CC Rota Mobilis

Klubilised on kõik talvel kõvasti trenni teinud ja lõpuks tekkis võimalus kõigil loom välja lasta, seda nii Saku100-l kui ka klubi jaoks esmakordselt Bosch Eesti Maastikurattasarjal!

ANDRE:

Mulle sobivate ilmastikutingimuste (mitte liiga palav, ehk umbes 5 kraadi üle nulli) prognoosiks pani aluse nädal varem tekkinud arktilise õhu läbitung kesk-euroopani mis lõpetas õnneks +25 kraadise arusaamatu nõmeda soojalaine ja tagas normaalse ilma, et Mulgis ratas joonele lükata.

Ühe esimese klubiliikmena nägin stardimaterjalide väljastamise alas Imret, kes oli ennast tõnuraudkepalikult sisse mähkinud – pikad püksid, nende peal lühikesed, soe aluspesu, termotagi, buffid, sallid ja jutud. Andsin noormehele verbaalse korralduse see jama ära koristada ja spordimehelikult stardikoridori minna. Ilmselt ta sellest aru ei saanud, või oli noomitus liiga kesine, aga stardis oli mees ikka samas setupis. Siis tegin juba kõvemat häält ja Maasikmetsa, Valvase ja Jõeääre heakskiitvate noogutuse saatel lahkus mees pea norus, et naasta täislühikeses vormis. Sellega oli siis korras.

Peale starti keeras keegi mul klapi kinni ja üldse ei saanud hoogu üles. Ilmselt oli tegu madala temperatuuri, vähese soojategemise ja mahajahtunud lihase koosmõjuga. Räme hoog võeti üles ja inisesin seal pilbasteks tõmmatud pundis koos Emeri Lepa ja Miksoniga. Kui jõudsime teisele poole järve terviseradadele olid tugevamad meid järgi vedanud pundile, kuis oli ka Imre, Krusemann, Neemesto, Tuisk, Malva jne. Tundus, et see on nüüd see punt, millega tuleb minna. Parem enesetunne saabus teravamate tõusude peal, kus avastasin ennast pundi eesotsast ja juba ka vedamast.

Malva möllas metsasinglitel, aga ära ei saanud. Paar korda hammustas valusalt Krusemann. Mõned korrad saime väikese vahega koos Tuisu ja Malvaga eest ära, kuni püüdsime eest kinni Kristo Sepa ja paar tegelast veel. Aga iga kord tiriti punt taas järgi. Imre! Veel üks noomitus – kui klubikaaslane on tööga eest ära saanud, siis punti talle järgi ei ole ilus vedada 🙂 . Teinekord ole valmis, läheme koos.
Krusemannil tundus rada peas olevat ja iga kord kui läks kitsaks ja kui oli mõni ärevam koht, oli mees kohe ees – selle järgi oli hea vaadata, millal liigutama peab hakkama. Olulise paradigmaatilise muutuse meie grupi edasisse käekäiku andis Henri Kivilo , kes oli jäänud esimesest pundist, mida pidevalt veidi ees pool näha oli maha, et allavajunud sadulat tõsta ja liitus siis meiega. Kuna tal jalga oli , siis hakkas ka juhtuma. Edasi saime päris mitu korda metsas singlitel või tõusudel vahe sisse. Aga ikka tuldi järgi. Tore oli veel vaadata Madis Sildvee ilusat üle lenksu lendamist ja muud toredat.

