Tahko
Selle aasta Tahko oli esimene meie klubist Raulile, Opale, Ergole, Tõnule ja Assele. Sensatsionniks oli Rauli puhtsüdamlik ülestunnistus, et vot siin oleks küll amorti vaja olnud. Tulemuste poole pealt väärib kindlasti esile tõstmist Andre 22. koht 60km distntsil aga ka Rauli 120km 15. koht. Nüüd aga laskem asjaosalistel endil pajatada:
Selline see tahko elu on – samad näod, mis Elionil, piiramatult aega rataste lakkumiseks ja õlle joomiseks.
Andre: Taas siis Tahko. Minu jaoks 3-kord ja ikka 60km. Neljapäeva hommikune start oli varajane, liiga varajane. Pere peale, pagass maast laeni kraami täis. Siis ole veel vaja Alvaro kuidagi autosse mahutada…. Kõik läks õnneks ja olime sama päeva õhtul Tahkos kohal. Reedel läbisime traditsioonilise 25 km raja. Meie klubi Tahko esmakursuslased said aimu, mis neid ees ootab. Tõnu, nüüd uue nimega Roundy sai kerge õppetunni, kuidas sisekummi vahetada ja seda täis pumbata. Tuju hoidsid üleval kõrvalboksi clubbersi punt ja nendega liitunud fantoomklubi Assa Kesoro vahva vunts Audova. Nagu ikka sellistel üritustel möödus võistluseelne õhtupoolik õlle ja rataste tehnilise kontrolli (loe mõttetu nühkimise, juppide pilbasteks võtmise ja lõbuse möla) taustal. Rohkem keskendunud oli Clubberis Riho nägu, kuna unistus läbida 180. km leidis oma märja otsa mökki peldikus. Poola haigus ründas taas… Laupäeva hommikul olin stardis suht räime olemisega, põhjuseks unetu öö, kuna laps otustas öösel haigeks jääda. Arsti ja aapteeki otsides ei jõudnud ma sooja üldse teha. Kohe stardist läks kõvemaks paugutamiseks. Kuna esimesed 15 km olid suht laiad metsa ja kruusa teed, panid eestlased asjad seal kohe elionlikult paikka. Kinahmi esimese tõusu alguseks olin platseerunud umbes 20-30 koha peale. Kinhami kivipõllul otsas hakkas nagu ikka soomlasi vasakult ja paremalt mööda viskama. “Pääsekö ohi?! Oikealta! Vasempalta!”. Keegi eestlane tagantpoolt lasi välja puhta kulla “Ajakaa nousuja kovempaa, sitten ei tarvitse kysyä ohituspaikkoja”. Elva singlil sai kõikkidest ohitajatest taas mööda. Kinhami II kõpus sain Lasselt uues joogipudeli (tänud talle) ja 20km enne lõppu olin ma mingis päris suures pundis, kust õnnestus tõusudel jalga lasta. El Grande sujus probleemideta ja finishis olin kindel, et 60 km on piisav (täpsustades 63 km). Koht oli üllatuslikult hea – 22. Kuna kõik teised tiimi liikmed tulid ka kohe riburdad mööda finishisse oli lootust võistkondlikus arvestuses hea koht napsata. Pühapäeval võtsime koos Alvaro ja Ergoga osa ka Tahko Uphillist, mis kujutab endast 5,5 km pikkust teed Tahko suusabaasi tippu. Tõusul oli tunne nagu le Tour de France mägede etapil. Rahvast oli murdu ja ergutati kõvasti. Enesetunneei olnud just kõigeparem aga kannatasin ära. Tulemuseks 10-s koht. 
Ees ootab väike test drive. Esiplaanil Opa meie 2008 a kujundusega riietes (osaliselt Caisse D`Epargne pealt maha viksitud 🙂 )
Roundy: Mõnus olemine hakkas kohale jõudes, trenni ei läinud, selle asemel avasime õlled. Järgmise päeva 25km treeningring andis hea ettekujutuse laupäevasest 64km ringist – tõusud, kivid, kivised tõusud, kivised laskumised. Lisaks õppetunnid isand Kullilt kummivahetuse kohta rajal.
Sõidu alguses mingit teravat tunnet ei olnud, kuid rada sai siiski piisavalt hea tundega läbitud. Tugevalt väsitas vahepealne pikk kruusatee.
El Grande otsa jõudes olid jõuvarud otsas ning teise/kolmanda ringi mõtte alget ei tekkinud.
Super maastik! Kust nad neid kive küll võtavad?
Teisel katsel Tahkosse – TEHTUD! 
klubi Aasta Sportlase tiitlit hoidev Andre võistlushoos.
Opa: Osalesin esimest korda Tahko üritusel ja tegin seda 60 km sõidul. Lühidalt kokku võttes võin ürituse kohta öelda “vägev”, koha ja ilma kohta samuti. Enda kohta… liiga kaua olen maastikusõitudest eemal olnud:( Rada oli tehniline ja jäin kõikidel laskumistel tõsiselt hätta. Minu “õnneks” suutsin ühel laskumisel ka käna panna. Kukkumist saatis minu poolt välja lastud “v” tähega algav ropp sõna, mis on nii soome, kui ka eesti keeles üheselt mõistetav ning aktiivne kaameramees, kes laskumisel filmis, sai selle kõik ilusasti linti. Jään lootma, et kui see lõik plaadile pannakse, siis varustatakse minu etteaste piiksuga:) Vastupidiselt Eesti MTB maratonidele, meeldisid mulle kruusalõigud- seal sain oma nuudliks muutunud käsi puhata.
