CC Rota Mobilis

Kui Su sõitu pole Stravas, siis pole ju mõtet sõitma minnagi! Riho Suuna aegadest, kus kortsunud vihikusse nimega treeningpäevik tuli ise midagi sisse kritseldada, on elu edasi läinud. Pühapäevaks olid Garmini teenused juba kolmandat päeva maas ja paljud mõtlesid, kas üldse on mõtet Rakkesse sõitma minna, sest mu pingutus ju ei laegi end 10 sekundit peale finišit Stravasse ja keegi ei saa ju siis Kudost panna…..

Imre Ojavere:
Kuna soov oli püüda medalit ja miks mitte seda kõike kirkamat eestikate arvestuses seenior 1 klassis, siis tuli kaasa teha Rakke maratoni XXL sõit. Eelnevalt rada läbi sõita täies mahus ei õnnestunud, kuid sellegipoolest kaarti sai korralikult uuritud. Ennem starti kohtusin tiimikaaslasega, hiljuti Soomest EMV trekil ohtras koguses hõbedat ja kulda importinud Andre Kulliga, kes küsis, miks mul selja peal numbrit pole, eestikatel on ju kombeks. Ütlesin, et regamise ümbrikus rohkem numbreid polnud, oli ainult 1 lenksule. Selge, läksime vaatasime Andre ümbriku sisu ka järgi ja samuti ainult 1 number. Nonii, siit tuli kerge hirmu judin sisse, et kas me oleme ikka Eestikate arvestuses kirjas. Läksin tegin rattaga sõitjate parklas tiiru ja vastu tuli J.Uibokand – vaatan selja peale ja tohoh ongi number ka selja peal. Lähen Andre juurde tagasi ja mõlemad mõtleme, et seis on vist hapu. Tegime ühe „vo2max lõigu“ regamise telgi juurde ja õnneks seal selgus, et selja peal on numbrid ainult ME ja NE klassis – huh, milline kergendus.

Ega stardini palju aega polnudki jäänud. Alguse ja lõpu saime koos läbi sõita, et näha, mis hooga kurvi saab sisse lennata, kui lõpus läheb andmiseks. Stardikoridoride juures oli algul kerge segadus, veidi oli tavapärasest teistsugune jaotus ning me seda ka ette ei näinud, et koridori värav avaneb meile ebasoodsas suunas😊. I koridorist startis ME, siis NE ja seejärel seeniorid eestikate arvestuses jne. Staadionilt minnes oli kitsas ja kohti parandada oli paras slaalom. Esimese paari kilomeetriga oli juba seltskond tugevaid sõitjad hanereas, kellega enamus sõidu sai ka koos sõidetud. Nägin, et grupi eesotsas oli ka tiimiskaaslane Andre ning sain aru, et olen õiges grupis. Grupis olid veel sellised sõitjad nagu ( vabandan, kui eksin nimedega või unustan mõned mainimata) Valvas, Randma, Lepp, Lond, Karu, Ainsalu, Kivilo jne. Kruusa lõikudele jõudes käis selline lammutamine ja kuna ma sõidu alguses ei saanud üldse end nö käima, siis oli juba raske ja hammastega kinni hoidmine, et grupis püsida. Küll käis erinevaid mõtteid peast juba läbi, et miks mul seda energilisust pole jne😊.

Peale sõitu kuulsin kaasvõistlejatelt, et nii mõnelgi oli sama seis, kuid sõidu ajal kõrvalt vaadates ei pruugi sellest aru saada. Küll aga üks hetk Emeri Lepp lasi lihtsalt hoo maha ja tõmbas grupist kõrvale, sel hetkel mõtlesin, et kas tehnikaga juhtus miskit. Tagantjärgi vist ei olnud lihtsalt tema päev. Aga kuidagi suutsin end sundida ja ära kannatada, mida sõit edasi seda paremaks olek läks.