Otsustavaks hetkeks sai umbes 36 km peal olnud järsem tõus ja sellel järgnenud singel, kui saime suuremast pundist koos Malva, Krusemanni, Kivilo, Imre ja Sildveega minema. Selles oli süüdi Kivilo, kes vajutas nagu loom. Sellele järgnenud siledal raudteetammi osal langes meil tempo ära. Krusemann ei viitsinud, sest teadis nagunii, et lõputõusul on tal eelis ja teised kas ei jaksanud või ei tahtnud.
See, et tagant jälle kinni püütakse ei sobinud kuidagi minu plaanidesse ja ärgitasin Kivilo uuesti tööle sest seljataha vaadates olid jälitajaid juba näha. Saime hoo jälle piisavalt üles, et nad meile saba peale ei saanudki ja siis umbes 44 km, kui rada keeras singli peale ja alla järve äärde pani Kivilo viimase padruni (võis olla ka eelviimane) salve ja laskumisele järgnenud tõusul vajutas looma jõuga. Inisesin hädaga taga ära ja kui uuesti kruusakale saime selgus, et oleme kahekesi jäänud.
Mul hakkas asi otsa saama ja pakkusin diili, et ma finshit ei tee ja aitan kuidas saan, aga prooviks koos lõpuni minna. Diil oli tehtud ja lossipargist tulime välja turvalise eduga, et rünnata viimast tõusu (umbes 600 m pikkust Pika tänava munakivist 15 % põksu).

Aga siis ilmus nagu maa alt välja Imre, kes on selle tõusu ametlik kunn eelmisest aastast (nimelt sellel tõusul toimub eraldi mäekunni arvestus) ja kukkus lammutama.
Kivilo oli vastu teeäärset trepiastet ära ikaldunud, jala välja tõmmanud ja krambi saanud aga sai liikuma ja Imre keeras peale, sest tema ei teadnud meie kokkuleppest midagi ja ei pidanudki teadma.
Seega lasin neil madistada – ega ei oleks jaksanud sinna sekkuda vist ka, sest tikud olid otsas. Imre pidi ikka alla vanduma ja saime mõlemad päris arvestatavad 16 ja 17 kohad.

Rada oli kokkuvõttes väga meeldiv – oli kõike mida ühelt maratoni rajalt soovida võiks. Nukid rajameistritele!

RAINO:

Sai selline vähe sportlikum nädalvahetus, millest eriti meelde jäävad külmetavad varbad.

Sada Sakus. Metsasõit oma tuntud kvaliteedis. Ürituse latt on kõrgele aetud ja seda ka hoitakse. Isegi mänguvälja poolitamine ei sega – korraliku raja keerutab Porteri seltskond ikka valmis. Kruttimist oli küll seekord rohkem ja enamasti paistis ikka kuskil keegi kaasvõistleja. Aga mina aru ka alati ei saanud – kes läheb ja kes tuleb.

Professori tiitel on küll eluaegne, aga poole pealt boksi keeramise mõtteid ka ei teki. Alati lõpuni sõidetud. Enne starti väike lumi, kolmandal ringil 10 min vihma ja viimasel ringil enne lõppu natuke veel. Talvine varustus tuli juba reedel tagasi valmisolekusse ja sõites isegi talviste papudega hakkas varvastel jahe.

Käed põrutas korralikult läbi sel aastal, kas hakkas amordile külm külge või olen siis lihtsalt nõrgaks jäänud.

Tulemusega päris rahul, õnnestus ühtlaselt pöördeid peal hoida ja finišis küljeli mitte vajuda. Kõva sõna ka Ahtolt!

Mulgi sõidule lubati kuiva ja soojemat ilma. Vale. Varbad ikka külmetasid ja kohe lõpetamise järel kastis korralikult.

Sõit ise diislirežiimis – püüa palju tahad, ikka pöörded piirajas, ajas lausa naerma. Saku kilomeetrid polnud mitte nii väga jalas, vaid mootoris. Rõõmu tegi meie klubi dresside esindatus. Pidevalt keegi vaateväljas.

