EMV XCM Alutaguse
Seekordsed EMV maratonidistantsil toimusid pōneval Alutaguse rajal, mille raames oli ka Boschi Rattamaratonide etapp.
LASSE:
Kui paar päeva enne sõitu kõik XXL tegelased mandrossisid, et millal ja kes millises punktis juua saab olin mina juba eelnevalt otsuse teinud põhisõidule minna.
Ja sellist muret mul ei ole, et keegi peaks mind jootma, sest mul on aegade algusest kogu sõidu ja päeva režiim juba paigas. Hommikul üles pudru, võileib, kohvi sisse ja võistlusele. Kohale jõudes oli mul aega küll, et geelid osta ja sooja teha.
Stardis üle pika aja sain olla kohe joone taga, seda juhtus viimati??? ei mäletagi millal 🙂
Kui stardipauk käis, siis olin vist nii pabinas, et ei saanud kohe pedaali kinni ja kaotasin oma hea positsiooni hetkega.
Edasi läks esimeste taga ajamisek, kus ma oma lõivu maksin ja ennast jälle “kinni” sõitsin.
Peale seda olin nii kandiline ja apsakaid täis, et endal oli juba piinlik kuidas ma üldse sõita ei oska.
Aga siis võtsin natuke hoo maha ja sain uuesti hingamise korda, peagi jõudsid mulle järgi tuttavad mehed- Sven Luks, Sten-Eerik Ottender, Toomas Elling.
Ja nendega ma lõpuni ka kihutasin.
Kokkuvõttes kerge ei olnud, aga finišis vaadates omade nägusid, kes tulid XXL sõidult olin mina ikka “spa’st” tulnud 🙂
Kokkuvõttes üllatusena M45 1 koht. (aga nüüd protokolli vaadates olin ikka napilt 2 Dmitry Kuprianovi järel) Enivei oli enesetunne lõpus hea, et sain ka pjedestaalil käia ja kook maitses ka hästi.
KAIDO:
Väga huvitava ja EMV väärilise maratoniraja olid rajameistrid kokku keevitanud. Minust sai see rada igatahes võitu – juba peale 30 km läbimist oli tunne, et siin võiks võistlus ära lõppeda. Ja seda juhtus sõidu edenedes mitmeid kordi 😊. Vähemalt ilmaga vedas – mõni nädal varem toimunud Põleval Kivil olid sootuks teised olud.
Sõidu algus oli päris kiire ja suusaradadel hoiti normaalselt peal. Ei läinudki väga kaua, kui hästi alustanud Talukas tuli selg ees vastu, justkui oleks juba jala sirgu lasknud – tagantjärgi tarkusena oleks pidanud temaga tiksuma jääma, aga Bruno selg paistis ees ja see innustas edasi punnima. Esimesed niplid ei lasknud ennast ka pikalt oodata – liivakasti laskumisel tegi korraliku sukeldumise minu ees sõitnud Harri Sügis. Õnneks jäi mees terveks ja jätkas sõitu. Ühel kärjääri hooldusteel oli nii hea kulgeda, et panime koos Taikkiga teiste tuules sõites õigest parempöördest mööda – õnneks tagantpoolt tähelepanelikumad kaasvõistlejad vilistasid ja hüüdsid ning üle minuti siit kaotust ei tulnud. Järgmine meeldejääv sündmus toimus ühel kärjäärisinkul, kui ees sõitnud Leho Rips päris muljetavaldava õhulennuga üle lenksu lendas ja karusemaid väljendeid lendu lasi. Kahjuks tema võistlus lõppes seal, kuna esijooks oli ikka väga kõver. Loodetavasti on mehe endaga kõik korras! Tuleb tunnistada, et oli endalgi laskumistel ärevaid momente, aga seekord läks õnneks!