Mingi hetk püüdsime kinni Vaabi ja Rebase, tagant veel liitusid Poopuu ja Epner. Teadsin, kes on eestikate arvestuses minu klassis ja ei osanud arvata, et Neemesto on veel omakorda meist eespool. Vesi pudelites joogipunktides on ülimalt hea lahendus, hea sõidu ajal krabada. Muidugi kiitus oma perekonnale, kes raja ääres olid igas punktis olemas ja valmis mind ja Andret uute pudelitega varustama ning kohe kiirelt järgmisesse punkti liikuma. Siinkohal panen välja vaevatasu, nukid Mulgi maratonil sellele, kes leidis ja tagastab Andre nimelise musta korgiga joogipudeli 😊.

Kuskil 20km enne lõppu ühel kivisel singlil ikaldus Valvas ees ja see seisma jäämine käis nii järsku, et kas ma panin kingaga talle kuskile ratta vastu või ei teagi, aga kingal olev 1 ja ainuke Boa kinnitus läks katki. Üsna ebamugav oli alguses selliselt jätkata, kus king loksus jalas ja aegajalt pidin käega nö tamiili pingule tõmbama. Aga inimene harjub kõigega, tuli leppida sellega ja jätkata.

5km enne lõppu oli rada juba väga tuttav ja olek oli väga hea. Sprindi peale jätta ei tahtnud, kuna loksuva kingaga ei oleks see väga efektiivne. Kusagil singlil oleval tõusul pani Andre käigu sisse ja grupi ees olevast Valvasest mööda. Sain aru, et Valvase minek ei olnud enam väga terav ja tõmbasin samuti Kullile sappa. Hoog kasvas ja omakorda mingi hetk läksin Andrest ka mööda ja andsin kuuma ning üks hetk tagasi vaadates olimegi teistelt eest ära rebinud. Kuna palju polnud lõpuni jäänud, siis lihtsalt hoidsime korralikult peal kuni finišini ja finišis oli meeleolu meil mõlemal vägev. Hea töö!

Tipp ja Täpp – kumb on kumb, jäägu lugeja otsustada

Imre, Kaspar ja Kristjan oma nelja-viieliste tunnistustega näpus

Ahto ‘Krusa’ Kruusmann:
Päev varem meenus eelmise aasta Rakke XXL gigahaamer, Aafrika kuumus, Kaschani päästerõngas ja kilavate silmadega näljased rebased metsas…

Samal ajal kui suurem osa klubilistest juba EMV rajal rügasid, keerasin end põhisõidu starti, et mitte verd imevaid rebaseid jälle ärritada.
Stardist sain üllatavalt hästi minema võrreldses tavalisega. Kui me jõudsime esimese pikema kruusa peale, olid mul korraks tikud otsas ja lasin hea seltskonna minema. Järgmise rongi saba peale sättides sain kohe aru, et pikka pidu ei ole. Singlitele jõudes olin nii punases, et lasin ka sellel pundil minna. Edasine on veits udune. Kui veidi selgemaks läks, olin seltskonnas, kus tallasid Indrek Müürsepp ja Rauno Kurg. Kui asfalti lõigul oli Indreku kord vedada, siis seda ta teha ei soovinud. Ühte ma ütlen, et koostööd tehes jõuab alati kaugemale ja kõik veavad oma osa vastavalt võimetele. Keegi ei käse end ees soodaks tõmmata. 4km enne lõppu pikema lauge tõusu all tõmbas mul reie krampi ja sinna ma kerima jäin. Indrekul oli seal jalga veel küll…

Foto: Adam Illingworth

Finishis sain ühe Haanja M16 noorega isegi lõppu teha. Õnnestus ära hoida! Tasuks seni parim maratoni koht 117. Äge rada ja orgunn. Ei mäletanudki, et Rakkes nii palju singleid on. Igaljuhul rajameistrile nukid!

Järgnev on tõenäoliselt minu probleem, aga märgistuse kohapealt on mõttekoht. Kui pika littimise järel on pimeda nurgaga tagasipööre, siis võiks sinna ka tagasipöörde märgi panna mitte lihtsalt noole. Kui käigud paremal hooga kurvi sisse lahmad ja avastad, et tglt on hoopis tagasipööre, siis juhtub igast ekstsesse eriti kui rada ei tunne.