Enne lõpusirgetele jõudmist oli tahtmine Loodi metsaradadel omas rütmis liikuda ja seda ka jälle lubati. Saingi natuke pundist ette, samas teadsin, et järgnevad kihutamise kohad pole mulle. Edu sulas lõpuks paari sekundi peale, aga ära kestsin. Lõpuga rahul. Tulemusega mitte, aga püüan vabandust leida Saku mätastele ja juurikatele mõeldes…

Midagi täiesti uut ka rattavõistluselt – venekeelne ärplemine Mulgis. Küll jäädi linnas tõusul ette ja äärepealt oleks poksikindaid vaja läinud, küll ei tehtud grupi peas piisavalt hästi tööd. Võttis imestama!

IMRE:

Maratonide avapauk Mulgimaal – võrreldes eelmise aastaga oli ilm vägagi erinev, kuid traditsiooniliselt sai jällegi päev varem Viljandisse kohale mindud ja Männimäe Puhkemajas öö veedetud, kuum saun, mullivann, head söögid, soovitan soojalt.

Võistluspäeval sai end kõigepealt korralikult soojalt riidesse pandud ning tükk aega mõtiskletud, milliste riietega rajale minna, algselt oli plaan pikkade riietega peale minna, kuid Kullionu soovitusel 8min enne starti sai spordimajja joostud ja pikad riided maha võetud, tagantjärgi õige tegu, muidu oleks rajal mul aurupilv peakohal olnud. Ainult, et kingakatted ja soojemad kindad oleks võinud olla, nendest tundsin puudust. Startida õnnestus napilt esimesest stardikoridorist, number 50, pani küll mõtlema, et kuidas nii napilt sai gruppi jäädud, kuid eks targemad oskavad öelda.

Stardipauk antud, keriti jälle alguses päris korralik tempo peale ning alla järve juurde jõudes tundsin, et seda on alguses liiga palju ja hoidsin veidi tagasi. Suhteliselt alguses, teisel pool järve kujunes välja grupp Malva, Kull, Krusemann, Kivilo, kuskil a´la 10kesti, kellega saigi suht suures osas see rada läbi kulgetud. Võistluse keskel läks momendiks endal päris raskeks, tunne oli selline, et väntad küll aga edasi ei liigu. Tagasi linnuse juurde jõudes läksid meie grupist eest ära Kull ning Kivilo, kuid lõpu Maasikal õnnestus mul nad kinni püüda, üritades korralikku aega tõusul teha, kuid tõusu keskel hakkas korra mul mootor tõrkuma , õnneks enne lõppu viskas pöörded tagasi normi ja ülesse jõudes olin nad kinni püüdunud ning ähkides puhkides viimasesse kurvi sõites oli juba selge, et siit läheb nüüd Kivilo´ga andmiseks, kuid mehel võimu jagus ja napilt edestas lõpujoone enne mind.

 

Kokkuvõttes võib rahule jääda, maratonides põhidistantsil sai oma parimat tulemust korratud, kuid viimase kilomeetri MyFitnessi Maasikal kahjuks eelmise aasta võitu korrata ei suutnud ja seekord sealt 3s aeg.

RAIKO:

Mulgi maraton – kuna eelmine aasta said alles esimesed maratonid tehtud ja ühtegi sähvatust sealt ei tulnud, siis ei hakanud ka see hooaeg mingeid ootusi seadma ja täiesti pingevabalt sai ennast starti aetud. Stardikoridor sai välja kaubeldud 100-150 ja kohe alguses tõmmati kohe päris raju hooga, jõudsin ainult mõelda, et kas tõesti saabki see aasta nii raske olema, kuid üsna kiirelt tõmmati tempo alla ja mingid vennad olid ennast selle ajaga juba täiesti süsiks tõmmanud. Sai esimeste kilomeetritega sätitud ennast ca 70 koha peale ja tundus, et kõik on okei – eest paistsid paar tuttavat nägu nagu Kaupo Raag, Sander Saar ja mõtlesin,et vara on veel ettepoole hakata rapsima ja vaatan mis toimuma hakkab – juhtus aga see,et mingil lühemal singlil nägi vist üks vennike ( toimetusele nimi teada ) esimest korda paari juurikat ja kurvi ning peale singlit oli juba eesoleva grupiga ca 100m vahe sees ja keegi ei tundunud väga huvitatud olema neid ka kinni püüda.

