CC Rota Mobilis

Lõpuks jõudis kätte juulikuu, kus Covidi hirm, pidev kätepesu ja potentsiaalne fiskaalkuristik on hetkeks unustatud. Ainuke siht silme ees on realiseerida vorm ja panna kõik tikud heleda leegiga põlema, sest kätte on jõudnud maratoni aeg!

Klubil on sellel nädalvahetusel taas tihe graafik. Laupäeval Kiviõli XCO, pühapäeval Rakvere Bosch + Elva metsades kaardiga ragistamine.

Kiviõli XCO

Raiko:

Nädalavahetus tõotas tulla tihe, esmalt laupäeval Kiviõli XCO ja seejärel Rakvere maraton.

Kuna alates Pirita XCOst, ehk viimased 2 nädalat on pmst igapäevaselt enesetunne kurnatud ja väsinud olnud siis oli väike hirm sees aga laupäeval hommikul tundus, et kõige hullem seis vist polegi õnneks. Stardist sain kohe üsna hästi Vaabi tuules minema aga esimese singli peale jõudes jäin kuidagi väga rõvedalt toppama ning pidin veel ratta seljast maha tulema, millega kaotasin julgelt mingi 10 kohta, esimese tõusu algusessse jõudes vaatasin, et tähtsad ninad on juba kõik poole tõusu peal ja tuli kühveldama hakata, sai rauad paremale pandud ja ühe tõusuga samad 10 kohta tagasi võetud.

Sellele hüppele liiga väikese kiirusega peale minnes on järgmine kõne Hawaii Expressi Sepal ja siis 112.

 

Enesetunne oli jätkuvalt üllatavalt hea ning ringi lõpuks püüdsin üksi ka eesoleva pundi jälle kinni, kus olid kõik kõvad sepikud a’la Malva, Epner, Vaab, Lõiv , Lond jne ( pärast sain Malva käest teada,et tal oli toohetk pulss 140 olnud ).

2 ringi tõusu peal otsustati jälle vajutama hakata millele suutsin ka veel reageerida aga peale laskumist lühikesel sirgel kärises väike vahe sisse ja kuidagi raske oli ennast toopäev motiveerida, et järgi tõmmata jälle. Sai paar ringi üksi sõidetud siis paar ringi Lõivuga ning viimane ring lasin järgneva päeva maratoni arvestades jala sirgu.

XCO sarjas viibitakse enamus ajast õhus.

Olen ka eelnevad aastad kiitnud aga olles päris palju erinevaid MK-sarja kuuluvaid XCO radu sõitnud, siis Kiviõli rada neile väga alla küll ei jää , kui üldse!
Ebaeestilikult pikad laskumised, täpselt paraja nurgaga ja hea veeremisega tõusud, mõnusad tehnilised kohad.
Ning muidugi on kogu korraldus ja melu seal alati teine tase – suur kummardus!

Raiko jälitab Vaablast 

                                      

 

Imre õhulennu ajal tegi fotogaaf endale võileiva

 

Järjekordne kuulsuse hetk Imrele ja CC Rota Mobilisele

Raiko hammustas SPORT klassis Ivar Vaabi järel teise koha ja Imre tegi sama SEN1 klassis Argo Rohtmetsa järel.

SPORT
1. Ivar Vaab
2. Raiko Kaldoja
3. Ainar Elberg DNF

SEN1
1. Argo Rohtmets
2. Imre Ojaver
3. Mahis Leigri

Enne viimast etappi on Raiko Sport klassis kokkuvõttes teine ja Imre SEN1 klassi liider.
Link tulemustele ja sarja kodulehele.
XCO pildid tegi Janne Epner

Rakvere Bosch.

Brunn:

Maratoni baigisarja avapauk anti Rakveres, kus alati on kiita saanud rajameistrite töö! Eelnevate päevade ilmateade just väga meeldivat sõiduelamust ei tõotanud. Õnneks ilm tahenes ja vihmapilved taandusid.

