CC Rota Mobilis

Andre ja Imre seiklused:

Sissejuhatus raamatu kaanelt: Minul ja Imrel (eriti Imrel) ei olnud algselt mingit plaani Winter XDreamile minna. Aga siis juhtus see, et Tõnis Erm helistas ja hakkas pinda sondeerima ja väikese töötluse järel kirjutasin alla (kuigi mul on hetkel valikus kas maantekas või tsüklo). “Nõmme ümbruse vaiksed tänavad ja kuivad metsa teed, ilma lubab head 🙂 , tsükloga saab hakkama küll”. 

The Bad and The Good

 

Imre vajas tugevamat füüsilist survet, aga paindus ka tema (kuigi tahtis tulla oma malmist 24 kg-se Merida talverattaga (õnneks vajusid Meridal enne rehvid tühjaks ja tuli ikka maastikurattaga)) ja tiim oli koos. The Bad, The Good and The Creative.

Proloog: Eelmisel õhtul kirjutas korraldaja Facebooki seinale: “2020 aasta “Winter” Xdream saab olema läbi aegade kõige meeldejäävam Winter Xdream, sest nii märga, porist ja rõvedat rada pole varem nähtud. Kui sa tuled sellise seadistusega stardialasse, et oled kõigeks valmis, siis oled õigel lainel… “ – sellest piisas, et mindset paika panna. Oodata oli tummist seiklust.

Andre: “Oh vaata, siin on üks äge ujumise koht!”. Imre: “Jah ma märgin selle ära, sinna  tahaks minna!”. Erm: “Ok poisid, võtan plaani!”.

 

Esimene och viimane osa: Lisaks sadas pea terved eelmised kolm päev ja ööd. Stardi ajaks sai vihm otsa. 3 kraadi sooja. Ilus talveilm. Juba enne statri olin ma päris kindel, et suuskadega seekord keegi rajale ei lähe. Teine asi mis samuti kindlana tundus – tuleb üks jagu jooksmist ja ratta võsas tassimist. Kolmandaks – ilmselt jalad ega ka munad seekord kuivaks ei jää.

Enamus punkte tuli võtta joostes, ratas kusagil suvalises kohas nukralt külitamas. Tsüklo toimis, kuigi liikus võrreldes maastikuratastega suht sobimatus rütmis – see tähendab vaevaliselt. Erm oli meid teavitanud, et algus on olude seisukohalt lihtne, lõpu osa on “täisporno”. Üldiselt sujus päris jõudsalt – punktid tulid ilusti kätte ja ekslemist ei olnud. Umbes 2,5 h tempo langes kuna osad tiimi liikmed vaevlesid krampide käes ja maastik hakkas rattasõiduks enam mitte nii sobiv olema. Üks hetk oli vaja Erm kraavist välja tõmmata, siis kadus Imre ratas korraks metsa ära, Erm testis plasttruubi sobivust tõukelauana, et kraavi ületada (ei toiminud), tegime üleujutatud raiesmikus umbes 1,5 km krossijooksu. Mina põrkasin põlluäärsetel ja pealsetel lõkudel oma täisjäiga rattaga, mõtlesin elu üle järgi. Ja siis saabus vältimatu – Erm teavitas: “Nüüd hakkab porno! 5 punkti veel! Teeme ära!”. Duhh oli üleval ja kõik olid nõus.

Lähenesime Pääsküla jõele ja ületasime selle pika ümbersõidu vältimiseks kobraste poolt ehitatud tammi kaudu. Õnneks oli tamm oma töö teinud ja meie edasise liikumissuunas kõik üle ujutanud. Tagasiteed polnud. Esimesena läks Tõnis ja sattus peale paart sammu umbes rinnuni vette. Lisaks takistas seal liikumist vee alt välja kasvavaud puud ja põõsad. Mul nii hästi ei läinud ja see, mis kunagisest sillast või palgist alles oli, andis alla ja olin kahe sammu järel üle pea vees. Soe ei olnud. Rattaraibe jäi igale poole kinni ja korra oli tunne, et siia ma jään 🙂 . Rõveda ropendamise ja sahmimise tulemusena sain madalamasse vette. Imrel läks sama hästi kui mul. Õnneks ei tulnud ta oma malmist Meridaga, sest ilmselt oleks see ta põhja ka vedanud ja sellega üle kopra tammi Vääna Jõesuu poole purjetanud. Positiivse poole pealt said riided ja rattad puhtaks ja Jaanuari taliujumise osas plaan täidetud. Õnneks sealt edasi oli lõpuni umbes 20 min ja loetud kilomeetrid. Mingid suvalised üle põlve vett täis kraavid ei tundunud enam erilised takistused.

Kolmanda koha tiim ei olnud autasustamiseks veel metsast teed välja leidnud. 

