CC Rota Mobilis

Bosch Eesti Maastikurattasarja 5.etapp sõideti Rakveres, kus on alati huvitav tehniline rada. Ka see aasta ei pidanud keegi pettuma ning läbielamistest lähemalt saab lugeda alt.

Andre:

Rakvere maratoni sõitsin viimast korda siis, kui see veel Estonian Cupi alla kuulus ja rada koosnes kahest ringist. See oli aeg, kus telefonid olid peamiselt nuppudega ja Tõnu Raundkepp sõitis veel rattaga ja suvel sadas palju vihma ja rajad olid mudased  (loe lähemalt SIIT)

Hommikul koos Kaupo (velo.clubbers) ja Tarmoga sealiha pealinna poole sõites tegi Kaupo kiire ülevaate mis ees ootab. Tundus, et kui ei saja, tuleb põnev sõit. Väike ikaldus stardikoridoridega lahenes positiivselt, sest esialgne kalkulatsioon näitas, et 100 inimest sinna sisse ei mahu ja tuleks varakult joonele minna. Nii sai ka tehtud ja see andis hea stardipositsiooni.

Peale starti läks rõvedaks keevitamiseks ja peagi avastasin taas, et mingil põhjusel Tarvise tempos ma ei püsi ja toimus kiire selektsioon, mille tulemusena avastasin ennast peale esimest tõsisemat tõusu koos Kivilo, Kivistiku, Neemesto, Kuke (mitte Sigvardi) ja mingi hirmsa kruusasirgete hirmuga venemaalt.

Minu ees Näitas Erikson, kuidas saab edukalt järsust tõusust jalad klippides tagasi alla kukkuda. Peale seda just ühel kruusa sirgel, kus puhus tore küljekas ja mõni protsent tõusu oleksime äärepealt koos Kivitikuga maha jäänud aga kuidagi ikka sain järgi ja Kivistiku käest jäi ka sõimata saamata, mis oli tore. Tagant oli järgi jõudnud Imre, kes oli eelmisel päeval Valgehobusemäe XCOl hullu pannud ja tundus, et tuleb taas üks vahva koos-sõitmine. Paraku aga juhtus see, et Neemesto pani süütus kohas külili  (ju see elektri mootor vedas liiga äkiliselt), mina olin koos Imrega pundi lõpus ja mul enam seda pauku sees polnud, et koos Neemestoga punti tagasi sõita.

Lasin Imre mööda ja kirjutasin selle pundi selleks päevaks enda jaoks staatusesse „kättesaamatu“. Jäin üksi, mõtlesin elu üle järgi, ajasin pedaale ringi ja sõin ühe geeli. Natuke enne Madiseaugu singlit sai mind korraks kätte suurem punt koos Krusemani, Emeri Lepa , ennast taas rajale vedanud Eriksoni ja muude tummiste tallajatega. Enne singlit hüppasin Krusemani sappa ja see osutus heaks lükkeks, sest sõitsime kahekesi ülejäänutel eest ära.

Singlile järgnenud karjamaal saime Krusemani vedamisel  üllatuslikult järjest kätte Kivistiku ja veidi peale seda ka Neemesto/Imre tandemi.  Edasi sõitsime lõbusalt viiekesi. Tegime korda-mööda tööd. Kruttisime lenksu kuuse metsas olevatel singlitel vasakule-paremale, nii et kaelakausid põlesid. Imre küsis, et on mingi plaan ka? Otseselt ei olnud, tundus, et jääb lõpu peale.

Tagant hakkas taas umbes 10 km enne lõppu suurem punt Poopuu ja muude sepikute vedamisel selga hingama. Aga meil oli selline finiši ootuses passimine ja liiga kiiresti keegi ei sõitnud. Hakkas tekkima juba reaalne oht, et sellise tiksumise peale saadakse meid kätte. 3 km enne lõppu läks ikka sõiduks. Korjasime rongile üli-kõva sõitu teinud, Brunni vanema poisi Lauri. Nüüd võeti hoog üles ja tagant tulijaid kartma ei pidanud. Finsihi sirgel vedasi Imre kõike välja pannes, aga Kivistik, Neemesto ja 0,1 sekundiga ka Kruseman siiski karistasid ära. Kokkuvõttes 13 koht ei olnud just paha. Rada oli äge, suppi ei söönud, dushi all käsin (maksis 2 eur). Jääme kaineks ja Rakkes puristame jälle.

 

Raiko:

Kuna olin eelneval nädalal haigusega rivist väljas ja pea nädal aega polnud ratast puutunud ja teadsin, et päris 100% enesetunne veel pole, siis oli kindel plaan Rakveres vähemalt  alguses rahulikult võtta ja siis edasi vaadata. Lõppes see siiski sellega, et esimesele tõusule jõudes leidsin ennast Kannimäe tagant teise koha pealt, peale tõusu kukkusin ca 10 kohta tahapoole ja hoidsin ennast Kulli ligidale. Kull libises esimesel suuremal tõusunukil eest ära ja jäin pidama punti Poopuu, Randma, Krusemann, Malva, Lond ja Erikson.