Martin Parv avaldas soovi klubiga liituda. Läbirääkimised käivad aastapalga ja boonuste üle. (Brunni erakogu)

Minu eesmärk oli nagu ikka „100-sisse-sõita“. Etteruttavalt võib öelda, et õnnestus – napilt aga kindlalt! Kuna minu peres on juba 10 erinevat jalgratast ja teised rattad olid hõivatud, siis pidin rajale minema kurikuulsa fatbike’iga. Ega minul selle rattatüübi vastu midagi otseselt pole aga teised vaatavad viltu :)! Ütleme nii, et sellel rajal mingit eelist küll väga ei olnud. Alustasin sõitu rahulikult ja järk-järgult üritasin ettepoole liikuda. Minu ees oli tuttav Siplaste-M55-Aimur-Uuk, kes kruusal oli tugev, aga metsas kippus jalgu jääma! Ergutasin ja motiveerisin teda veits ja saime sõbralikult hakkama! Mingil metsavahelisel lõigul hakkas kaugemalt paistma muda-poriauk. Mõtlesin, et näitan kuidas fatbikega need „mudaasjad“ käivad! Panin Aimurist mööda ja otse enne poriloike kõhuli :)! Mõistlik mees – mokaotsast vabandasin, aga piinlikust polnud väga aega tunda, edasi oli vaja panna!

Brunn näitab tõusul FATiga mõnglit minekut

Umbes poolel maal läks raskeks! Õnneks hakkasid eest paistma Hauka Veloklubi mehed(Romet Niilus ja Karl Pruuli), kes olid poriloikude juures minust möödunud. Hüppasin neile tuulde ja Karl sikutas kruusal nii, et minu pulsinumbrid küll reaalseid numbreid enam ei näidanud! Silmanurgast nägin 199 aga Garmin väidab 214!!! Ma arvan, et pean teise pulsivöö vaatama. Lõpuks saime eesliikuva trio kätte, kus oli Greete Steinburg ja naisterahva seltskonnas ning Haukamehed rahunesid. Kuskil metsavahel hakkasid Karlil probleemid keti või käikariga ja meie „ülihea-vedur“ pidi boksipeatuse tegema. 10km lõpuni jäänud, läks minu „mootoril üldse turbo tagant“ ära! Ainuke positiivne noot oli see, kui Rainer Tokko kisas raja äärest, „et olen 88-s ja fatbike I-ne“. Vegeteerisin kuidagi lõpuni ja finišeerisin napilt enne Raudmees-Priit-Alt-i ja meie spordidirektorit Kaido Kriisat.

Ei – ratast seekord pesta vaja ei olnud. (Brunni erakogu)

Rada korraldus tip-top ja Tamm-Junior-M16 tegi ka korraliku etteaste (üldis 13-s!)

Ahto: 

Kui Ennoki punane Superb meid Andrega peale korjas oli meeleolu selline mida diferentsiaaldiagnostiliselt mõõta ei saanud. Ees ootas hooaja esimene päris maraton-võistlus kus 600+ inimest nimekirjas. Ütleks, et võimas! Üks asi sai kiirelt selgeks, et täna me TdR 30+ palavust tunda ei saa. Pigem virvendas silme ees 2016 või 2008 mudaravila. Viimasest sai isegi stardikoridoris veidi muljetatud.

START

Kui eelnevatel aastatel on “race plan” alati paigas, siis seekord oli pea tühi ja kõle nagu Linnahall. Hakkame minema ja vaatame mis saab. Sai see, et Palermo terviseradadel inisesin Kaschani sabas. Ebamugavalt raske oli. Edasine on blackout… Esimene pilt tuleb ette sellest, et kui kuskil Pajusti kandis end mudasel lõigul lampi küllili viskasin.

