Tallinna Rattamaraton 2019
Aasta 2019 BOSCH Eesti Maastikurattasarja viimane etapp peeti Tallinna ligidal Kõrvemaa terviseradadel. Kas väsitav hooaeg on ka oma jälje jätnud saad lugeda meeste muljetest.
Andre:
Korra (või kaks) aastas peab üks korralik haamer ka ikka tulema, muidu tundub, et asi on liiga lihtne. Soojenduse ajal veel kõvastasin ja diskuteerisin Ziiliposiga tugeva stardi teemadel, et tuleb alguses ikka nii kaua kannatada kui vähegi saab , et küll see tempo varsti langeb ja asjad loksuvad paika.
No nii oligi. Avastasin ennast umbes kolmandal kilomeetril Taaraka tuules ja üldse oli kõik jube äge kuni reaalsus rõveda pauguga kohale jõudis ja mind sepikoja inventariga lähemat tutvust tegema juhatas. Lisaks hakkas kimbutama mingi müstiline neelu ja hingetoru valu ja O2-e ei tahtnud kuidagi peale joosta. Kõigele tähelepanu pööramata tallasin edasi – vasakult ja paremalt viskas rahvast mööda. Üritasin mõnele pundile sappa istuda aga see oli lootusetu katse ja kui olin lõpuks aru saanud, et täna vist ei ole see päev… ÜLDSE
Siis päästis mind välja velo.clubbersi Kaupo, kes oli oma rehvi ära lõhkunud ja kuna oleme lisaks kõigele naabrid, ühe autoga Aegviitu veerenud jne tundus mõistlik seisma jääda ja abi pakkuda. Nusserdasime vahuga mingi rõhu sisse. Kuna oli umbes 10. km siis viskas ikka veel päris hea tihedusega rahvast mööda ja tundus , et kohe hakkame Kirsat ja lõpu-tsiklit nägema. Korjasime oma kodinad kokku ja liikusime edasi.
Olime langenud sektorisse mida iseloomustas eelkõige huumorimeele kategooriline puudumine ja tõsised pilgud. Kuna olin ennast nüüd uuesti üles korjanud, tundus Pukimäel hea mõte natuke sõita ka. Selles sektoris toimus tõusul ilge ropendamine, üksteisele tagarattasse sõitmine ja tundus mõistlik sealt ennast distantseerida. Nüüd meenus, et Elling tegi ikka natuke nalja, et nii katastroofiline see olukord seal ka ei olnud.
Püüdsime kinni Lasse, kellele pakkusin, et nüüd võiks sõita, aga ta arvas vastupidist. Peale väikest punnimist saime koos Marko Variku ja ühe noore Pühaloomlasega minema ja püüdsime mõned üksikud pudenejad ja väiksema pundid kinni, kuni umbes 12 km enne lõppu jõudsime järgi päris suurele Mari-Liis Mõttuse pundile.
Seal käis ka korralik töö ja kaks tüüpi rügasid Mõttuse eest, nii, et soppa lendas. Tundus, et võiks pigem seal ees otsas olla ja viimastel tõusudel sain taas minema Varik tagarattas. Ja selles järjekorras me ka finišisse tulime. Imelikul kombel ei olnudki koht 128 vaid asjaolusid arvestades mitte kõige hullem 39. Jääme kaineks, teeme järeldused ja sõidame edasi.
Lasse:
Ma ei hakka rääkima rajast ja lompidest millistes täpsemalt ma ratta laagrid puhtaks pesin, ega kiru Kõrvemaa igavat rada, sest kõik teadsid mida see viimane etapp endast ette kujutab ja vingumiseks ei ole ju põhjust. Mulle isiklikult meeldib Kõrvemaal sõita. Tahan rääkida sellest, et kogu selle rattaspordi juures on tähtis, nagu iga asjaga siin elus, olla õigel ajal õiges kohas. Minuga just nii juhtus, tahtsin juba eelmine aasta Bosch Maastikurattasarja sarja sõita, aga ei saanud. Aga nüüd kui mulle lajatas ette 45 ja klass M45 olid kõik tähed ja planeedid mulle ilusti joondunud ning olin ka sarjaks kirja pandud.
Ega ma läinud teadlikult jahtima mingit kohta, kuna ainuke tõsisem trenn sai tehtud kevadlaagris ja edasi sai keritud perega Pizzaringe. Ja rajal võitlesin pigem iseendaga, ses kõik sõidud olid mulle paras kannatus. Aga sama tähtis kui olla õigel ajal õiges kohas on vaja veel õnne ja stabiilsust. Stabiilsus selleks, et alati sõita välja enda parim koht ja mitte katkestada. Minul olid kõik kolm kriteeriumi täidetud ja endalegi üllatuseks sellest piisas, et olla kokkuvõttes M45 klassis esimene.