Mingihetk paistis eestpoolt ka Kull kelle kinni püüdsime aga kohe peale seda alanud üles-alla-sinkadi-vonkadi singlil jäi venelane Yakushev ette koperdama ja jalastus mitu korda, peale mida said Kull, Krusemann , Malva ja vist keegi veel eest ära.

Vahepeal liitus pundiga ka Neemela ja veel mingid sepad ning kruusasirgetel anti päris valusalt hagu. Enamus käisid ka ees tempot tegemas aga minul oli kruusa peal tükk tegu, et üldse tuules püsida, õnneks tulid alati singlid, mis mind päästsid ja kus sai vähe rahulikumalt võtta.

Kõik oli tore kuni ca 7km enne lõppu singlil koperdas Põldmaa minu ees ning pidin ka jala maha panema , mispeale tekkis koheselt ca 50m vahe sisse. Pingutasin küll kiirelt ennast tagasi aga kohe selgus ka see, et tegemist oli mu viimase tikuga topsist ja üsna äkitselt tuli selle aasta esimene haamer. Viimased 7km möödusid ikka väga valusalt ning  tõusudest sain vaevu-vaevu üldse üles, hirmuga vaatasin koguaeg selja taha, et millal mingi 50-liikmeline punt mind ära hammustab. Õnneks päris nii hullult ei läinud aga 15 meest jõudis ikka enne finishit mööda minna, kokkuvõttes 39.koht ja enesetunnet arvestades võib pigem rahule jääda, et niigi hästi läks.

 

Tarmo:

Lõpuks olin kohal maratoni stardis millest olin kuulnud erinevaid legende. Täpselt minu ratturi tee alguses lülitati see maraton Elioni sarjast välja ja siiamaale ei ole see maraton kuidagi minu kalendriga sobinud, nüüd oli see päev käes.

Pühapäeva hommikul kell 10:45 Rakvere linna sisenedes arvasime Andre Kulli ja Kaupo Raagiga, et oleme tõenäoliselt esimesed kes kohal, aga kuraditki, hea et parkima saime, rahvas uhas juba sooja teha. Kaupo jutu järgi pidi 5km paiku olema tunnel mis on heal juhul “Püta“ lenksu laiune, ehmatas veidi ära ja läksime asja uurima. Kaupo mälu vedas teda alt või olid aasta jooksul lõhkajad tunneli laiemaks teinud, igatahes kaks ratturit said hea läbisaamise korral kõrvuti sealt läbi.

Stardikoridori sisenesime esimeste hulgas, Andre, Raiko ja Lasse sättisid ennast esiritta, mina tagasihoidlikult võtsin kolmandas reas koha sisse. Start ja peaaegu kohe mäkke, tunne oli, et mina seisan ja teised sõidavad (minu tavapärane stardikiirendus). Pärast tunnelit heinamaal hakkas vaikselt mootori põrinale ka kiirust juurde tulema, tunne muutus aina paremaks ja paremaks.

Kõik tunduski juba liiga hea, Kõrgemäe otsa ronides käis pedaal järsku tühja, valus laks vastu põlve ja paremat puusa, peast käis läbi “kurat, viskas vist keti maha“. Tõstsin ratta teistelt eest ära, et hakkan ketti peale panema ja mida ma näen, kett ilusti peal. Vaatasin jahmunud näoga (nagu Viviani vaatas Van Aerti pärast finišit) ratast iga nurga pealt ja aru ei saanud millest selline jama tingitud oli. Rahvast läks mööda hulga. Hüppasin uuesti rattaselga ja sättisn ennast Andres Maaritsa seljataha.

TP1 ja TP2 vahel sai päris tublit sõitu tehtud päris suures pundis. TP2 juurde jõudes vajutasin juurde ja pärast Pajusti parki olin sellest pundist minema saanud, ees paistis tuttav Alar Reiska selg kelle ees liikus veel vist 5-6 meest. Kase singlil saime nad kõik kätte ja pärast Madiseaugu singlit, heinamaa peal panin ka sellest pundist minema.

Ees liikusid väikeste vahedega üksikud konkurendid, kõigepealt sain kätte Keijo Priksi, veidi hiljm veel ka Hawaii riietes mehe (vist oli Andres Peets), kruusal liikusime võrdselt, singlitel sain eest ära. Ebberi singlitel jõudsin järele Markus Vähile, selle tubli mehega lammutasime tandemina kuni peaaegu lõpuni, mina vedasin singlitel, tema kruusa lõikudel, koostöö oli suurepärane.

TP 3 asukohas lõi minul pildi virvendama palju linte, nooli ja silte, nii et mitte sittagi aru ei saanud, peaaegu oleksin meid vedanud valesti, aga rahva kõvahäälsel juhatamisel saime õige teeotsa jälle kätte. Kuni Palermo terviseradadeni oli kõik hästi, sinna jõudes jäid pöörded samaks aga jõud ja kiirus hakkasid drastiliselt langema, viimased 3km olid hirmus kannatamine, aga hakkama sain.