Ahto sõidab ikka otse mäest üles

Pärast Madiseaugu singlit rõvepikal kruusalõigul asus Margus Nõmm oma cyclokaga vägesid üsna mõistlikult juhtima. Ees terendas Marianne Palusoo, kes oli eelmisest rongist maha jäänud. Korjasime ta ergutades peale. Punt suurenes veelgi kui sekka tulid Guido Salumäe, Tavo Tenson ja muud jämejalad. Kui Nõmm vedamise üle andis otsustas järgmine härra teha tavalist jõumehe trikki. Käiku keerati loomulikult juurde. Tempo läks minu jaoks nii rõvedaks, et tuli tahtmine tee kõrvale kraavi ropsida. Kõik tõmmati ribadeks! Jäin krt teab kuhu maa ja taeva vahele üksi. Järgmine hetk korjasid Guido ja Tavo mind enda sleppi ja kuskil singlil kuulsin taga Kiristaja häält, et käigud-käigud-käigud. Paistis, et Ailar tundis rada hästi. Mehel oli duhh üleval ja mööda ta ähkides rahmeldas. Kui lõpuni oli jäänud u.7km veeresin Guidole kõrvale, et vean ka veits, aga läks hoopis nii, et libisesin eest.

Lõpetuseks.
Üliäge rada ja ladus orgunn! Lahe, et ratturid seda ka hindavad oma kohalolekuga.
Nukid Ennokile küüdi eest ning Andrele kohvi ja kohupiimatasku eest.
RR Siplastele topelt nukid!

 

Raiko:

Käes oli lõpuks aeg kaua oodatud esimeseks maratoniks! Sooja tehes tundus, et olek on veel parem kui eelneval päeval ning tundus paljulubav!
Stardist sain minema päris hästi ja mõte oli vähemalt alguses võimalikult ökonoomitada, sest meeles oli eelmise aasta Rakveres saadud haamer 🙂 Esimesele pikale kivisele tõusule jõudes sättisin ennast korraks rahulikult Rusovichi taha, kuid siis läks ökonoomitamise plaan meelest ning otsustasin vasakult päris mitmest suure kaliibriga mehest hooga mööda panna – õnneks tulid peale tõusu kohe singlid kus sai natuke hinge koguda ja kuna ees oli Kristo Sepp, siis singlitel väga kõva tempo polnud.

Hetk, isegi mille meenutamine toob suhu veremaitse.

Kruusa peale jõudes keegi vedada ei viitsinud ( k.a mina ) ning oli paras passimine, kuni tagant tuli Rusovich ja Neemela, mis peale tõmmati kruusal hoog päris üles. Mingi hetk püüdsime ka Kivilo kinni ning enne pikemaid singleid läks Neemela etteotsa ning hakkas päris hea hooga vajutama, mul oli eelneval õhtul installeeritud Burtidega vahepeal tükk tegu, et libedates kurvides järgi püsida. Singli lõpuks olid pundist igatahes pea kõik maha jäänud ning alles olime mina, Kivilo, Neemela ja Anti Arumägi.

Koht oli 20 kandis ja kõik tundus sujuvalt plaanipäraselt ning tundus, et tuleb lõpuks üle pikaaja võistlus, mille kohta ei pea Stravas mingeid vabandusi ja halamist jälle kirjutama.

Kuni Madiseauguni sõitsimegi 4kesti koos ja vahepeal tuli selg ees vastu ka väsinud Henry Grünberg, teised panid temast hooga mööda aga mina otsustasin millega pärast tema taha jääda, mis osutus veaks, sest kusagil 3nda Madiseaugu tõusunuki peal suutis ta niimoodi takerduda, et pidin ratta seljast maha tulema ja ootamatult pani selle peale mööda ka kusagilt ilmunud Rosenthal. Hakkasin tikke põletades hooga jälle neid kinni püüdma kuna teadsin,et peale Madiseauku tulevad korraks jälle kruusalõigud, kus üksi jääda ei tahaks. Korra nägin ka klubikaaslase Imre selga ees, mis andis kõvasti motti! Sain jälle saba kätte, aga siis oli ühel laskumisel Rosenthal koos rattaga risti ees, korra käis küll mõte rattast üle hüpata, aga kuna tegemist oli 10 tonnise S-Worksiga, siis jäin ikka seisma 🙂

Kus suppi antakse?