Nüüd vaatan kodus karikat ja tunnen ennast tugevana 😉
Tarmo:
Pärast Himos Epicut ja sellele järgnenud Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aastapäeva tähistamist ei olnud ma ratast isegi mitte puutunud. Esimesed meetrid rattaga üle pika aja olid auto juurest starti. Kuna sõitnud ei olnud, väsimus erinevatest tuuridest ja pidustustes veel lihastes ja kontides, otsustasin startida mitte ette nähtud 50-100 grupist (kus kohe veri ninast välja sõidetakse) vaid läksin koos Krusaga 200-300 gruppi. Seal tagapool oli vähemalt seekord minu jaoks väga OK stardikiirendus, sain rahulikult soojaks.
10 km paiku hakkas ka mootor enamvähem tööle, kuid tuli uus probleem, kui pump lõi üle 165 löögi minutis, siis hapniku enam piisavalt peale ei tulnud, seega tuli hakata ökonoomitama, et mitte pöördeid väga üles lasta. Umbes poolel maal jõudsin järele Brunzile kes liikus 4-5 kaaslasega. Jäin selle pundi saba peale. Tänu minu hapniku tarbimise probleemidele liikusid nad vahepeal eest ära, siis sain nad jälle kätte, nii vast 5-6 korda.
Vahepael nägin ka väga graatsilist mustikates käiku Hr. Sergei Johansoni esituses. Sõidu teises pooles suutsin mitmeid kordi mõelda, miks ma siia tulin, kes mind siia ajas, äkki peaks kuidagi otse koju sõitma, aga ikka jätkasin teed mööda hästi märgistatud maratoni rada. Siis saabusid suurepärased vihma järgsed lompide sektsioonid, valus oli kuulata mis häält ratas pärast nende läbimist tegi. Endal oli sitt olla ja ratas ka just rõõmust ei ruiganud. Õnneks saabus pärast 2h rattasõitu finish. Meele tegi rõõmsamaks, et tänu minule sai Brunn oma päeva kordalänuks lugeda (alati valmis aitama mees 🙂 ), et Andre sai sarja kokkuvõttes M40 kolmada ja Lasse M45 esimese koha, kõva. Rada üllatas positiivse poole pealt, ootasin rohkem sellist kruusal kihutamist, aga oli ka nikerdamisi. Suppi ei söönud, morss, pirukas ja kohukesed olid head. Bänd ei olnud minu maitse.
Järgmine aasta jälle.
Ahto:
Himose tripp jättis korraliku templi kõigele. Ratas oli vigane mille õnneks Hawaii Kristjan Sepp laupäeva hommikuks mingi ime läbi liikuma sai. Nukid mees! Enda olek oli ikka veel suht niru ja tegelikult oleks hea meelega metsas seeni korjanud vms. Isegi Ennok otsustas seekord oma velo paar koridori tahapoole liigutada ja asja rahulikult võtta.
Plaanisin end sõbra tuulde istutada. Mõtteks see jäigi. Esimesed tõusud ja läinud ta oligi. Edasine on nagu halb unenägu. Kordus Rakke RM, ainult veidi hullemas võtmes. Tead ju tunnet kus punnitad pöörded üleval, aga hoogu lihtsalt ei ole. Pressisin puhtalt tahteka pealt lõpuni. Kahju, et see hooaja lõpp nii ära vajub.
Rada ja märgistus olid tip-top. Korraldajatele tänud hästi toimiva sarja eest.
1.Markus Pajur
…
35. Raiko Kaldoja
…
39. Andre Kull
…
55. Lasse Nõlvik
…
77. Raul Talumaa
…
79. Raino Einroos
…
91. Kaido Kriisa
…
106. Taikki Tillemann
…
127. Bruno Tamm
…
130. Tarmo Ennok
…
174. Janek Leer
…
336. Anti Kauk
…
369. Ahto Kruusmann
M45
- Lasse Nõlvik
- Meelis Rebane
- Jaanus Kertsman
M40
- Toomas Lepik
- Magnus Krusemann
- Andre Kull
Tiimid
- Veloplus
- Team Antsla
- RR Siplased / Laada Cafe
- Redbike / Hiieko
- Team Amps
- CCRM Team 1
…
11. CCRM Team 2