Lühidalt, suurepärane rada, mul nüüd üks vaieldamatu lemmik juures (peaaegu sama lahe rada kui Jõelähtme maratonil). Suppi ei söönud, pirukas oli hea, järgmine aasta jälle. Mina tänan.

 

 

Taikki:

Esimene vaatus. Laupäeva hommik, Metsa tn. Kell on tiksunud mõned minutid üle 9.00. Kaido pakib ratast autosse ning muuseas lõõpides küsib minu käest, kas esijooksu ka peab võtma. Vastasin, et pole vaja, saad tagarattal ka sõidetud, Sa nii osav küll. Sõit Rakvere poole algas.

Teine vaatus. Ikka laupäev, ca 1h 30min hiljem, parkla Rakvere kesklinnas. Kaido võtab oma ratta autost välja. Mina eemaldan linad, mis rataste vahel olid ning … mind tabas valus tõde, pool mu maailmast kukkus kokku, kiiremini kui 9/11. Esijooks oli koju jäänud. Natuke oli isegi naljakas, kui meenutasime esimeses vaatuses toimunud lõõpimist. Õnneks Bruno torge tõi ikka korraliku rõõmupisara silma – Taikki, hea on see, et Sa pead klubile ka …eur maksma (see on CCRM siseasi). Plin.

Kolmas vaatus. Läksime, kes numbrit võtma, kes jooksu otsima. Rattabaasi telgis polnud tagavara, paarilt tuttavalt küsides – samuti mitte. Loogiline, et teisi jookse kaasas ei kanta, ma ka ei kanna. Polegi mida kanda. Pehmelt öeldes kiskus olemise kassiks, tahtsin ikkagi sõita. Polnud aastaid enam sealsetel radadel viibinud. Kaidol tuksatas aga mõte, et küsida Enno Eilo käest. Saatsin ta Ennot otsima, ise “kassi kraapides”. Ei läinud kaua, kui Sõber naasis hea infoga, et kui vahu hangin, saab jooksu laenata. Võtsin Kaido ratta, tormasin Rattabaasi boksi, ostsin vahu ning jooks oligi olemas. Kiirelt riidesse ja sooja tegema.

Vahepaus – Enno, tänan Sind!

Neljas vaatus. Stardikoridoride fopaa on arvatavasti kõigile juba teada, pidin ka mina “boksist” startima. Tegelikult lahenes see väike apsakas kenasti, vähemalt minu jaoks. Olin enam kui kindel, et 1km olev tõus kukutab mind Myanmari punti, viimasest pingutusest oli kaua aega möödas, stardikiirendus on mul pigem võrdne MTZ-82 omaga. Aga üllatavalt ok oli, ei vajunudki väga põhja.

Esimesel raiesmikul peale Kõrgemägesid, leidsin ennast Greete sabas. Tekkis selline 6-8 velotajaline punt, lihtsamatel lõikudel vahe natuke kärises, sinkudel jooksis jälle kokku. Arvasin, et siin on hea küll olla, polnud väga raske aga ka läbi kõrvade ei hinganud. Samuti tagus kuklas kirves mõttega, et kui vajadus tekib, saan laenatud jooksu kiiresti tagasi anda.  Vahetult enne ussisinglit, see mis kuskil kraavis üles-alla ussi moodustas, läks Greete pundi ette. Ning tsau-pakaa, mingi hetk läks ka Aimar Pedari oma teed. Korra käis läbi hullumeelne idee, et lähen kaasa, õnneks mattus see musta sudu alla. Hea, et ei läinud, lõpus väsisin ära.

Viies vaatus. Supp ja pirukas oli ok.

Rada oli ülimalt väga äge + veel natuke peale, paar korda pidi rooli ikka päris mehiselt väänama. Otse sai sõita vist ainult asfaldil. Need mõned kruusalõigud olid omal kohal, sai tegeleda ka joomisega. Märgistusega oli vaeva nähtud, polnud võimalustki ära eksida, isegi pea lenksuall lennates sai hakkama, triibud olid põrandale veetud. Ja vist kõik kännud olid ka ära värvitud. Super!

Aga. Vihmaga ma seda rada sõita ei tahaks, mudavannid on ilma rattata mõnusamad. Vist.

Veelkord tänud Ennole, kelle abivalmiduse tõttu ma seda kõike täie p….a nautisin!

 

TULEMUSED:
1. Peeter Tarvis

…

13. Andre Kull

14. Imre Ojavere

…

39. Raiko Kaldoja

…

45. Tarmo Ennok

…

61. Lasse Nõlvik

…

83. Taikki Tillemann

…

85. Raul Talumaa

…

89. Kaido Kriisa

…

102. Raino Einroos

…

124. Bruno Tamm

…

251. Anti Kauk

Fotod (official)