpsemalt:
RAINO:
Sai Kuremaal rallil käidud. Ilmad päris soojaks keeranud ja mulle väga sobib, võiks mõned kraadid veel juureski olla.
Teadsin juba ette, et ON kruusane. Oligi. Ja minu meelest oli seda isegi juurde pandud.
Algusest peale tagasi ei hoidnud, tekkinud suurest grupist ei tahtnud ära pudeneda. Imre oli juba läinud, aga Tarmo ja Janek ja Raiko olid kõik kuskil läheduses ähkimas.
Grupp tundus aina kasvavat. Aga siis hakkas peale – kruusagrupp, 1,5 laiune singel, haneritta konfigureerumine, kavalad rööpad, põnts, “kukkumine!”, peagi jõuti jälle kruusale, aga väheke väiksema pundiga… Ja niiviisi korduvalt.
Endal hakkab ühest eelmisest roopast väljakeeramisest nahk just terveks saama, seega olin eriti tähelepanelik seekord. Ei eksinud, aga napikaid oli. Pea kõik põntsud jäid selja taha, aga tulid aina lähemale.
Mingi sirge peal jõudsime üksikule Imrele järele.
Teisele paunale minnes oli meid vist ca 7-8 alles. Tarmo, Reiska ja Pohl tegid tööd, teistel vedurikabiini kangide juurde asja polnud. Istusin ka vagunis ja pidin iga hetk tagumisest uksest välja lendama. Tarmo veeres singlitel ikka kõigil eest ära, tugevate värk, aga kui peale metsa järgmine 5km kruusasirge paistis, võttis juua ja ootas rongi järele. Eespool ühtki teist seltskonda ka ei paistnud.
Enne Laiuse lähistele jõudmist käratas lõpuks Pohl, et kas “keegi peale meie kolme üldse tööd ei tee, marss ette!!”. No ma vähemalt püüdsin – üks kurv ja veel ca 30m, siis diskvalifitseeriti, Reiska võttis uuesti juhtimise üle. Agressiivselt, hammastega hoidsin kinni, Tarmo ja Pohl ei reageerinud. Muidugi sain aru, et ma pole üldse omas sektoris. Nagu vihmaussiissi oleks meestega kalale läinud.
Laiuse tõusul olid mahajääjad tagasi. Peale Laiust hakkas ka tunduma, et AT särkides mehi on ümberringi juba kümmekond, kombineerisid ja arutasid kõik omavahel midagi. Jäin nende taha ja Tarmo + väiksem seltskond läksid juba 25m eespool. Läksid viimased tikud ja sain kuidagi järele, Tarmo pakkus rahulikult, et mine-mine. Ma vist ei jaksanud isegi midagi vastata.
Metsas jäime koos maha. Tarmol tundus ka paak tühi olevat. Imev palav lõpukruus ja viimasel kilomeetril juba pargis suutsime ka rajalt veel eksida. Finišiasfaldil pakkus president võimalust klubist seekord esimene olla, sellist asja polnud kunagi varem juhtunud, kasutasin.
Jooki kulus üks suur pudel ja jagasin selle edukalt kogu raja peale ära, ei jäänud janusse ja viimase lonksu võtsin peale joone ületamist. Joogipunktid jäid endal pea kasutamata, aga joogikuller Alvarit sai tervitada igas TP-s ja TP-de vahel ka.
Pühapäevaks plaanitud cool-down Rakveres sai ka tehtud.
RAIKO:
Kuna olin Kuremaale eelneva 2 nädala jooksul ca 4500m tõusumeetreid sõitnud ja seal kandis ka kunagi sõitnud polnud, ei olnud mul sõiduks mingit eesmärki ega rajast ka mingit eelaimdust, stardikoridoris olles öeldi,et rajal on 2 jõeületust, 1 mägi, 1 jooksukas ning sellele lisas kõrvalt Kruuser : ” ja ülejäänud on kruusatee”, mis ajas muigama, kuid tuli välja, et väga mööda ta sellega ei pannudki!
Algus oli oodatult väga kiire ning käis tõsine positsiooni võistlus, mingil hetkel avastasin ennast pundist, kus oli ka Tarmo, Raino ja ka Janek Leer kui järsku hakkas juhtuma, kõigepealt hüppas kiirel kruusakal näpuvahelt joogipudel minema, kust polnud veel ühtegi lonksu jõudnud võtta, mõtlesin veel mitu sekundit kas pöörata tagasi ja pudel üles korjata või jätkata ( tagantjärgi mõeldes oleks võinud ikka pudeli üles korjata ) ning esimesele singlile jõudsin üsna pundi tagaotsas ning nagu sellest veel vähe oleks, siis täpselt singli lõpus suutsin ka mingi roika jälle käiguvahetaja vahele saada, mille peale otsustasin kiirelt-kiirelt seisma jääda ning riske mitte võtta, sest paar päeva varem olin Soomes sõites just tagumise litri tükkideks saanud tänu täpselt paiknenud roikale ( XX1 litrite letihind Hawaiis on 81 !!!!! eurot! ).
