Tour de Rõuge MTB 2019
2019. aasta Rõuge Tuuril lükkasid rattad starti meie kaks kanget seeniorit – Tarmo Ennok ja Kaido Kriisa.
Esimene etapp – Tsiatsungõlmaa – nõukaaegsel tankodroomil
Tarmo: Kaido pani stardist sellise hooga minema, et mul oli tükk tegemist, et temaga sammu pidada ja ega rõve paks tolm, mis rataste alt ülesse kruvis, seda kõike paremaks ei teinud. Ühel hetkel ikaldus Aivar Lipp meie ees ja Kaido sai pisikese vahega minema, nii 10-15m. Punnisin ja punnisin, pöörded tõusid, aga kiirus mitte eriti. Ratas tundus kuidagi võõras, 4-5 korda läks napilt, et maoli või niplit ei pannud, seljataga Lipp ilkus „ Ennok mis sul viga on, ei oska sõita enam või?“. Lõpuks sai Lipul siiber ja pani mööda, natukese aja pärast möödus veel üks sõitja V+ riietega, aga kaugele nad ei läinud, rada oli piisavalt tehniline ja umbes poole peal sain ka ennast käima, pöörded ja kiirus loksusid vastavusse ning ratta tunnetuse sain ka tagasi. Selleks ajaks oli Kaido põhimõtteliselt silmapiirilt kadunud. Lipu ilkumine minu sõiduoskuse üle ei jäänud karistamata, kui ta rõveda karjumise saatel üle lenksu pani, aga kiirelt sai meile öelda, et tal kõik korras. Sain ka V+ kutist mööda ning vajutasin gaasi põhja, umbes 5 km enne lõppu sain Kaido kätte, kes liikus koos Priit Grünbergi ja ühe lätlasega koos, eestlased lasid rahulikult lätlasel tööd teha, ma ei hakanud ka segama.
Kaido: Stardist sain tõesti hästi minema ja alguses eriti seljataha ei vaadanud, sest olime eelnevalt niimoodi kokku leppinud. Hoidsin Mari-Liis Mõttuse ja Priit Grünbergi tagarattasse. Tagant tulid küll mõned kiiremad mööda, sh Aivar Lipp, aga ühel hetkel leidsin end üksinda kahe pundi vahel. Õnneks lasi eesolev Priit G. hoo natuke maha ja jõudsin talle järele. Taga oli väikese vahega näha Lipp ja Tarmo. Priidu tempo tundus sobiv ja jäin tema tuulde sõitma. Selles, et Tarmo ühel hetkel tagant järgi jõuab, ma kordagi ei kahelnud. Rada oli liivase põhjaga ja enduro tsiklitega rööpasse ning lohku sõidetud korralik pumptrack, mis pärast sõitu ka ülakehas tunda andis. Sellel rajal olid ratta kaks amorti kõvasti abiks ja said korralikult oma tööd teha. Kui Tarmo mulle järele jõudis, siis alguses tal jututuju väga polnud, sest kiirendus oli ta võlga tõmmanud ja sõitsime sõbralikult lätlase vedamisel edasi. Lõpupoole hakkas Tarmo sügelema, et peaks eesolevatest mööduma, aga rahustasin ta maha, sest 2 rasket päeva oli veel ees.
Tarmo: Selle pundiga tulime ka lõpuni. Meie üllatuseks olime tiimidest saanud kolmanda koha ja kaotus teise koha tiimile Sander Saar – Peeter Poopuu oli kõigest 14 sekundit.
Rada oli väga mõnus, igav ei hakanud kordagi. Tallinna inimestele: see rada meenutab Männiku karjääri ümbruse ja Raudalu enduro radasid.
Teine etapp – Kütiorust Piusa jõe ürgorgu ja tagasi
Tarmo: Start tuli jälle täitsa hästi välja, aga esimestel tõusudel sai selgeks, et täna pole Kaido päev. Võtsime rahulikumalt ja rapsima ei hakanud. Esimene 10 km paun koos Kütioru serpentiinitõusu, ning järgnevate tõusudega oli päris mõnus(Kaidol on kindlasti oma arvamus sellest).
