Hauka HEEC
Hawaii Estonian Cup leidis aset esmakordselt Antsla D-kategooria kruusateedel. Mis seal tolmus ja kuumas täpsemalt toimus, loe allolevast meeleolukast olustikukirjeldusest juba edasi:
AHTO:
Kui ma end hommikul kell 7:30 taaskord Raino Passati kõrvalistmelt leidsin, siis tundus, et seda pilti olen juba enne kuskil näinud. Tead küll seda tunnet?! Raiko pakkisime taaskord pagassi ja kühveldasime Antsla poole. Seoses laadaga oli ilmselgelt suur mass kohal + kamp karvajalagu keda huvitas rohkem metsas müdistamine. Tekkis kartus, et peame äkki auto kuskile Valga Selveri parklasse panema, aga korraldaja oli viitadega väga hästi parkimisalale lähenemise märkinud.
Staadion kus oli stardiala pandi ülesse suurem lava, et laadalisi õhtupoole lõbustada. Stardikoridoris päris Robert Kimmel Pirita kolmapäevaku kohta, et kuidas rada läheb ja mis põnevat seekord sisse punutud on? V.Kriis seljataga näitas näppudega silmi, et “juu nõu aim voootshing juu”. Pauk käis, siis ahmisin tolmu ja väänlesin pundi sabas, et kuidagi ära püsida. Viljari kollane selg kadus nagu öhe. Vere-kruusatolmu maitse suus proovisin järgmisesse punti püsima jääda, aga see pidu lõppes minu jaoks umbes 30min. pärast. Edasi on must auk, kuni avastasin oma käevarre küljes rippuva mesilase. Aibljäd kui valus surakas. Tüüp ei kavatsenudki käeküljest lahkuda ja nautis priid sõitu kuni musta-kollase mässulise minema pühkisin. Ojeee, see vend jäi nüüd teise käe külge sumisema. Vehkisin ja raputasin ja peksin, aga mumm oli ikka käe küljes. Mida hekki kaua võib? 5min pärast oli mesimummi lahing läbi ja proovisn uuesti jalgu ülesse leida. Kõrvale ilmus punt kus olid sees Kalev Sildaru ja vist “Sporlove” Mart Reinson. Kui jõudsime GP raja teise otsa u.25km, algasid singlid. Üliäge! Tekkis tunne nagu oleks Ruu singlitele sattunud. Pikalt seda rõõmu ei olnud kuna suht ruttu keerasime ninad taas laada poole tagasi. Singlitelt väljusin üksi ja ei osanud midagi peale hakata kuna see olukord oli minu jaoks uus, et sõidan singlitel üksi eest minema. Sõin, jõin ja avastasin, et see mesimumm laenas mulle vist enda jalad/tiivad 🙂
Ootasin tagant tulevad Kalevi ja Mardi ära ja panime edasi. Veidi aja pärast imesime järgmisele kambale saba peale. Järgmine hetk väljusime ühest metsatukast kenale viljapõllule mille keskelt läks rada läbi. Saabus päeva FEIL. Bljäd, nagu spets minule tellitud rööpad olid sinna paigaldatud. Viljapõllu eel muru sees peidus olnud rööpasse ma end küllili viskasin ja kogu punt pani eest minema. Hakkasin tikke põletama kuna sellel rajal ei ole mõistlik üksi jääda. Põletasin tikke hoolega ja selle tulemusena kadus mesimummi doping täielikult. Pundile palju lähemale ikka ei saanud. Mossitasin veits olukorra üle nagu eit ja üritasin veelkord… Õnneks küttis porukas ühest teeotsast sirge molliga mööda. See päästis päeva ja sain punti tagasi. Kui taamalt ühe künka otsast paistis akordioniga papi (vahvale papile nukid) sain aru, et olime Sildaruga kahekesi jäänud ja pundil eest ära sõitnud. Nüüd on vaja veel viimased 5-6km koostööd teha, et tagant hagijad meid ära ei ampsaks. Kõik sujus. Jalad said täitsa otsa ja tänu sellele mul lõpu tegemiseks jalgu ei olnud. Veeresime sõbralikult koos üle joone. Põhiline, et hoidsime ära! Kalevile rutska ja järgmise korrani.
Ei meenu, et enne oleks nii olnud, aga finishis antud 0% õlle valasin otsejoones sisse. Ei olnud palav sõit, aga sisemus oli niiiiii tühi. Supi isu ei olnud. Vana kamraad Serdjuk vaatas mesilase torke üle ja tõdes, et kui oleks pekkis, siis ma finshis praegu ei oleks. Seega “vsjo parjadke maladoi tselovek” 🙂
Lõpetuseks. Auto juures parandasime pikemalt maailma ametivenna Sten Teppaniga ja lahkasime niisama erinevaid radasid. Kuna olek oli suht kutu, siis Hauka Laadale jääda ei tahtnud. Ja kui juba nii kaugele oli tuldud, siis käisime piiri ääres ka ära ning toetasime veidi Läti majandust!