 

Pidin uuesti tiku põlema panema ja üritasin järgi võtta, Grünbergi püüdsin uuesti kinni jälle, aga järgmisel singlil mingi tõusu peal ta jälle ukerdas ja sain uuesti rattalt maha tulla. Hakkasin siis aga jälle eest mehi püüdma ning üllatuseks hakkasidki  Neemela ja Kivilo selg aina lähemale ja lähemale tulema, aga enne lõppes singel ära ja hakkas lühike terviseraja lõik, Rosenthal ja Grünberg olid tagant maha jäänud aga kusagilt oli ilmunud Maario Silm , utsitasin ta vedama , sain jälle kõvasti tikku põletatud ja saimegi Neemela pundi täpselt enne singli algust kätte aga siis tundsin, et nüüd hakkab vist raskeks minema, singlil tuli väike vahe sisse ning kruusa peale jõudsin juba üksi. Otsustasin, et üksi kruusal kühveldama ei hakka ja võtan rahulikult ning ootan tagant kedagi järgi, tagant  tulid Sepp ja Sildvee tandemina, haakisin neile mingiks ajaks tuulde aga siis sain aru, et asi hakkab ikka päris hapuks kiskuma ning ei suutnud enam isegi tuules ära kannatada. Sain veel pikalt üksi taastuda kui tagant tuli ikka väga hirmsa hooga Emeri Lepa kiirrong, haakisin kilomeeter-kaheks ennast sinna sappa aga siis pudenesin ka sealt ning oligi tekkinud täielik DEJA-VU tunne 2019 Rakvere maratoniga, kus sõitsin samuti 20nda koha kandis ning lõpus sain korraliku haamri.

Kuna teadsin eelnevast aastast väga hästi, kui tore oli neid viimaseid tõusunõkse haamri-reziimis sõita siis läks tuju ikka päris ära – mehed panid mööda paremalt ja vasakult, päris kole vaatepilt oli!

Kuidagi suutsin vaevu-vaevu terviserajani jõuda ja seal ütles keegi rajaäärest,et kohaks on 41 -kuna teadsin, et olen klubi 3s mees siis otustasin,et tuleb üritada kuidagigi kahjusid minimeerida ja ikka lõpuni pingutada.

Meel oli jube hea kui terviseradadelt minema sai kõva pinnase peale, sealt juba teadsin, et suudan lõpuni ära kannatada ja kohaks kujunes 45, mis ei olegi tagantjärgi mõeldes kõige hullem, arvestades ca 18km üksi sõitmist haamri-reziimis.

Tarmo:

Kui mina Kulli maja juurde jõudsin, oli Kull juba oma kodinatega Krusa maja juurde komberdanud. Umbes nii algas meie reis Rakvere poole. Enamuse teest mandrossisime vihma võimalikkuse osas ja kas tuleb kordus legendaarsele Rakvere maratonile(vist oli aasta 2009).
Kohale jõudess ootas meid eest ülesse kaevatud parkla, kus siis iga mees ise vaatas millise killustiku hunniku kõrvale parkida sai(vihma võimalikkuse üle käis jätkuvalt arutelu).
Numbrid külge ja kergelt jalgu ringi ajama(arutelu vihma teemal jätkuvalt käimas). 15min ennem starti kogunes enamus Rota tiimist kokku ja sai arutada ka vihma teemat, aga tundus, et stardis vist ikka saame kuivalt minema. Stardikoridoris vaatasin ringi, sittagi pole muutunud, kõik samad tuttavad mandrossivad näod (vb mõne erandiga).

Evert / Tarmo tandem sikutab teistel kaelad pikaks.