Kaido: Jah, seda tõusu oli alguses minu jaoks natuke liiga palju. Lisaks olime sättinud ennast perekond Mõttuse ja Priit G. selja taha ja see nali ei saanud minu jaoks hästi lõppeda. Olin eelmise etapi õnnestumisest tingituna liiga optimistlik ja mind toodi üsna ruttu maapeale tagasi.
Tarmo: Pärast seda hakkas see osa, mis meile ei meeldi – kruus ja liivased metsateed. Eest sõideti ära, tagant tuldi juurde ja sõideti jälle ära. 25-27km pidid meid jootjad uute pudelitega ootama, kallasin viimase tilga jooki endale sisse ja jäin ootama, millal ilmub minu jootja silmapiirile. 30km sõidetud, sain aru, et tuleb tatti neelates edasi sõita ja sellega rahulduda, jootjad ei jõudnud kohale. Piusa ürgorg, väga ilus koht, lahedad singlid mõne äreva laskumise ja paari jooksuka tõusuga. Liikusime koos päris suure seltskonnaga. Vahepeal oli meil koos M paaride võistkonnad, kes sõdisid kohtadele 4-7. Esimestena panid sealt minema Siplaste tiim ja veidi hiljem ka Tripassion ja Sportland tiim. Jäime Kaidoga kahekesi.
Kaido: Oli raske, oi kui raske – ratas üldse ei veere ja kui nurk natuke ülespoole keeras, siis tuli ikka neid kergemaid käike otsida ja kerida – jalg oli lihtsalt tühi. Lisaks see joogimure ka veel. Jäime küll teistest maha, aga õnneks ei kadunud nad silmapiirilt ja nägime, et teistel pole ka kerge 😊
Tarmo: Ca 35. km-l leidsime päästjad rattamatkajate näol, kelle käest juua lunisime, aitäh neile. Õnneks 47. km-le meie jootjad jõudsid ja saime oma joogid kätte. Edasist väga ei mäleta, meenub hirmsalt kääksuva spessuga sõitev Viljar Kriis, kes tagant tuli ja kadus. Kütiorgu tagasi jõudes hakkasid Kaidot krambid piinama, võtsime veidi tempot alla ja otsustasime ennast säästa järgmise päeva etapi jaoks, mis tundus oluliselt paremini meile sobivat. Pärast laskumist Kütiorgu tuli meeldiv üllatus, kui keegi kaasaelaja karjus: „Mehed ma tean Teid, Teil on väga lahe Insta stori, andke minna“. Lõputõusul saime peaaegu kätte 5.koha tiimi(vahe jäi 20 sek), kääksuva spessuga Kriisi ja Leho Ripsi. Kokkuvõttes ei olnud meie rada ja ei olnud ka kõige parem päev Kaidol. Tiimidest kuuendad ja läksime kolmandale päevale vastu neljandalt kohalt.
Kaido: Piusa jõe ürgorg jäi meelde – see oli ilus ja sinna võiks tagasi minna, kasvõi jalgsimatkale. Siis meenub veel üks korralik kuusepalk, mis oli risti rajal ja millest ma otsustasin üle sõita – õnnestus.
Hullult kriuksuva rattaga Viljar sõitis mõnda aega meiega ja siis läks eest ära – see oli ainult kergendus, sest meeleolu polnud niisamagi kiita. Kütioru lõputõusul oli ainuke soov, et saaks koos oma krampidega sealt ratta seljas ülesse – ja Tarmo jõuliste ergutuste saatel see ka õnnestus 😊
Kolmas etapp – Rõuge Ööbikuorust ümber seitsme järve ja Haanja maasikad
Tarmo: Läksime starti plaaniga hoida ära oma neljas koht (30sek pärast meid sai rajale Team Tripassion) ja selleks oli plaan esimesed 10 km vajutada, kuna sealsed järvede ümbrused oma juurikaste singlitega olid nagu meile loodud.
