CC Rota Mobilis

Seekordses blogis jutustavad Raiko, Imre ja Kaido Ida-Virumaa seiklustest, täpsemalt Kiviõli MTB festi raames toimunud Husqvarna XCO Karikasarja 2.etapp ning Estonian Cup Põlevakivi maraton.

RAIKO:

Eelmise aasta XCO EMV-st Kiviõlist oli meeles, et tegemist on Eesti parima XCO rajaga ning nädal enne võistlust sai seal ka mälu värskenduseks  rada proovimas käidud – mälu ei petnud!

Startida sai nagu ikka üsna tagant ja esimesel tõusul tekkis kohe matkamine nagu ikka kuid tehnilise ala juures oleva lauge tõusu juures olid juba mingid kohad paika loksunud ja sai hakata vaikselt oma sõitu tegema.

Alguses hoidsin Sander Saare tuulde kuid mingihetk jäi keegi kusagil ette toppama ning Sandri pidin õnneks/kahjuks eest laskma. Laskumistega õnnestus küll eesolevatega vahet tublisti vähendada ja vaikselt sai ka kohti nopitud, kuid Viljandi maraton , kolmapäevak ja 2 rasket trenni olid jälje jätnud ja erilist minekut ei olnud.

Sai ennast Tarmo Mõttuse taha sätitud, kuid tundus,et eelnevate päevadega oli mees ennast juba ribadeks tõmmanud ja temast sõidumeest polnud.

Vahepeal tegi Sander Saar raja ääres pilatese harjutusi ning natuke hiljem oli ka Kaur Ojala raja äärde täiesti ära surnud, järgmiseks sai ka Robi Niiduga koos sõidetud kuid siis said ka temal vist jõuvarud otsad ning otsustas ka tema kõrvale tõmmata.

Siis tuli viraazidel ei-kusagilt eraldistardi kombega Juri Molev , kuid temale ei olnud küll midagi vastu panna, sest tolleks hetkeks hakkas ka alaselg valutama ning isegi laskumisi ei olnud tänu sellele enam väga nauditav võtta, ehk  sõidust oli päris kopp ees ning ootasin lõppu, kui minu õnneks paistis tagant Peeter Pruus ja see tegi tuju rõõmsaks ja lootsin et nüüd saab asjaga ühelepoole, sõitsime Neemelega ringi lõpu poole kui järsku vaatan,et saadetakse veel ühele ringile, see võttis ka viimase motti päris ära ja viimane ring sai juba päris tühikäigul kuidagi lõpuni tiksutud, vaevatasuks M-Sport 2.koht!

Ürituse meeleolu, rada ja kõik muu oli ikka mega vägev , raja ääres elati mootorsaagide, kellade ja pasunatega kaasa ning tunne oli nagu vaataks päris MK-etappi telekast!

Kahjuks aga päris ilma negatiivse pooleta ka ei saa, esiteks sõidu pikkus! 2 tundi on XCO sõidu jaoks ikka ilmselgelt liiga palju, igav hakkab nii pealtvaatajatel kui ka sõitjatel, põnevast sõidust saab juba viimastel ringidel ökonoomitamine ning pead vaatama, et kuidagi üldse finishini jõuad, mingid mehed olid lausa 2h30min rajal!! Võrdluseks tuua siis näiteks Viljandi maratonil oli mu lõpuaeg 2h3min.

Ning teiseks see 50meetrine mudamülgas, sellist ei olnud isegi 2017 Rapla CX EMV pasasõidul! Usun, et põlvini mudas müttamine ei meeldinud küll kellegile ning selle lõigu eemaldamist keegi taga poleks küll nutma hakanud 🙂

IMRE:

Hooaeg täies hoos, seekord sai Raikoga osa võetud Kiviõli XCO-lt. Oli juba ette teada, et tõusu antud rajal jagub ja see selle sõidu raskeks teeb. Muud elemendid on lihtsalt fun. Enne starti sai üle vaadatud, kes konkurentidest kohal on –  silma jäid Malva ning Rusovitš, eesmärk teada – eest ära ei tohi lasta:).
Stardis oli kokku 58 sõitjat, wow, see oli vinge! Start antud, üritasin võimalikult ette saada, kuna teada oli, et alates esimesest tõusust läheb seltskond haneritta.

Esimese tõusu teises pooles taha vaadates nägin, et Malva ja Rusovitš polegi kaugele taha jäänud vaid ca 4-5 meest tagapool. Seejärel laskumine ning siis endamisi mõtlesin, et on ikka kuradima vägev rada, lausa lust lasta, mõnusad vallid, hüpped, rock garden, vägev. Rajal oli ka metsavahel suht porine lõik ca paarkümmend meetrit, mida esimesel ringil sai veel sõites läbida, kuid näha oli, et sõites seal kiiremini ei saanud ja järgnevate ringidel sai juba läbi joostud, paras porimülgas.

Suht sõidu algusfaasis alustasimegi 3kesti koos sõitmist Rusovitši vedamisel, see oli vist teisel ringil, kui Rušovits tõusul näitas, et minge mööda. Sealt edasi juba koos Malvaga sõites pidevalt jälgisime, kas mees jääb maha ja ring ringilt vahe suurenes, seejärel oli arvata, et läheb meil kahevahel rebimiseks.
eTõusud tegid juba sõitmise ring ringilt raskemaks ja ega ilmgi temperatuurilt ei olnud veel midagi erilist, kuid tundsin juba, et lähen vaikselt keema. Mõtlesin, et kui temperatuur üle +20C oleks, mis siis saaks :). Laskumistel õnnestus mul Malvaga vahet pikendatud ning seejärel tõusude alguses hoidsin pigem tagasi, et energiat säästa ja härrasmehelikult mõnikord Malva ütles, et mine ennem laskumist ette sa oled kiirem laskumisel.
Tõusud muutusid aina raskemaks ja selg ees hakkasid vastu tulema Ojala ning Vaab.