Õige pea pärast seda palusin Taikkil omas tempos edasi sõita, sest minu jalad olid selleks päevaks otsas. Tagant tuldi ja mindi – mul polnud jõudu eriti kellegagi koos liikuda. Kuni jäin pidama punti, kus sõitis Iiris Takel. Olin ka selles seltskonnas silmamunade peal aga tagant tulnud Meelis Luiks pahandas, et mis me sõidame naise tuules ja vedama ei lähe – mis viga praalida, kui tugev oled. Luiksi tuules pani ka Iiris minema ja nii jäin natukeseks päris üksi sinna metsavahele. Ahto pakutud jook 4.TP-s oli väga oodatud, sest 5km varem oli mul oma pudel tühjaks saanud. Sealsamas kihutas elujalgadega Rene Kübar (KoMo) mööda- selgus, et mees oli mitmeid boksipeatusi teinud ja rehvijamaga tegelenud. Tõmbasin viimase kaasasolnud geeli sisse ja jõin tublisti. Jäin lõpuks püsima Raiko Kimmeli ( SK Kalju) ja Sander Värvi (Rekord) seltskonda. Hoidsin Sanderi tagarattast hammastega kinni, et päris üksi sinna metsa tiksuma ei jääks. Olen talle majakaks olemise eest ääretult tänulik! Kui 3km lõpuni jäi, siis tundsin, et võin kruusal ka natukeseks ette vedama minna, sest Sanderil hakkasid ka sokid alla vajuma. Ja siis veel km hiljem lendas meist mööda üks Viimsi Sport vormis rattur, keda mina arvasin olevat Eero Kiskonen ja püüdsin talle järgneda. Sai siis veel hoog ülesse tõmmatud ja staadioni lähedased tõusudki ära kannatatud ning lõpusirge hüppele tulime kõrvuti. Pärast selgus, et tegemist oli hoopiski lühemal distantsil võistelnud Viljar Haavaga ja minu pungestamisel polnud suurt väärtust. Kogu selle 3,5h ponnistuse tulemuseks üldis 89. ja Sen2 EMV arvestuses 21. koht.
ANDRE:
Siit järgneb korrespondents Ida Virumaalt. Ei ole lähiajaloost meeles ühtegi (vist ikka on – eelmise aasta maratoni eestikad Jõelähtmes) võistlust, mis oleks sellist agooniat põhjustanud nagu Bosch Alutaguse EMV maratonis möödunud laupäeval.
Seda, et saab olema kannatamine, seda teadsin. Seda, et rada on EMV vääriline, seda teadsin ka. Seda, et ma hakkan alates 20 km-st, kus veel 53 km lõpuni on, finišhit ootama, seda tõesti ei teadnud.
Algus oli paljulubav, kuigi krdi raske. Esimesed rõvedad tõusud sõelusid terasid ja olin isegi veel terade hulgas. Ei läinud kaua, kui leidsin ennast tuttavas seltskonnas koos klubikaaslase Imre, Emeri Lepa, Kristo Seppa ja muude vahvate tallajatega.
Kaevanduse sektoris, kus kohati märgistus nõudis Malsroosi tasemel maastikulugemise oskust (ilmselt sellepärast ta ka nii hästi sõitis) tulid tagant minu vanuseklassi mehed Meelis Rebane ja Rait Pallo. Nendele saba peale istudes püüdsime kinni ees oleva pundi, kus kohad alates viiendast lõpetades viieteistkümnega. Paraku kärises ikka kusagilt ja jäime maha. Paar korda panime täiesti rukki ja vaatasime juba, et kus see sammuv ekskavaatoor paista võiks, kuna ühtegi märki ega noolt ei suutnud tuvastada. Rebane ja Pallo läksid oma teed. Vaikselt hakkas kõhus midagi märku andma, et asjad ei ole seal sees päris korras. Vedelik ei imendunud, seest keeras ja hakkas lubama suuremat kannatamist. Ja nii oligi. Sepp tõmbles meie grupi ja umbes 100 m kaugusel oleva nähtmatu punkti vahel. Lepp tegi ka mõningaid kiirendusi ja sai aeg ajalt minema, aga kuidagi loksusime ikka kokku. Meiega liitus veel Parv ja Rosenthal. Kuna ilmselt organismi suurt midagi seal vaja minevat ei imendunud, hakkas üle aastate krampe lubama, siis läks süda pahaks ja pea hakkas valutama. Närvidele käis veel see põhjatu pasaauk – selliseid kohti võiks raja planeerimisel siiski võimaluse korral vältida.
Jätsin vahetuse vahele, proovides ise kuidagi grupi peas olla. Õnneks sai profiililt raskem osa läbi, aga singleid ja asju oli veel kilode kaupa. Lugesin konkreetselt kilomeetrid, kui eelviimases punktis Krusalt joogi näppu sain, ei tahtnud kuidagi seda juua, sest all korrusel käis korralik vene disko ja kartsin, et magus isotooniline löga ei pruugi asju paremaks teha. Roopi tagasi hoides muljusin tuttavas seltskonnas edasi. Lepp ja Sepp olid sealt taaslahkunud, aga kulmude peal veeresime ikka neile järgi. Sisendasin, et pean lõpuni kestma, ainult 15 km ju veel.