Kas ma sellist sünnipäeva omale tahtsingi? Aus vastus on JAH! Kas järgmine aasta jälle, siis arvatavasti mitte!
Rainole, Raikole ja Passatile ka nukid !
ANDRE:
Peale Raudalu kolmapäevaku roideid purustanud maokat on olnud üks suur ikaldus. Rattaga sõitmise kõrval on pidevalt pidanud võitlema selja ja muude probleemidega. Viimases hädas käisin isegi nõelravis ja tundub, et see toimis. Üle pika aja oli tunne, et jalad on kehaga ühenduses. Seda enam ootasin Poola kummikute, Valgevene dressipükste ja kuldkettidega jõmmide vahel startivat Hauka laada Estonian Kappi. Taustüsteem oli justkui ärev – lõuna Eesti mäed, meeleolukas laadamelu, Läti Blums ja laia sõnavaraga kaasvõitlejad jne. Natuke tõsisemaks tegi näo aga Meelis Rebase repliik, et mees, sa oled siia vale rattaga tulnud – TT oleks õigem, tuleb hirmus puristamine kruusal ja aeg alla 2h. No mida mõnglit? Samas mõtlesin, et kuna selg on nagunii selline kahtlane, ehk siis kruusa litter on hetkel säästvam. Tegelt vahet pole. Velo stardijoonele ja vile kõlades hakkas möll peale. Kuna soojenduse ajal sattusin umbes teisel kilomeetril sealauta ja seal oli nähtavus NULL, jätsin algatuseks prillid kuklale, et seal üldse midagi näha oleks. See oli aga ühelt poolt viga, sest see tolm mis Antsla D kategooria kruusateedelt algatuseks üles visati oli ikka valus. Nagu piima sees sõidaks, kurvi suunda aimad ainult eessõitjate järgi. Õnneks oli kohe üks äkilisem murumätta tõus ka plaanis, kus esimesed ~15 said minema ja meil läks sõit kohe oma rütmi. Sigalast sain kaduteta läbi ja hakkasime siis kruusa sõeluma. Mõttus, Karu, Erikson, Sepp, Randma, Epner, Pallo, Poopuu jne – tavapärane sats. Veidi aja pärast kukkus eest meie juurde ka sellel aastal väga head sõitu tegev Kaspar Neemesto, varsti ka Maanurm ja siis veel Sõpsenko. Korralik keevitamine käis ja keskmine oli üle 30 kmh. Enesetunne oli hea ja jaksasin tööd teha ja lolli jutt ajada. Asi läks äkilisemas umbes poolel maal kus ootamatult tuli metsavahele keerata ja hakkas midagi singli laadset. Maanurm keeras korralikult peale ja korra juba saime umbes viiekesi eest aga siis alanud kruus tegi oma töö. Kiirenduskilomeetril oleks äärepealt lehmale ja enne seda ka elektri karjusele otsa sõitnud, kui igate pidi loodist väljas tõusu ajal asi lappama läks. Peale seda oli korra taas seljataga tühjus ja variant umbes 4-5 näoga ära saada aga nagu ikka tuldi järgi. Raja tähistus oli kaootiline aga see eest väga vilets. Korra sai täiesti mööda pandud ja mõtte kohti oli teisigi. Ega rohkem midagi põnevat ei toimunud. Kui lõpuni oli 5 km siis asus vastutuule lõigul ette otsa Martin Laas ja vedas 4,5 km sellise tempoga, et kolmandal possal ei olnud enam kõige mugavam olla ja tagant kukkus osa mehi ära. Maanurm hakkas selle peale finišiks valmistuma ja valas kõik oma joogipudelid mulle esijooksu peale tühjaks. Teadsin, et 200 m enne finišhit läheb kitsaks ja kui seal ära munad on kohe ploomid. Õnneks nii oligi, ei olnud enam jalga positsiooni eest võidelda ja lasin liiga palju mehi mööda. Sinna läks ka vanuseklassi poodium (jäi 5 sekundi kaugusele). Õnneks polnud neljas, selle eest hoolitses Erikson ja võttis selle au endale. Kokkuvõttes polnud paha – 23. Rada oli nagu oli. Alati võib parem olla. Kas seda kruusa nii palju vaja oli, seda ma ei tea.
1.Martins Blums
…
23.Andre Kull
…
76.Raino Einroos
…
82.Bruno Tamm
…
135.Ahto Kruusmann
1.Kristjan Savisikk
…
11.Kaido Kriisa
…
81.Raiko Kaldoja
…
101.Andre Kauk
…
110.Anti Kauk