Sellega oligi kohad tegelt üsna otsustatud ja edasiolev sõit sai üsna rahulikult tiksutud , tuttavatest nägudest oli minu jaoks ainult Kaido Pesor, kes oli ilmselgelt seal radadel varem sõitnud, enne singleid sättis ta ennast alati ette ja pani päris hea hooga.

Mingil hetkel pundi ees olles tuli Pesor kõrvale ja andis selge käsu mul ette minna – sain aru, et mingine singel on tulemas ja pikalt ei mõelnud! Tegemist oli Loodi-Sinialliku II lõiguga, kus sai ka KOM enda nimele vormistatud 🙂  Peale singlit vajus grupp kokku tagasi ja ega lõpus enam midagi ei toimunudki , lõpufinishis sain veel Taimar Kallarilt kotti ja tulemuseks 54.koht.

Kokkuvõttes sõiduga rahul – väsimust ja raskeid hetki ei tekkinud ja ootan huviga Rõuget!

AHTO:

2019 hooaja algus.

Sarnaselt eelmisele aastale otsustasin hooaega alustada nn kuldse kolmikuga – Jüri TT, S100 ja Mulgi RM. Võrreldes eelmise aastaga olid plaanid veidi teisiti setitud alustades sellest, et kõik ettevalmistavad kavad, koormused jmt planeerisin ise. Kes sind ikka kõige paremini tunneb kui mitte sa ise?!

 

Jüri TT.

Kodust rattaga Jürisse sõites oli tunne hea ja kohale jõudes klappis kõik nii nagu peab. Eesmärgiks eelmise aasta sama võistluse NP265W oli vaja üle sõita.

START. Raja esimese poole võtsin ilmselgelt liiga optimistlikult, aga soov 300W lõpuks kätte saada on meeletu. Kui rada 7,5km peal tagasi pööras olin omadega nii võlas, et vaevu jõudsin 250W hoida. Õnneks tulid jalad alla tagasi ja lõpetasin nagu ikka tatt ripakil, lõug viltu ja järmised 2-3min kedagi näha ei tahtnud.

Wahoo ekraanilt vaatas vastu NP280W. Veel on natuke minna… 

 

Saku100.

Enne S100 otsustasin pigem puhata mitte nagu eelmine aasta kuuma edasi anda. Samal ajal saatis Andre igasugu purgaa ilmaennustusi jmt positiivset hirmu külvavaid meeme. Jajaja see sama Kuusalu jutt hakkas tulema… Kuna sõita oli kindel plaan, siis läksin otsisin kõikvõimalikud riiete variandid välja ja panin end kõige hullemaks valmis. Reede päeval laekus Ennokilt sõnum, et kle ega mandrossi pole? Samal hetkel kuulsin uksel koputust ja kui ukse lahti tegin valati mind mandrossi pasaga üle. Seisin selle sita sees ja mõlgutasin, et kuhu ma Ennokile seekord selle suure aeruga virutan? Lisaks kiskus reedene tööpäev vaimselt nii peeti, et ei talunud isegi omaenda mõtteid. Öösel kuulsin läbi une, et akna taga sajab lund ja lörtsi. Hommikul liigitasin selle luulude valdkonda. Saku poole sõites nägin, et pilved hakkasid end meie raja poole end settima. Temp kõikus ülesse-alla ja saa siis aru mis seis on.

Kohale jõudes pärisin Raul Kaldre käest, et miks… edasi ei jõudnudki küsida kuna kohe tulistas vastu, et ETV Wend on süüdi. Kõik soe konverditi Wenna juurde AK stuudiosse ja nüüd ta seal plätudes meie sooja käes mõnuleb. Selle ootamatu väite peale oli mul suu sammalt täis ja tukitasin vaikselt autoga parkima. Samal ajal hakkas lund sadama. Õnneks kestis see max 10min. Stardikoridori jõudsin pmst viimasena ja Raino oli juba valmis starti pidurdama, et kohale jõuaksin. Kogu söögi-joogi-riiete paki andsin juhtnööridega Pohli naise kätte ja settisin end kuskile viiendasse ritta.