Tagant liitus Mikson. Eest saime kätte Tarassovi. Lolli peage isegi käisin veel ees kohusetundest vedamas (omas tempos) kuni saabus saatuslik 5 km lõpuni märk, kus keegi mul tuled lõplikult välja lülitas. Laugel paari prossasel tõusul lihtsalt jäin tagant maha. Minu tuulde jäid vegeteerima veel Mikson ja Tarassov. Mõni hetk hiljem saatsin nad käeviipega teele ja sealt edasi lugesin meetreid. Tead seda tunnet, kus vajutad pedaalidele, aga saad aru, et sellest erti kasu ei ole (mootori hääl läheb suuremaks, aga kiirus ei muutu), krambid sähvivad ja on aimdus, et kohe tuleb tagant 45 pealine hagijate punt ja sõidab sust üle? Ei tea, vot siis pole sa ennast kasti sõitnud. Kui lõpuni oli 1 km lugesin juba sentimeetrid, kukkusin üle finishi hüpeka ja vaatasin, kuhu oleks viisakas roopi panna. Roop jäi paraku paljude pealtvaatajate meelehärmiks sisse ja inisesin auto juurde. Peale seda kui enesetunne paremaks läks mõtlesin isegi, et mõnikord võiks veel äkki rattaga sõita. Kokkuvõttes ju tegelt liiga pahasti ei läinud, sest 24s koht ei ole päris lati alt läbi jooksmine, aga ka mitte midagi liiga head, eriti arvestades , et EMV arvestuses olin SEN2 alles 7. Õnneks tegime klubiga kokkuvõttes hea tulemuse ja tõusime üldarvestuses kuuendaks.
RAIKO:
Algne plaan oli üldse eestikate asemel põhisõitu sõita aga kuna tundus täitsa reaalne võimalus medalit võtta siis sai ennast viimasel minutil siiski XXL sõidule ümber regatud. Võistluseelne nädal oli kuidagi väga loju ja väsinud olla, koguaeg oleks tahtnud magada ja kolmapäeval sai isegi üks rahulik trenn pooleli jäetud ja boksi tõmmatud, lihtsalt polnud jaksu.
Võistluspäeval oli õnneks enesetunne täitsa hea ja sai varahommikul koos Kulliga targa jutu saatel Alutaguse poole asutud.
Oli teada, et medalile pretendeerivad lisaks minule veel 3 meest – Vaab, Parv ja Takel , kui Vaabi ja Parve vastu pole hetkel mingit lootust saada siis Takeli alistamine tundus täitsa realistlik.
Peale starti hakkas päris kõva andmine pihta, üritasin kuidagi võimalikult ökonoomselt ja ilma lisa liigutusteta edasi liikuda ja ootasin mis saama hakkab – näha oli raja ääres Vaabi kellel oli kett maha tulnud, kuid ei läinud kaua kui ta juba uuesti mööda pani, korra käis küll mõte sappa haakida aga sõit oli nii pikk ja see ei tundunud väga hea mõte olevat.
Mingi hetk tempo langes ja jäin punti koos Tarmo Mõttuse, Mari-Liis Mõttuse, Steinburgi ja Takeliga, kohaks oli kusagil ~30 kandis ja tempo tundus täpselt selline olevat millega tundus reaalne ka finishisse jõuda, mingi hetk püüdsime eest kinni veel pundi koos Armin Pilve, Vova “äkke”, Aali Lille, Janek Resevi ja kui ei eksi siis Virgo Karuga.
Kõik tundus väga ilus ja liikusin pigem pundi ettepoole, kui järsku ca 2h juures hakkas mootor tõrkuma ja andis märku,et kui kohe gaasi maha ei võta siis lülitab ta ennast üldse välja, kuna sõita oli veel kõvasti siis ei olnudki muud varianti ja tuli trennitempole üle minna, minu õnneks juhtus täpselt sama ka Aali Lillega, kellega koos sõitsime ca viimased 30km koos, vahepeal läksid meist mööda mingid pundid kuhu korraks ka taha üritasime haakida, aga olime mõlemad juba loobunud ja arutasime omavahel hoopis mida oleks finishis kõige mõnusam teha, kas hüpata külma vette, süüa külma arbuusi või juua külma õlut ? Mingihetk tuli tagant ka klubikaaslane Raino, kellel oli suunurgad kõrvuni ja ütles,et tema sai nüüd soojaks 🙂 ning viimastel kilomeetritel tuli ka “kangi” rezhiimis Poopuu tagant, kuid isegi tema tempo oli meile liiast, lõpus hakkasid Aalit veel krambid kimbutama aga ootasin ta finishisse viisakalt ära ja lõpetasime koos, ilma temata oleks küll asi päris niruks kiskunud, tänud ! Üllatuseks väga palju rahvast meie trennitempot arvestades mööda ei vuhisenudki ja lõpptulemuseks 54.koht paberil kõige hullem ei tundugi.