6ndal ringi esimesel tõusul nägime, et Pruus on tagant tulemas ja siis oli küll selline tunne, et elupäästja, tuju läks heaks kohe 🙂 . Viraažil põrutas ta meist mööda ja endamisi mõtlesin, et on ikka “loom” heas mõttes, teada oli, et see saab olema viimane ring. Sealt edasi hakkasid peas keerlema juba mõtted, et kus rünnak teha, kuid Malva hakkas kohe tõusul rohkem watte pressima ja sai selgeks, et mehel veel varusid on, kisub ohtlikuks. Viraaži ja sellele järgneva tõusu veel kannatasin ära, kuid kui alla sai sõidetud ja seejärel uus tõus, siis sai mulle selgeks, et minu varud on otsas ning esimene koht jääb seekord ära. Seekord tuli mul leppida oma klassis II kohaga. Nukid rajameistritele, vägev rada!

KAIDO:

Kui Arno isaga stardipaika jõudis, oli vihmasadu juba alanud … ja temperatuur oli ka kenasti alla kümne. Seega sai riietuse osas lisaks Mulgi RM-i komplektile klubi vest peale keevitatud, tegime Taikkiga 500m sooja ja läksime starti.

Stardis oli päris palju Kiviõli festivalikülalisi endistest liiduvabariikidest, kes millegipärast arvasid, et on hea mõte lühikeses vormis võistelda – minu Garmin näitas sõidu lõppedes keskmiseks temperatuuriks +4 kraadi, lisaks jahutav vihmasadu ja keskmisest tugevam tuul.Sõidu käigus oli näha, et nii mõnedki neist kangestusid ja liikumine oli väga vaevaline.

Meil Taikkiga oli plaan GrandPrix distants koos sõita ja teha tugevam treening, et väga võistlema ei hakkaks. Läks nii nagu alati 😊 Peale starti tekkis grupp, kus kõik meie stardis olnud 4 klubiliiget koos –  Raino, Talukas, Taikki ja mina. Raino vedas alguses päris pikalt ja tema vanuseklassi konkurent Ivar Pilv istus mõnusasti grupis ja nautis olukorda.

Kui jõudsime Alutaguse suusaradadele, siis hakkas Taikkil külm, läks pundi ette ja venitas kõigil kaelad pikaks – tõenäoliselt paljud kukkusid tagant ära ka. Meie mehed olid ilusti pundi peas ja sõit jätkus. Karjääri aladele jõudes hakkasid kiiresti alustanud tegelased selg ees vastu tulema ja nendest möödumisel (tervitused cyclorattal mehele!) tekkisid vahed ka meie pundis. Lisaks andis Põdrasambla singlil tunda see, et olin sõitma tulnud natuke liiga optimistlikult sileda (Th. Burt) rehviga. Õnneks sattus Taluka ja Raino teele Aivar Veri, kes Raudteetammi singlite lõppedes meie pundi jälle kokku sulatas. M50 klassi meestest olid nüüd ühes pundis Raino, Pilv, Veri ja ka Roland Toome, kes kõik üksteisel silma peal hoidsid. Järgnenud metsavahel, kus oli ka mitmeid purde ületusi, oli päris porine ja libe. Raino ees sõitval Toomel läks ühel hetkel driftima ja mees lõpetas esijooksuga põõsas – õnneks kõik korras nii mehe kui rattaga.

Väga kõva veduri tööd tegi meie pundis Kaspar Rohtla Redbike tiimist – vedas pikalt ja tugevalt. Parooda lõpus tundus Toomele, et tempo on madal ja tuiskas grupi etteotsa – see käiguvahetus oli Rainole liiast ja mees tõmbas oma vaguni rongist välja.  Kuremäe kloostri tõusudel toimus ka väike pundi rebenemine ning saime koos Rohtla ja Talukaga järgnevatega väikese vahe sisse. Kahjuks jäi Taikki ka tagumisse punti, sest tal tuli vahepeal ketijama tõttu üleliigseid kiirendusi teha, mis nüüd lõivu nõudsid. Järgnenud singlil olles tõmbas vedur Rohtlal ühel tõusul ratta ringi ja mees pidi jalastuma. Mina sain oma Burtiga sealt kuidagi ülesse ja järgnenud lõigul tekkis Taluka ja Rohtlaga vahe sisse. Ei hakanud kohe jalga sirgeks laskma ja punnisin üksi edasi – lõpuni jäi u 8km. Õnneks kestsin järgneva tuultele avatud kruusalõigu ära ja sai jälle metsa vahele singlitele nikerdama. Lõpu eel oli seal krambitajaid kõvasti, kes sõitsid omas tempos ja möödujatele järgneda ei soovinud/suutnud. Mulle hüppas siiski Hawaii vormis sõitev Ahti Raasuke saba peale ja temaga punnisime vahelduva eduga lõpuni. Singlitel sain vahe sisse, aga sirgetel tuli ta jälle lähemale. Lõpuks sain temast siiski jagu ja lõpusirgele tulin üksinda. Tasuks minu jaoks korralik 75.koht. Rohtla, Taikki ja Talukas tulid sõbralikult koos ja Raino jõudis ka mõne minuti pärast pärale. Kokkuvõttes oli huvitav sõit ja rada meeldis samuti. Ega ilmataadi vastu ei saa ja korraldajatele pole mul midagi ette heita – jätkake samas vaimus!

 

VÄGEVATE PILTIDE EEST SUUR TÄNU JURI VSITSEVILE !