START. Kohe hakkasid raketid lendama ja tundus nagu oleks kiirteele sattunud. Ilves, Kaldre, Kriis, Eelma jt tukitasid littides mööda. Mõtlesin, et kas tõesti kavatsetakse sellise pauguga 6h sõita? Võtsin oma tempo ja jäin oma aega ootama. Jagasin sõidu nn kuueks eluks nagu arvutimängus, et iga ring on üks elu. Esimene ring ja nn elu läks soojenduseks ning tutvumiseks vanade ja uute singlitega ilma suurema tukitamiseta. Teise ringi alguses hakkas vihma kallama. Kompu peal näitas temperatuuriks -1! Peas käis ringi mõte, et kui nii edasi, siis astun maha. Õnneks oli see ajutine. Varsti tuli päike välja ja kuivatas riided taas kenasti ära. Ükshetk hakkas tagant kostuma tuttava Sergei Johanson-i hääl. Koos Sergeiga täristasime edasi kuni mul hakkas juurikate peal esirehv läbi lööma. Kiire pitstop, surakas õhku esirehvi ja edasi. Kolmandal ringil hakkasid esimese ringi lendavad raketid selg ees vastu tulema ja see tegi oleku rõõmsamaks. Neljandale ringile minnes küsiti, et kas on raske? Vastasin, et ma ei tea :D. Kui ma peaks uuesti vastama, siis aus vastus on, et S100 ei ole kunagi kerge, mitte kunagi! 

Neljas ring. Tundus, et elusid on ka 3tk alles ja võib mürada küll. Kõik eelnevad ringid ei olnud rock-garden probleem. Nüüd ikaldusin ja nii nõmedalt, ratas vajus tagumise pidurikettaga vastu kivi kõveraks. Suht ruttu sain aru, et sellega kaugele ei tukita ja tegin taas pitstopi. Sergeiga kangutasime ketta kuidagi moodi sirgeks, et vähemalt sõita saaks. Tundus, et sinna läks üks elu.

Viiendale ringile minek oli vaimselt kõige raskem. Kõik juurikad hakkasid närvidele käima ja jutuisu oli ka läinud. Jook ei sobinud, batoon oli nõme, ilm kiskus ka palavaks. Kui ma ei eksi viskas lausa +7. Ühesõnaga nüüd on siis see koht kus hakkab peale see päris S100. Singlikate Marile jõudsin kõrvale ja ergutasin teda takka. Päringu peale, et kuidas oma läheb vastasin, et ei lähe, aga ikka liigun millegipärast. Enne kuuendale ringile minekut hakkasid jalad nii valusalt tukitama, et pidin stardialas end korraks ägisedes känkrasse tõmbama. Samal ajal teatas Pohli naine, et Ennok tuli maha millest ma ei saanud kuidagi aru, et mis mõttes enne viimast ringi? Eks ta pajatab sellest millalgi ise. Kui end sirgu ajasin, kihutas stardialast läbi naiste liider Anneliis Puu. Vaatasime Sergeiga üksteisele otsa ja ütlesin, et kuule täna ei ole see päev…

Kuues ring algas, hing oli tagaajamise duhhi täis. Salves oli alles veel vaid üks hädine elu. Selle viimase elu kulutas ringi alguses alanud rahe. Temp vajus taas 0 kraadi poole ja tundus, et see viimane tuluke hakkab kohe kustuma. Sergei libises viimase kolmandikuga eest ja jäin suht üksi. Raja kõige raskem osa oli minu jaoks kaks uut eel-eelviimast singlit mis kulgesid imeva sambla sees. See oli igal ringil selline koht oleks nagu aeg ja kiirus seisma jäänud. Lõpu kruusakal sain kätte Raini Valgama (SAQ SC) kellega tegin väikese vahe sisse ja üle joone veeresin 28-da kohaga.