Kuna kiiremad olid eest läinud, joogipudelit polnud ja ees särandas järjekordne kruusakas siis erilist motti enam ei olnud ja sai väheke rahulikumas tempos edasi kulgetud, 1 TP-s tegin kohe pikema pausi ja jõin igaksjuhuks 5 topsi vett ja sõin 4 banaani ja peotäis rosinaid, samalajal kui Epner otsustas, et nüüd on kõige parem hetk sõbralt laenatud rattal käiguvahetust timmima hakata 🙂 Peale TP tuli õnneks mingi singli moodi lõik ja värskelt banaane alla laksanuna oli tuju päris hea ja tempo üleval, kuni järsku avastasin teeäärest papsi, kes oli võistlustele kaasa elama tulnud ja pakkus Imrelt ülejäänud pudelist lonksu, mispeale ma pudeli muidugi omale krahmasin! Peale seda oli tuju jälle üleval ja sai tempot väheke üles kruvitud jälle, ühtegi suuremat gruppi ei kohanud ja väikese seltskonnaga sai tiksutud kuni kaua-oodatud Laiuse mäeni, millest olin eelnevalt hirmuäratavaid jutte kuulnud, kahjuks osutus see tavaliseks künkaks mis lisaks kõigele ka sõnniku järgi haises ! 🙂
Tõusu peal jäid meie pundi mehed kõik kuhugi taha ning peale seda avastasin ennast koos Marko Greenbaumi ja Anti Looskariga, tempo midagi erilist ei olnud ja kuna teadsin, et koht midagi vägevat ei ole, siis ei olnud mingit tuju ette ka tempot minna tegema, mille peale ma muidugi kohe pahandada sain!
Otsustasin, et vähemalt lõppu ei hakka ma siis nendele meestele tegema, kuid viimasel pöördel finishisirgeni tegin ikka paar kiiremat liigutust ja Markost sõitsin siiski mööda, kuigi viisakusest oleks võinud tegelikult seda mitte teha, sorri!
AHTO:
JRM haavad polnud veel päris ära paranenud kui kolmapäeval ajasin end Jüri TT-l joonele. Tunne kõige värskem ei olnud, aga mineku üle ei saanud nuriseda. Sõidu avg 277W oli number millega jäin rahule. 300W on see mille poole kiibitsen. Kui selle numbri kätte saan, siis lähen koputan HS uksele ja lunin veidi paremat varustust 
HEEC Kalevipoja Rattamaraton 2018
Kui laupäeva hommikul Renariga (RedBike) Kuremaal Püta hoovi sisse keerasime, siis oli tunda, et saame tolmu, sitikaid ja kuuma päikest. Õnneks pakkus Pütsep jootmist raja viimases osas.
Soojendusel avastasin, et tagajooks loperdab. Õnneks kodarad olid terved ja sõitmist see ei häirinud.
Eelmisest aastast oli meeles, et tuleb rõvevalus ja kiire silmad vidakil kruusal virutamine. Vastavalt sellele panin ka vaimu valmis, et mitte väga MTB sõidu lootust hellitada. 1min enne starti pandi tuttav tik-tak lint kõlaritest käima mis ajas pulsi ja mandrossi haigelt ülesse.
START. Suurt midagi algusest ei mäletagi kui, et proovisin Sergei Serdjuki sabapeal ära kannatada. Kui u. 25min oli sõidetud, siis läks korraks kapoti all keema ja jäin Sergei pundist maha. Tagant tuli kohe uus rong peale ja haakisin end sinna külge. Miski hetk märkasin ees sini-must-valges sõitvat tüdrukut. No ei ole Steinburg? Ei, Mari-Liis Mõttus hoopis kes oli ka oma pundist maha jäänud.
Näod tahmased peas saime lõpuks metsa vahele kus olid “vanad sõbrad” teerööpad. Need rööpad olid kavalalt äärtest kõrgema muruga veidi kaunistatud. Ei saanud väga täpselt aru kust rööbas jookseb. Umbes täpselt eessõitva tagarattas sai norm kiiruselt liigutud. Ükshetk otsustati meie 4-5se pundi ees sirgel teel lampi pidurit vajutatud ja nii mind rööpad nõgese põõsesse küllili viskasid. Nõgeste peale jooksis lapsepõlv silmeeest läbi a’la, et kuidas kunagi sai rattaga kukkudes haavade peale teelehti pandud lootes, et koju minnes on kõik korras ja, et vanemate käest pragada ei saaks… Edasi jäin üksi. Kui jõeületusele lähenesin, siis otsustasin sealsetel singlitel nii palju peale keerata kuis jalas sees on, et pundile järgi saada. Üks on kindel, et kui kõik on kontrolli all, siis liigud liiga aeglaselt. Seda muret õnneks polnud kuna puu ja lenksu salakavala plaani tõttu tegin ühe kiire kaarlennu järgmisesse võpsikusse. Meele tegi rõõmsaks 
Kui jõest läbi sulistasin sain pundi uuesti kätte ja vunkimine võis jätkuda. Krt teab mitmes kord sel sõidul saabus …blackout… Vesi oli otsas. Räme janu. Suu on miskeid tolmu ja geeli koosluselt tekkinud olluseid täis. Püta TP-ni oli veel 3-4km minna. Esimest korda elus tundsin nii raju janu, et kallaks terve Ülemiste järve sirgelt sisse. Nagu kellavärk sain pudeli 15km enne lõppu kätte ja siis oli küll tunne, et “elämä on laiffi”. HW riietes Kaupo Vahter kadestas kõrval, et minepekki teenindus meil…
Laiuse mäele järgnenud lauge prossaga asfalttõusul tõmbasin jala kangi ära. Sellega oli siis nüüd korras. Tagant tuli kolmene punt ja neelas mu ära. Lõpu suusaradadeks sain jalad tagasi. Otsustasin inertsi jmt looduslike jõude enda kasuks keerata ja proovisin pundist lahti saada. Kõik õnnestus kuni viimase finishi sirge-põksuni kus lihtsalt kõik-kõik varud said otsa ja punt mu ikkagi ära karistas.