Start, esimene tõus, kõik need kuradi sulgkaallased põrutasid paksust poisist (st.minust) mööda, aga õnneks järgnevatel suusaradadel need kerged poisid laskumistel nii kiired ei olnud ja  panin oma suurema kaalu enda kasuks tööle (vihma ei sadanud ikka veel). Rada oli tegelikult ikka väga lahe, selline peabki üks maastikuratta maraton olema. Sõidu alguse liikusin koos enda klubi vana ja noore Einroosiga, täpselt ei oskagi öelda mis hetkel aga järsku ma neid enda seljataga enam ei näinud. Madiseaugu äärele jõudsin selle suure pundi esimesena, Aivar Lipp minu tuules. Seal siis ka juhtus. Madiseaugu tagumises otsas oli kurvi peal, kus kohe läks laskumiseks, kivi ja känd ennast päris lähestikku sättinud, sain ise suht napilt sealt läbi, aga seljatagant kuulsin Aivari röögatust, kes nende otsa korraliku nipli pani. Madiseaugus väljudes tekkis deja-vu tunne, olime Markus Vähiga jälle koos(eelmine aasta sama rada ja lammutasime kahekesi), meeldiv erinevus ainult selles, et meiega oli ka Janelle Uibokand. Mõned kilomeetrid hiljem korralikul pasteediväljal liitusid tagant meiega ka Aimar Pedari koos noorema klubikaaslasega. Selle seltskonnaga me põhimõtteliselt liikusime kuni lõpuni koos. Pedari mandrossis enamuse ajast ega teda Reiska äkki kätte saa ja utsitas aga kruusal vajutama, mida Vähi korralikult ka tegi ja sellise hooga nagu oleks motikaga sõitnud. Ma pidin kõige pikemal kruuslõigul sellepärast peaaegu maha jääma ja no Janelle on ka kruusa peal uskumatult kiire. Aga seltskond oli hea ning rada põnev. Kilomeetrid lendasid. Kahjuks väsis üks hetk meil Markus ära ning jäime neljakesi, eks endalgi hakkas tunduma, et ei jõua enam(vihma ikka ei sadanud). Kuid siis nägin ees järsul tõusul tuttavat helesinises vormis, kes lükkas ratast mäest ülesse, see oli kange konkurent Pesor KOMO klubist. See andis jõudu juurde. Suusaradadel saimegi ta kätte. Ennem viimaseid linnavahelisi laskumis tuli tagant jälle hirmunud näoga Pedari pundi ette ja teatas, et Reiska tuleb hirmsa kiirusega tagan ning kukkus vajutama (tegelt oli Reiska vist 4min kaugusel). Olin eelnevalt endale lubanud, et ei tee Janellega finišhit, kuid Pesor ei tahtnud kuidagi maha jääda ja tema näost võis lugeda, et niisama ei anna ta mulle ühtegi kohta ära. Nii pidingi ikkagi ka lõpus vajutama kõik wattid, mis veel olid. Õnneks sellest piisas, et Pesor seljataha jätta(sorry Janelle). Kokkuvõttes äge sõit, koht 48, vihma ei sadanud. Olen isegi üllatunud, et suutsin sellises tempos praegu sõita.

Tallinna poole sõitma hakates hakkas vihma sadama.
M45 1.Tarmo Mõttus 2. Tarmo Rei 3. Tarmo Ennok.

 

Andre:

Ilma pikema sissejuhatuseta: kui ma 8 min enne starti enda koridori juurde jõudsin selgus, et stardikoridoride suudmed on juba rahvast murdu täis (note to myself – tule varem kohale). Sisse sain suht viimaste hulgas. Pole hullu – algus on lai ja mulle sobivalt tõusudega. Metsaradadele jõudes olin Imre lähistel ja puristasin korralikult ette poole. Rakvere kõige suuremal mäel hoidsin ennast seekord veidi tagasi ja sellele järgnevatel singlitel moodustus seltskond mis koosnes 1998 aastal mulle minu esimese päris maastikuratta müünud Oliver Johansoni poeg Egertist, Imrest ja Margus Malvast. Neljakesi andsime minna. Enesetunne oli hea ja singlitel olin ka pigem ees, et libeduses oma tempot veidi peale suruda. Kruusa lõikudeks olin metsas iga kord nii ära taastunud, et sai jälle vajutada. Tükk aega ei juhtunud midagi huvitavat, kuni taas asfaldid/kruusas kätte jõudsid. Esimesena lasi pumbast õli välja Imre, kes peale 3TP-d maha jäi. Jäin veel teda küsivalt ootama, aga konkreetne pearaputus ja käemärgid korraldusega edasi sõita ei jätnud muud valikut, kui klubikaaslane üksi surema jätta.