RAINO:
Hooaja üks tähtsamaid võistlusi oli stardiga laupäeva varahommikul. Õnneks sõbrad Ahto ja Tarmo pakkusid vaba voodit oma Motovilla sviidis, nii sai võidetud unetund lisaks. Ahto tegi ka korraliku hommikupudru.
Stardiks valmis. Hooaja jalad olid timmitud just selleks laupäevaks. Tegime veel mõned harjutused hüppekal ja koridori. Tuju hakkas aina paremaks minema. Peale alguse saginat jäime Janeki ja Rauliga samasse punti, klubi päris tugevad läksid kõik oma teed.
Edasi sai värvilisi kive tähelepanelikult valvatud ja vanuseklassi konkurente väga ei jälginudki, plaan oli pulsi järgi oma sõit teha. 40+ km peal hakkas klubi dress eespool paistma – Tarmo polnud krambitavate jalgadega üldse rahul ja ähvardas neid rajalt mahatulekuga. Mul aga sisemine hääl väitis, et kõik läheb plaani järgi, aina paremaks ja tagasi hoidma ei pea.
Ahto ise oli lubanud endale traumajärgse dns-i ja võttis mureks hoopis klubikaaslaste janu kustutamise. Kahed nukid! Panustamine ja CCRM joogipunkt oli täpselt õiges kohas! Ja värske joogipudeliga kaasa pandud lause lisas paraja moti juurde. Raul oli natuke varem maha jäänud ja nüüd avastasin, et Janek ka kadunud ning päris üksi minek. Puhas pudel, lonks geeli ja katlasse kütet juurde. Varsti paistsidki jälle klubi värvid, Raiko oli otsustanud kolmanda sõidutunni rahulikumalt kulgeda. Väike tervitus ja edasi. Lõpp juba pigem vormistamine, kang ei paistnud kuskilt ja mootori pöörded mõnusalt üleval. Tulemusega väga rahul, M50 esikolmikusse asja muidugi pole, klubi omasse seekord sain.
Peale eestikaid oleks võinud lisaks klaasile veinile rahuliku pühapäeva võtta, aga olin Janekiga Kuremaa Xdreami arutades jäänud “võib-olla” olekusse ja peagi oli ka registreerimisteade postkastis. Laupäeva õhtul pidin seega xdream-tüüpi varustuse valmis panema ja pühapäeva hommikul Kuremaale kulgema. Meeskond koosnes Janekist, eksklubilasest Marekist ja minust. Alvar muidugi lubas meile korralikult koha kätte näidata.. Algselt planeeritud rahuliku läbitegemise plaan läks nagu alati peagi katkestamisele ja algas hoopis võistlusprogramm.
Ratast oli kohe mõnusalt palju, vastutuult ja ülesmäge ja metsasingleid ka. See meile sobis, vedasime Janekiga vaheldumisi ja kohad aina paranesid. Peab küll tunnistama, et kõige raskema jooksuosaga oli mõnevõrra õnne, aga me pärast aitasime ju ka ristsõna lahendada 🙂
Olemine hakkas kuidagi imelikuks minema, metsas polnudki kõik rajad sisse sõidetud ja paar kaasa kulgevat meeskonda olid ootamatult tugeva olekuga. Kas tõesti oleme sattunud xdreamijate eliidi hulka?? Eelviimasele katsumusele minekuks kanuusid võttes tuligi selgus – me olevat 2.-4. kohtade seltskonnas. Wau, hoidsime siis kütet all, meist kõvemad kanuutajad läksid küll eest, aga püüdsime neil sabas püsida.
Viimase vormistamise tegi Janek – kott vilja seljas (40+ kg?) jooksmisega viis meid teisele kohale, tase! Konkurendid ägisesid ja vahetasid kandjat, meil Marekiga oli vaid vaja Janekit vähe toetada.
Finišisse jooks oli mulle kõige raskem osa, lisaks oli kuulda, et selja taga pole loobutud. Ära kestsime. Paarkümmend sekundit jäi vahe. Kokku 5+ tundi võistlust ja põhikohaga xdreamijate kaardid natuke vist segi aetud. Rahul. Pesu, supp, autasustamine ja värskelt lõpetanud Sussaga nukid.
1.Peeter Pruus
…
16.Imre Ojavere (Msen1 4.koht)
…
23.Andre Kull (Msen2 7.koht)
…
48.Raino Einroos (Msen3 7.koht)
…
52.Raiko Kaldoja (Msport 4.koht)
…
53.Janek Leer (Msen2 16.koht)
…
57.Raul Talumaa (Msen2 18.koht)
…
48.Raino Einroos (Msen3 7.koht)
…
67.Kaido Kriisa (Msen2 21.koht
…
71.Bruno Tamm (Msen2 22.koht