Kindlasti võtan kiivri maha nende sõitjate ees, kes 120 või 180 km läbisid. 
Ei, see pole uni. Raul on seisatanud söögilaua ees. Andeksantav muidugi, sest oli ta ju meist ainus, kes võttis ette 120km distantsi.
Alvaro: Kui lühidalt kokku võtta, siis on Tahko just selline üritus:
Üks igavesti tüütu logistika, odav mökki ja kallis kohalik õlu, Kuldari lakkamatud pepunaljad ning Kalevipoja poolt pillutud 4967 tonni kive.
No mida siis veel lisada. Sõit ise läks väga hästi – kogu sõidu vältel null rasket momenti, kui Kinahmi 2 tõusul kingatalla 70% irdumine välja arvata. See idiootne ja totter probleem hakkas kahtlaselt kummitama ja sundis väga ettevaatlikult samme seadma. Küll aga läks ratta seljas lõbusamalt ning tõen üle mitme aasta suutsin kruusasirgetel tegelasi tuules ära küpsetada. Ja see polnud ainult soomlaste nõrkus. Eriti julma koti sai üks somm, kes 500m allatuult sirgel Rahasmäe viimasesse toidupunkti sai 100m-ga lüpsi. El Krampe tõusul ilmusid selg ees vastu tegelased, keda enne tõusu polnud minuti sees nähagi. Oleks veel kaks sellist tõusu olnud, siis……. Eiei, kahte ringi mitte, aga natuke oleks tahtnud veel karu välja lasta.
Suured tõnud Nutrendi menüüle koosseisus Shleha, Magneslife ja Turbosnack, mis vaikselt aga kindlalt mootori turbosse väänet juurde keerasid. Ja muidugi sõber Tõnu „Raundi’“ Raudsepale, kes oma huumoriga vaimu värskena hoidis. 
Opa lõpetab tänaseks.
Asse: Igati mõnus ja tore üritus,mõnegi kogemuse võrra rikkam.Algus oli mõnusalt rahulik,mitte nagu Elionil,kus pulss punases ja esimesed pool tundi ei saa midagi aru. Maastik oli mõnus. tõusud, laskumised, kivid, juurikad, aga pikapeale hakkas ära tüütama, eriti viimased 15 km, kus ma totaalselt haamri sain. Jõud sai nii otsa, et El Grandel ratast mäest üles lükates tundus see kaaluvat 100 kg. Paar km enne lõppu vuhises must mööda Tõnu, nina oli vastu lenksu ja andis minna,see andis nats jõudu omale veel pingutada, kuni viimase pika laskumiseni sõitsime koos ja siis ta läks…
Aga noh,järgmise korrani! 
CC Rota Mobilise päevavargad – Kaido, Andre, Asse, Alvaro ja Roundy.
Ergo: Minule oli esimene rattavõistlus kodumaalt eemal.Õnneks viisat polnud vaja ja soome keelt ka natuke jagan, seega läks kõik libedalt.Tõnu oli ka kõrval kogu aeg igaks juhuks.
Sõit oli muidugi äge, sellist maastikku pole varem rattaga maitsta saanud.Lugesin usinasti rajal kive aga neid oli liiga palju ja poolel teel läks sassi.Üldiselt kulges trassil kõik hästi, sadula toru oli küll murdumas juba eelmisel õhtul, aga päris katki ei läinud.
Alvaro tiris mind viimasel päeval up hilli ka sõitma, omaette tore oli esimesena startida, ei teadnud mis ees ootab, jäin vist nii mõnegi soomlase mobiilitaustapildiks.Kui kutsutakse,siis järgmine aasta tulen jälle. 
Saabus Raul.
Talukas:
1. Üle neljasaja kildi Helsingi-Tahko: nõme
2. Valged õhtud norm. seltkonnas, õlliga ja ilma sääskedeta: hea
3. Võistlus: esimene ring väga ok, ainult langused olid tiba konarlikud minu jaoks. Tundsin ennast esimesel ringil suhtkoht hästi, aga ükski hea ei jää karistamata ning teise ringi inisesin täiega, kusjuures suremine ei tulnud salaja ühtlaselt, vaid täiesti lambist paari minuti jooksul. Aga, kui juba ennast sai nii kaugele komandeeritud siis vedasin ikka lõpuni ära: hea õppetund tulevikuks pikamaadistantsideks.
4. Üle neljasaja kildi Tahko- Helsingi: nõme. 
Jah, just siin see kõik toimuski.
60km distantsil:
22. Andre
39. Kaido
40. Opa
42. Alvaro
67. Ergo
157. Tõnu
163. Asse
meeskondlik 4. koht 60km distantsil.
120km distantisil:
15. Raul
Nissan Uphill:
10. Andre
13. Alvaro
23. Ergo
videojupp firmalt Kull Films
Tulokset
Nissan Uphill tulokset