 

Epiloog: Pääsküla koolis paiknev finsih paistis ja selge oli see, et ilmselt ikka see poodiumi koht ära tuleb. Selgus, et jäime alla ainult Malsroosi tiimile, aga neil oli tugevam tiim ka, kuna neil oli naine pundis ja nad tegid sohki ning ei käinud Pääsküla jões ujumas. Kuivi riideid oodates muutus Imre nägu valgeks ja huuled siniseks. Isegi kana puljongis ei olnud abi. 

Meestiimide võit maitses peale seda muda ja vett hästi.

Tänud Tõnisele tiimi kutsumast ja Imre õe perele toetustiimi teenuste eest!

 

Raino muljed:
Hea ja Kole otsisid taas kolmandat, Paha. Olin jälle nõus, 4 tundi trenni sobis nädalavahetuse plaanidesse väga hästi.
Toimiv metsaratas sai komplekteeritud laupäeval, vee- ja mudakindlad olid seekord nii sokid kui papud. Pühapäevahommikune sadu motivatsiooni ei tekitanud, Pääsküla kooli parklas oli jälle selline 50:50 seis, minna panema või panna minema. Õnneks Alvar ja Joonas siiski kaldusid panemise poole.

Kohe stardist esimene õppetund – alati vaata enne üle väljapääsud ja varuväljapääsud. Panime omadega täiesti vales suunas ajama (ümber koolimaja). Korraks selle kavalusega isegi päris rahul… Ja lõpuks olime pea viimased, kes kooli aia seest välja pääsesid.

Edasi panime vaikselt kütet alla ja tuju paranes. +4 kraadi ei pääsenud ka liiga tegema. Alvar näitas vedades oma kaardilugemise oskusi. Jah, need paar aastat harjutamist on selgelt mõjunud, mul polnud kuskilt sama taset kõrvale panna. Otsustasin siis pigem panustada kaardivabadel rattaga panemise lõikudel vedamisega ja muul ajal püüda sekkuda kui selgelt viga näen. Ja kogu ringi kõige suurema orienteerumisvea magasin ikkagi maha – kuigi sisemine hääl vaikselt midagi rääkis keeramisest paremale. Ikkagi lasime julgelt vastassuunas jooksma.

Lubatud ujumist ei tulnudki, küllap just need rajad õnnestus välja jätta. Kõige sügavamad kohad olid meil “muda poolde põlve” tasemel.
Ootamatult palju õnnestus rattaga sõita, jooksutrenn tuleb nüüd eraldi järele teha.

Alvaro:
Ehtne ja algupärane “The Good The Bad and The Ugly” oli nagu ka eelmisel aastal väljas rivistuses Alvaro, Joonas ja Raino.

Winter Xdream ilma lumeta on nagu Utria dessant ilma suuskadeta või seks ilma partnerita. Aga viiendat kuud jätkuval novembrikuul peab ka sellega rahul olema.

Korralduskomitee poolt välja hõigatud hirmutamisfraasid ratturite peletamiseks ei toiminud. Rajaluure oli juba nädalaid tagasi tuvastanud selle, millest viimase nädala eel pasundati. Siit üks jäädvustus, mis ilmekalt näitas, mis meid ees ootab (pilt on tehtud suunaga P33 poole kolm kraavivahet lääne poolt).

Mis siis mulle sellest päevast kõige eredamalt ka meelde jäi….
* P22  On elus igasugu pasaväljasid ja mõrvarlaskumisi nähtud, aga P22 oskas üllatada. See 10 min seal kaardi järgi nii lihtsal lagendikul oli küll kõike muud kui kvaliteetaeg. Aga no kes see palus sinna ujulasse sõita – enda tehtud otsus ju 🙂 Korraldajad olid lausa topeltjõududega seal väljas kontrollimaks, et keegi viirutusse sisse ei sõidaks.

* P28 juures aktiivset kihutustööd tegev tädi, kes kõiki hurjutas, miks me üle muru sõidame. Lubasin talle pühalikult, et ma rohkem nii ei tee 🙂 Aga nagu päriselt – kuidas ma sealt punktist minema oleks saanud ilma mööda muru sõitmata? Grossi või Sõnajalgade helikopteriga?

* P41 Rattaorienteeruja käsiraamatust – hinda teede klassi ja teepikkust ning tee õige valik. Lihtne algebra näitas alumise musta joone selget eelist ülemise sihi vastu. Muidugi aga osutus see mikromeetri laiune sinine joon seal P41 all pea kolme meetri laiuseks “jõeks”, kust üle turnimisele läks vähemalt kaks minutit kaotsi, kuna liiklus mööda ainust purret (10 cm jämedune oks) oli ju ühesuunaline.

* Ja siis meie tähetund. 10 min lõpuni ja vaja veel üks viiene punn soost ära tuua. Las pilt räägib enda eest. Seda ämbrikolinat võis kuulda olla lausa stardialasse välja. Panna-on-vaja huugas vist niimoodi kõrvus, et kogu tähelepanu hajus…..

Kokkuvõttes ikkagi elu parim Winter Xdream tulemus hoolimata sellest P53 apsakast, mis meid ropsuga 6 kohta allapoole tiris.

Tulemused:
Kodulehel
GPS tracking