Kodus ratast lähemalt vaadates avastasin, et tagumine rehv oli suht tühi. Õnneks sai sõidu ilma tehnilise jamata seekord tehtud.
Lõpetuseks. Max kiirus 66. Koht 105. Pingutusega jäin väga rahule, et suutsin jõu ühtlaselt ära jagada. Kiidan ka konkurente kes midagi kergelt ei andnud.
PS. Tundub, et peab hakkama Cycloka jaoks raha koguma kuna sellel sõidul oleks see andnud selge eelise. Oleks nagu mini TRM-i läbinud!
PPS. Supertänud Pütsepale jootmise ja pesemisvõimaluse eest, NUKID!
JANEK L:
Stardikoridoris oodates oli rõõm kohata oma tiimikaaslasi ja kõigil olid sellised näod ees, et väga ei taheta selle palavusega võistlema minna. Ilmselt oli enamusel peas mõtted, et kihutaks ära ja on tehtud. Kommentaator andis teada, et rada on ülimalt kuiv, kõik rabamülkad on läbitavad ja rajale on paigutatud neli joogipunkti. Tore on näha, et nii palju naisrattureid on sarjaga liitunud ja kui hästi neil kogu look toon-toonis on välja töötatud. Start oli sellel aastal pisut rahulikum ja esimesel põllurajal võeti kohad üksteise järele. Selles tolmupilves sõites tundsin end nagu safari lõvi, kes ajab antiloopi taga. Ümberringi punakas-pruun tolmupilv ja nähtavust ainult meeter ning ees liikuv teine jalgrattur. Peale esimest 10 km olid grupid moodustunud ja endalegi üllatuseks olin Rainoga, Tarmoga ja Raikoga ühes suures pundis sees.
Viisakusest väga ette ei trüginud. Kuna grupp oli suur kuskil 30 inimest siis kummipaela efekt oli väga suur ja igakord kui kruusale jõuti oli kõigepealt vaja teha spurt punases, et vahed jälle kinni sõita. See sõit meenutab lõigutrenni aga lõigud on pikemad ja taastumiseks väga hoogu alla ei lasta. Mõnus oli jahutav jõgede ületamine. Veel jäi silma, et paljudel oli probleemi kettidega, kus kett tuleb esimeselt hammakalt maha. Kummi n….i oli vähe ainult üks võistleja küsis rajal pumpa, loodetavasti oli kellelgi aega ja mahti seda talle ka pakkuda. Endal oli kaasas ainult aasta vana vaht ja pole kindel, et see enam töötab. Enne Laiuse mäge oli tunda krambiohtu ja võtsin tempo maha, et jalgu säästa ka õhtuseks stardiks. Sealt edasi oligi juba kulgemine finishisse. Päris mitu kiiret venda lendasid hooga mööda ja mul polnud mingit lootust nende tuules püsida. Esimest korda sellel hooajal oli rajal ka oma jootja Sussa, suured tänud talle selle eest, kuna joogipunktidesse polnud küll aega keerata. Lõpuga andsin mitu kohta ära aga olen rahul, et tehnika pidas vastu ja püsisin pundis võistlejatega, kellega koos startisin. Hirmuäratav oli see, et kell näitas Recovery ajaks 58h aga mul oli juba järgmine start 6h pärast – öörogain Tartu linnas.
Seiklushundi peamine eesmärk oli mitte jääda neljandaks aga sellel korral ei õnnestunud seda needust murda. Pingutasime kõvasti aga minu vähene ettevalmistus öiseks liikumiseks, sai meile takistuseks. Pealampi ei olnud ja kell 11 öösel läks juba päris hämaraks, et liikumise pealt kaarti lugeda. Minuti jäime finsihisse hiljaks ja üks trahvipunkt tuli selle eest ära. Finishis pakuti maitsvat seljankat ja soolakurki.
1.Kirill Tarassov
…
43.Raino Einroos
…
44.Tarmo Ennok
…
48.Imre Ojavere
…
75.Janek Leer
…
93.Raiko Kaldoja
…
105.Ahto Kruusmann
1.Margus Mikson
…
9.Lasse Nõlvik
…
37.Andre Kauk
…
47.Bruno Tamm
…
188.Anti Kauk