Järgmine kord panen patsikummiga ansambli viisakalt kokku

Egert ja Margus kruusal kõige tugevamat minekut ei näidanud ja pidin taas ise kõrgema oktaanarvuga AI93 kütust põletama, et rõvedas vastutuules edasi hammustada.  See oli ka vajalik, sest tagant paistis kiirrong mis oli peale korjanud ka Imre ja oli meie väikese trio sihikule võtnud. Umbes 15 km enne lõppu saabus taas singlite kaskaad, kus Egert teatas, et ta läheb nüüd ise ette. Seda ta ka tegi ja keeras korralikult peale (ju oli siis näinud, et vanamees ei saa metsas sama hästi hakkama, kui kruusal 🙂 ). Tempo läks üles ja järsku oli üllatuslikult tagant kadunud Malva. Järgmises singlite sektoris vajutas Egert veel peale ja oligi läinud. Palermo metsade eel teatati mulle – vahe 20 sekundit. Nägin teda ees koos teise Velo+ tüübiga (selgus, et see oli Brunni vanem poiss Lauri). Mõtlesin, et krt – nii kergelt ma neid minema ei lase ja panin korraliku gardaani sisse. Enne viimast tõusu (umbes 5 km lõuni), kus Tokko kohti luges, sain nad kätte. Selgus, et Parve, Rohtmetsa punt on umbes 30 sekundi kaugusel ja noortel tekkis soov nad kätte saada. Mootoris läks meil hääl kõvemaks, tagant ajas musta suitsu aga kiirus ilmselt ei suurenenud, sest ees olev grupp lähemale ei tulnud. Järgmine mõtte koht tuli enne lõppu – tekkis küsimus, et mis nüüd saab? Et kas finšhit ka teeme? Ma pakkusin, et mina ei tee. Noored ei olnud nõus ja nii siis me tegimegi. St nemad tegid, ma proovisin tuules olla.

Väga kõva rada ja korraldus. Nukid korraldajatele!
Kokkuvõttes M40 3. koht (neljandate kohtade saju vahele) – tegi meele heaks.

Anti

Lasse

Imre

Kaido

Raino

Raul

 

Tulemused:

1. Martin Loo
2 Peeter Pruus
3. Gert Jõeäär
….
15. Andre Kull
23. Imre Ojavere
45. Raiko Kaldoja
48. Tarmo Ennok
54. Raino Einroos
56. Evert Einroos
96. Bruno Tamm
98. Kaido Kriisa
185. Ahto Kruusmann
196. Janek Leer
205. Raul Talumaa
325. Anti Kauk
Lasse Nõlvik, Taikki Tillemann DNS

Link tulemustele ja sarja kodulehel
Rakvere pildid tegi Riho Lüüs (link galeriile)

Samal ajal Elvas suure puu ja järve lähedal metsas:

Alvaro:
Kuna kalender aasta lõpuni on tihe, siis tuleb paratamatult valikuid teha, kus midagi saab tehtud ja palju rohkem jääb tegemata. Rakvere on küll üks Eesti parimaid maratoniradu, aga samas toimub aastas vaid üks Retk läbi Eesti. 270km läbi kõige mahajäetumate ja raskesti läbitavate teede ja soode.