Lõpetuseks. Kogu Porter Racing gängile super tänud. Isegi kui ma tulevikus ei jaksa kõike sõita, siis tulen ja teen kasvõi paar ringi.

Vist oli Kaldre kes ütles mulle rajal, et kui kunagi tema saab S100 rajameistriks, siis tuleb sellest sõidust kruusa ja asfalti ralli. Loodan, et see oli ikka nali?

Ahjaaa ja kui kõige lõpus pakutakse lisaks kõigele muule maitsavale veel kaneelisaiakesi nii palju kui süüa jaksad, siis oehhh….

See sõit on “Minu Saku 100”. NUKID!

Mulgi Rattamaraton.

Kui hommikul Ennokiga Viljandis parkimiskohta otsisime olime täitsa segaduses, et kuhu parkida? Keegi ei suuna, keegi ei juhata ja kõik kohad kuhu vaatasime olid täis pargitud. Õnneks Kauk võttis helkurvesti mehikese töö enda kanda ja suunas meid vaba koha poole. Kuna õues oli jätkuvalt +3 kraadi, siis oli meile juba dresscode teada, et millega peale minna. Õnneks tõmbasin korraks ka taga jooksule tiiru peale ja ohh jeee ketas käib ikka mõnusalt vastu. Tuleb välja, et sõitsin Sakus 2,5 ringi sellise kettaga. Tõesti mõnus. Tormasin 10min enne starti kohalikku remondiboxi, aga järts oli nii pikk, et haarasin ise tangid ja timmisin asja lõplikult paika. Toimis lõpuni. Kuna stardikoridorid oli rahvast pungil, siis 2min enne vilet polnud enam kuskil kohta. Stardinumber lenksul 359 suunas mind kuskile täitsa lõppu.

START. Kuna sooja polnud aega ega ka tahtmist teha, siis üllatas täitsa ok minek. Kui esimesse TP-sse jõudsin ootas seal ees Ennok. Sama jama mis Sakus ja jutt oli lühike “keeran vist kohe boxi”. Mingil põhjusel keeras hoopis koos minuga rajale tagasi ja hakkasime tandemina minema. Tempo oli täpselt selline, et mina kiiremini ei jaksanud ja Ennokil selg ei lubanud. Holstre-Polli eel nägime kaugelt selg ees lähenemas Kaschan-nit. Lubasin Kaidole ühe õlle välja teha ja liikusime edasi. 7km enne lõppu hakkasid minu elud otsa saama. Ennok hakkas eest ära vajuma ja nii oligi, et kui 5km oli veel jäänud oli kõik. Täitsa kõik. Vahepeal sõideti kõrvale ja päriti, et kas sõitsin S100 lõpuni ja mis tunne on… Viimane munakivi tõus ja veeresime Ennokiga koos lõpuni.

Kui rajast rääkida, siis ma ei tea mis, aga midagi on Mulgis vahepeal tehtud. Singlid, tõusud ja kiiremad lõigud. Kõike oli parajalt timmitud. Rajameistrilt hea töö! Kiidan oma sõpra Ennokit kes valu trotsides ei tulnud rajalt maha ja oli nõus minuga loksuma.

 

TULEMUSED:

1.Martin Laas
…
16.Imre Ojavere
…
17.Andre Kull
…
54.Raiko Kaldoja
…
64.Lasse Nõlvik
…
85.Raul Talumaa
…
86.Janek Leer
…
99.Taikki Tilleman
…
107.Raino Einroos
…
121.Bruno Tamm
…
128.Kaido Kriisa
…
191.Janek Maidla
…
212.Tarmo Ennok
…
214.Ahto Kruusmann
…
296.Anti Kauk