Liikusime heas tempos, meiega koos oli veel 1 sek meist hiljem rajale saanud Marko Greenbaum. Ca 6.km-l jõudsime järele Allan Harandile ja AT Sport riietes mehele. AT mees lasi meid ilusti mööda, aga Allani taha jäime veidi toppama. Ühel keerulisemal kohal Allan veidi ikaldus ning Kaidol ei jäänud palju puudu järve suplusest, igatahes kopraonu tunnelisse vajus ta jalg põlveni sisse, õnneks jäi terveks. Litsusime edasi. Ööbikuorust uuesti läbi ja siis meie piin jälle – kruusalõik ülesmäge. Seal sõideti meil eest ära ja jäime kahekesi. Umbes 23. km-l saime uued joogid (jootjad ei olnud seekord ära eksinud). Varsti jõudsime järele ja läksime mööda ühest lõunanaabrist ja veel mõned km-d hiljem hakkas Harandi selg paistma. Mõlemad mehed haakisid meile sappa, liikusime kvartetina edasi. Vällaka esimene põks ja taga jäi vaikseks – lätlane ega Harand meie tempoga kaasa ei tulnud. Kogu see Vällaka ümbrus ja tiir oli igatahes väga lahe. Enne Tsiamäge saime jälle ilusti juua (võime need jootjad ikka Poola tuurile ka kaasa võtta) ja neljanda koha ära hoidmine hakkas järjest tõenäolisemana tunduma.
Kaido: Seekord alustasime minu tempos ja järveäärsetel singlitel ning tõusudel olin ees, et kohe lukku ära ei tõmbaks ennast. See toimis ja saime eespool startinud mehed õige varsti kätte. Ärevam moment tekkis negatiivse kaldega järveäärsel, kus Harand oli rattalt maha tulnud ja mina tulin hooga tagant, jäin seisma ja kukkusin valele (järve) poole – õnneks sain jala pedaalist lahti ja maandusin päris sügavas kopraaugus. Kui sinkudelt välja saime, siis läks Tarmo ette, hoidis kütet peal ning mul hakkas raske. Lasime kolmel soolosõitjal minna. Tarmo pani Vällakal hullu – nii üles kui ka allamäge. Ma üritasin kuidagi tempos püsida. Tarmo võttis Tsiamäe asfaldilõigul sisse korraliku eraldistardi asendi ja mul jäi üle ainult tuules püsida.
Tarmo: Kurgjärvele jõudes tegid jootjad meist veel lõbusad pildid ja keerates asfaldi pealt järve poole käis järsku vasakust vändast räige ragin ning pedaal eraldus vända küljest. Veidi roppuseid nii minu kui Kaido suust ning veeresime TP3-e. Saatsin Kaido kiiresti soolot edasi sõitma ning lunisin TP inimestelt telefoni. Ärritus vända purunemisest oli piisavalt suur, et ei tulnud kuidagi õige tel nr.meelde. Pärast 5 min mõtlemist ja riskisin ühe numbriga. Õnneks edukalt ja mind korjati peale.
Kaido: Kõik oli hästi seni, kuni Tarmo ratta pedaal sõidukinga külge jäi – väike ragin eelnes sellele ka. Pärast seda jäin üksi ja mott oli täitsa maas, tempost rääkimata. Elavnemine toimus siis, kui Siplaste paar mulle tagant järele jõudis. Palusin luba tuulde võtta ja Sildvee hoidis korralikult peal. Raskeks läks mul Jürihani orus, sest krambipoisid tulid jälle külla. Lõpu tulin juba omas tempos.
Tarmo: Oleksite pidanud finišis nägema Rene Kübara ja Aivar Lipu nägusid kui nad mind vahetatud riiete ja taastusjoogiga nägid, et “millal Ennok ja Kriisa meist möödusid?“, mul oli nalja palju. Kahju, et kõik nii pidi lõppema, aga vaatame positiivse poole pealt, nüüd lähen küll 1×12 peale üle.
Aitäh TdR korraldustiimile, Kaidole ja meie taustatiimile suurepärase nädalavahetuse eest. Kaido eest ei ütle, aga ise olen vast järgmine aasta jälle kohal.
Kaido: Minu poolt ka tänusõnad kõigile, kes sellele üritusele kaasa aitasid ja kaaskannatajatele, kellega koos rajal olime. Järgmise aasta kohta veel lubadusi ei anna 😊