 

Sellist lainurkpilti näed siis, kui oled liiga palju Tarhuni joonud

Reede õhtul kell 19.10 olin Koidula piiripunktis kohal. Ratas oli kaasas, aga otsus oli seekord teha see soodoma komorra kaasa pealtvaatajana ja ümbruskonna lahedaid paiku külastada samal ajal. Eelmisel aastal läbitud 7 tunnine rattaetapp algusega kell 6 hommikul oli piisav kogemus, et mitte minna 70% ettevalmistusega selleaastasele katsumusele. Stardi kell 20.30 tegin rattaga kaasa, et näha, mida kiired poisid korraldavad. Esimese kilomeetriga üritas kaasa tulla 30, teise kilomeetriga 20 ja kolmanda kilomeetri tõusuga jäigi juba 100-st startijast ette rebima kümmekond. Läbitud oli tol hetkel alla 1% distantsist ja alla 0,2% ajast 🙂 Tagasi auto juurde, bemmile hääled sisse ja kaardi järgi rajale võistlejaid toetama.

FFWD>>

Peakorraldaja Silver õpetamas kohalikele
lastele täisnurkse kolmnurga pindala arvutamist

Meeldejäävaim kontrollpunkt rattaetapil oli Peipsi äärses Lüübnitsa külas olev vaatetorn. Kell 22.00 avanes sealt võrratu vaade üle Peipsi. Saabus ka peakorraldaja, kes alles punkti üles sättis. Lasime drooni lendu ja otsisime sellega üles kilomeetri kaugusel soost lähenevad liidrid. Rattasepikutele tuttavaimad osalejad olid Lauri Malsroos, Rait Pallo, Porter Racingu seiklejate trio ja veel mõned.

Sealt edasi sain esimese otsaga kaasa sõita (endiselt Indreku bemmiga). Tempo oli jõhker – nagu kahetunnisel rattamaratonil. Spidokas kõikus kohtade 4-7 sõitjate taga 32 ja 37 km/h vahel hoolimata sellest, et oli juba pime ja neil oli veel +20 tundi katsumusi ees.

Saabus südaöö ja lausa tund aega enne planeeritud aega olid liidrid kohal kanuu vahetusalas, kus meie oma Ethel oli põlle ette pannud ja küpsetas seal vorste. Ees kupatasid Malsroos/Pallo tandem koos Tauno Riibakuga. 10-20 minutit – tangitud, ratas juppideks kanuusse ja riided vahetatud ning võistlejasid tormasid kottpimedale Emajõe suursoo alale navigeerima. Minu klient Indrek Reitsak saabus 10 min hiljem ja sellega oli meie tööpäev läbi ning sai Tartusse ööklubi poole suunduda.

4 tundi katkendlikku und ning laupäeva hommik käes, mis möödus mööda Tartut rattapoode kolistades ja sobivat rehvi otsides, sest mingi paha lõige oli esirehviga 1:0 teinud. Edasi kahetunnine rattamatk Elvas, kus toimus vist 4 erinevat spordivõistlust korraga ja ring kosutavat disc-golfi otsa.

Teel Vapramäele jäi selline sild ette

Pühapäeval siis Xdream’i hooaja avalöök. Väidetavalt pidi tulema üks ajaloo kõige valikuterohkem rada ja eriti just B-trassil see tõesti paika pidas. Selles virr-varris eksisid pea kõik ja kõige uskumatumates kohtades. Kui Sul polnud aega rada läbides kaarti mitu sammu ette lugeda, pidid tegema mitmeid boksipeatusi, et mitte teha fataalseid järeldusi järgmisest sammust. Meie tiim boksipeatusi endale ei lubanud ja õnneks jätsin sedasi kaarti ette lugedes kaks punkti vahele ja põrutasin mälu pealt. Noh, tulemus oli käes – 15 min pakki hoobilt. Aga no nalju, mis teised tegid oli ikka lõbus kuulata – alates vale järve juurde jooksmisest Elvas 🙂 Lõplik tulemus ei olnudki katastrofaalne – 13. koht üle 100 tiimi konkurentsis, kuna ees võeti trahve mehiselt.

Kas Elvas “Rakvere muda” ka oli? No ikka leidus!

Xdream’i tulemused
Pildid Alvaro erakogu ja Vahuri Inglid blogi