Janek ‘Ziil’ Leer:
Stardikoridori otsides olin üllatunud, kui avastasin, et olin paigutatud esimesse koridori. Ega sellist võimalust palju ei avane, et õnnestub teisest rivist startida. Kohe esimestel tõusudel sai aga selgeks, et minu vorm ei ole nõnda hea, et esimestega kaasa minna ja nõnda ma vajusin tasapisi grupist läbi. Peagi möödus hea hooga Taikki ja mõtlesin, et katsun nüüd tuules püsida ning katsetan, kaua see mootor ülemises piirajas kestab.

Olgu väljas koerailm või +40

Sain oma 5km sabas ära pingutatud, aga siis tuli väike vahe sisse ja lagedal vastutuules polnud võimalust teda enam püüda. Kolistasin siis tagataskutes ja täitsin masinat uue küttega, kuni järgmine suurem punt mulle järele jõudis. Ees tehti marulist tempot kuni veduriks tuli Urmas Karlson ja meil õnnestus väiksema pundiga eest ära lipsata. Tänud veel Kalle Piirojale ja Einar Näksile, kellega koos kulgesime läbi Emumäe singlid ja tagasitee finišini. Mõnus oli sõita, kui teeääres on kaasaelajad, kes ergutavad armsalt edasi pingutama ja uus joogipudel sõidupealt ära saab vahetatud.

Rada oli vahelduva raskusega ning minu jaoks täpselt paraja pikkusega, et jõudsin lõpuni sõita ja jeee – seekord ilma krampideta.

Evert Einroos:
Juba nädala alguses hakkas närv vaikselt sisse tulema – ikkagi esimest korda EMV-l ja kilomeetreid tundus ka jube palju. Plaan oli esimene tund mõõdukalt võtta ja siis hea tunde korral proovida vaikselt juurde panna. Sattusin koos isa Rainoga ca 10-15 pealisse punti ja kuna kruusa oli pigem palju, siis esialgu tundus, et võibolla tulemegi kõik koos lõpuni.

Juhtuma hakkas siis, kui natuke üle tunni oli sõidetud. Rada keeras singlile (õnneks olin üsna ees sel hetkel) ja vahed tulid sisse, otsustasin mõned tikud põletada, et ehk saaks väiksema seltskonnaga minema. Nii ka läks, edasi liikusime juba viiekesi (pundis tuttavatest nägudest Rene Kübar ja Janelle Uibokand) ja ees hoiti päris korralikult peal. Kui ma ei eksi siis peamiselt tegi tööd ootamatult meie punti vajunud Emeri Lepp – mul oli isegi tuules istudes seier täiesti punases. Ca 15km enne lõppu hakkas isegi üks suurem punt ees paistma (äkki kohad ca 40-50), tugevamad liitusid nendega, aga mul püssirohtu enam kaasa minemiseks ei olnud. Edasi liikusime peamiselt koos Janellega (NE hõbe) kauaoodatud finišisse.

Tulemusi uurides selgus, et M-Spordi arvestuses õnnestus kolmandana tulla (esimesed 2 meest olid täitsa teisest masinaklassist) ja saab ka esimest korda kohe EMV poodiumil ära käia. Kokku oli meid võistlemas 4 ja neljanda koha mees saabus finišisse natuke üle minuti peale mind.  Läks hästi, et õnnestus õigel hetkel järgmisse punti liikuda.

Kokkuvõttes tulemuse ja rajaga rahul. Sai nii metsas sõita kui ka mõnusalt pikki ja kiireid kruusalõike nautida.

Tulemused
XXL
1. Peeter Pruus 2:38:17 (EMV ME I)
15. Imre Ojavere 2:54:19 (EMV SEN1 II)
16. Andre Kull 2:54:25 (EMV SEN2 IV)
52. Evert Einroos 3:08:41 (EMV MSport III)
56. Raino Einroos 3:10:45 (EMV SEN3 IV)
74. Janek Maidla 3:17:34
116. Bruno tamm 3:33:59

Põhisõit
1. Tavvi Kannimäe
27. Tarmo Ennok
31. Lasse Nõlvik
38. Taikki Tillemann
47. Janek Leer
52. Kaido Kriisa
117. Ahto Kruusmann
154. Anti Kauk
165. Raiko Kaldoja