Rõuge RM
Seekordne Bosch MTB maraton toimus Tallinnast 3 tunnise autosõidu kaugusel Rõuges, kuidas meie poistel läks loe täpsemalt:
KAIDO:
Nädalavahetuse plaan oli püüda kaks herilast ühe nätakaga – laupäeval väike rajaluure Kütioru XCO rajal ja pühapäeval siis üle pika aja taastutvus Rõuge kandi sinkude/mägedega.
Valisin selleks XXL sõidu ega pidanud kahetsema – rada oli väga mõnusalt tasakaalus ja vaheldusrikas. Tegime soojenduse koos Raino, Tarmo ja Taikkiga – päris väsitav oli.
Stardist minnes sõitsin mõne aja koos Talukaga, kes peale „Jäneda kipsi“ oma esimese maratoni tegi ja alguses üllatavalt hästi liikus. Enne Suurjärve sinkule jõudmist otsustasin siiski natuke kiirendada ja mööduda minu ees sõitnud meestest-naistest, et saaksin sõita „vabas vees“. Natuke eespool paistis Roland Toome selg ja selle võtsin ka sihtmärgiks. Roland oli tõusudel kõva ja võttis neid enamuses püsti, aga sinkudel ja laskumistel tundsin ennast tema taga suht mugavalt, sest minu Spark käitus juurikatel natuke leebemalt, kui tema „jäiksaba“, mis tagaratast ikka külgedele loopis. Rolandiga sõitsime lähestikku päris pikka aega, kuni „mõrvari Isa“ laskumine tuli ja ma tema seljataga sõites soovitasin tal vasakult laskuda(mille järel oli väikest karjatust kuulda), kuna olin sealt varasemalt koguaeg sõitnud, aga ise läksin esmakordselt otse ja sain ka kenasti alla. Peale seda laskumist ma Rolandit rohkem ei näinud 😊
Karma ootas mind nurga taga, kui peale kurvi jõudsin sõita vaevalt 100m ja sain herilaselt meelekohta sutsaka – ei olnud mõnus. Kuskil poolel maal sain oma kalli naise käest uue joogipudeli ja sõit jätkus.
Päris palju sõitsin koos ka Sergei Želtoviga, kelle sõidustiil minu omaga väga hästi sobis. Peab märkima, et tema sõitis ka Scott Sparkiga 😊 Tundub, et see rada oligi sobilikum FullSusserile. Kui kõvemad põhisõidu sõitjad meist „üle sõitnud“ olid, siis ühel hetkel oli küll veel möödujaid, aga tempo erinevus polnud enam nii suur ja nii me Sergeiga Sulev Lipu ja tema seltskonna tuulde haakisimegi. Etteruttavalt võin öelda, et Sulevi seljataga ma lõpuni sõitsingi, sest seal oli samuti hea sõita – tõusud rahulikumalt, singlid ja laskumised läksid hooga. Sulevi taga on kindel sõita ja teda võib usaldada – mees jagab seda MTB värki! Peale Vaikjärve(teispoole järve jääb Kurgjärve spordibaas) sinkut olnud valusal tõusul hakkasid jalad küll krambitama, aga sain ikka mäest ratta seljas ülesse ja Sulev lasi kruusal tempot natuke järgi ka. Üldiselt saingi kogu sõidu vältel enamus tõuse sõidetud, sest nagu Tarmo Mõttus ütles: „ Ega see rattaga jooksmine üks õige rattasõit ikka pole!“ Tagumine Eagle hammakas sai oma tööd korralikult teha ja õigustas ennast igati. Mulle jäid sellest sõidust väga head mälestused ja tänasin pärast sõitu peakorraldajat ka.
Huvitav kokkusattumus oli veel see, et kui põhisõitu sõitnud Sulev Lipp sai 41.koha, siis mina temaga koos lõpujoont ületades olin XXL sõidul samuti 41. 😊
RAINO:
Viimased 2 pikemat sportlikku ettevõtmist olid pigem nagu seenesupp Elvas ja täidetud paprika Antslas. Hea magustoidu vajadus oli kasvanud juba kriitilise piirini. Maitse sain suhu Pirita kolmapäevakult ja Rõugest pidi tulema veel topeltports (xxl suuruses!) juurde.
Tuur jäi suvel kahjuks vahele ja sel aastal polnudki Rõuge/Haanja mägedes veel sõitnud. Tarmo, Taikki ja Kaidoga laupäeval Kütiorgu ei pääsenud, aga Rõugele lähemale tulin õhtuks küll. Ööbimine Tartus andis 2 unetundi juurde. Pühapäeva hommikul kohale ja klubikaaslastega soojendusele.
Alguse esimesel kiiremal laskumisel saime soojendades poolel teel pidama – kas siit pidi ju ära keerama? Kaardi järgi oli nii meeles ja nagu vilksas ka nooleke, ei ühtki vihjet lisaks. Leidsime õige rajaotsa ja tegime osa lisapaunast läbi.
Stardist pani kogu kamp muidugi otse ja loobus vabatahtlikult 2km magustoidust. Korraks võtsin küll hoogu maha ja olin valmis õigele rajaotsale keerama, aga kellelgi teisel ei tundunud soovi olevat pidurdada. Läksime seega otse orgu ja sealt edasi kallasradadele.
Tarmo pani koos kiirete ja vihastega kohe minema, jäime Taikkiga väiksemasse gruppi, mis tundus algust pigem rahulikumalt võtvat. Mulle väga sobis, et pöörded päris punases polnud ja sai sisse elada. Esimese poole tunni järel oligi tunne ootamatult hea. Heinamaadel oli Taikki küll eest ära libisenud, aga uus rock-org sai sujuvalt ületatud ja ‘proloogipauna’ tagasitee kallasrajale pääsesin peale ilma eessõitjata. Magustoit, seekord ilma ikalduste ja suuremate vigadeta. Tulemus – jõudsin Taikki pundile sappa tagasi.
Järgnenud kruus+asfalt lõigul Taikki küll keeras uuest peale ja kadus lõplikult, aga samas tekkis spordipartnerite Kertsmanni ja Kuuse juhitav väiksem seltskond. Vahelduva eduga 4-6 liiget ja niiviisi pea lõpuni. Raske oli, aga isiklikud mahapudenemised suutsin kuidagi tagasi sõita. Samas veduritööks ka jalga polnud, vabandused.
Vahepeal ilmus üllatusena vaatevälja Tarmo, jalg väsinud, eriti rõõmus nägu ei paistnud, natuke toetasin.
Lühema sõidu kiiremad hakkasid mööduma. Alates kolmandast positsioonist tuldi rahulikult, jälgiti seisu ja leiti sobiv variant möödumiseks. Aga esimese kahe tegija “rada-rada!!” hüüdmine meenutas küll päris vanu aegu.
Tõusu tuli kokku pea kilomeeter, mõned kohalikud mäed jäid küll välja, aga küllap siis kuu aja pärast H100-l saab. Palju mõnusat metsateed ja singleid. Parimat magustoitu kogu raha eest! Ise sai ühtlaselt peal hoitud ja positsioon protokollis rõõmustas. Suured tänud rajatiimile!
1.Gert Jõeäär
…
20.Taikki Tillemann
…
26.Raino Einroos
…
39.Tarmo Ennok
…
41.Kaido Kriisa
…
99.Raul Talumaa
…