CC Rota Mobilis

2020 Bosch maastiku sari leidis oma rõõmsa otsa Alutagusel. Enamik meist möllas seal.  Samal ajal aga jõi Ennok Saaremaal Karujärve rannas sooja õlut ja parandas ketti. Loe lähemalt sisutihedast blogist:

Alutaguse Bosch

Lasse:
Hooaja mitteametlik punkt pandud e. 6. Alutaguse Rattamaraton . Tunnistan ausalt, et olen ettevalmistustega ja oma stardikoha vaatamisega väga laisk olnud. See on alati loterii, kas stardin esimeses või teises koridoris. Seekord siis esimene grupp ja nr 47. Esimene võit käes 🙂 teine võit tuli numbrit saades, sest covidi sirmid summutavad kõik helid, kas nimi hakkab M jah? ei N ütlen mina ja ikka korrutatakse M, korraks hakkasin ka ise kahtlema oma nimes 🙂

Lasse murdis lõpuks Loo tuulde, Parv on juba seljataha jäänud. Tunne hea, lõpuni 49 km.

Lõpuks number käes ja starti. Sätin ennast koridori ja lasen Martin Lool enda ette tulla, täna “jänes” olemas. Kaua ära kannatan, see iseasi, stardipauk antud ja minema. Kõik tundus uskumatult lihtne kuni umbes 400m ja roigas käikaris, pidurid plokki ja seisma. See mõned sekundid seismist läksid mulle maksma vähemalt 50 kohta. Midagi- edasi gaas põhja, tundsin ennast korraks lausa Allan Orasena kui ta pidi Tartu RM ajal tehnilise apsaka tõttu tagant startima ja kõigist mööda kihutama.

Lasse skalpe võtmas

Enesetunne terve sõit hea, rada muidugi nõudis tähelepanu, et rehve ei lõhuks. Rada iseloomult väga kivine ja kiirete laskumistega. Nii näengi kuskil karjääris Greete Steinburgi kõndimas, tagumine rehv töss. Aidata ei saa, midagi pole pakkuda ja kihutan edasi. Varsti näen juba esimese Mari-Liis Mõttus selga, jõuan järgi ja teatan, et sõitku rahulikult, mõlemad konkurendid rivist väljas (Janellel stardis purunes kett). Kihutan edasi, ega täpselt teagi mida mõtlesin kuni lõpuni. Tuju juba hea, sest naiste “esimene” jälle  🙂   Viimane km ja HÜPE!
Kõik õnnestus, kokkuvõttes 39 ja koond oma vanuseklassis kõrge 4 koht.
Tänan oma pere, et viitsisid kaasa tulla ja mulle pöialt hoida 🙂

 

Ahto:
Eelmine aasta chillisin raja ääres mokk töllakil ja vaatasin kuidas klubikaaslased Eestikate rajal ägisesid. Isegi kõrvalt vaadates oli valus seda vaadata… vb selle pärast, et mul omal olid ribid just Kakumäel rõveda pagu saanud. Igaljuhul seekord olid ribid korras, vaim ja ratas väga valmis. Värskelt läksid alla tutikad “Hunt” jooksud ja edeva äärisega “Racing Ralph” rehvid.
Stardikoridoriks 200-250. Pilk üle õla ja järgmises grupist lehvitas kavala näoga Suisalu. Teadagi mis plaan sellel hagijal on.

Ahto metsa alt aeru otsimas

Start. Algus oli minu kohta väga hea. Isegi liiga hea. Liikusin umbes 160-170 koha sektoris. Kusagil karjääri lõpu osas teatas keegi härrasmees, et tõmbas mulle klubikaaslase järgi. Pekki… Kahjuks ei tuvastanud kesse oli. Pärisin, et millal ta viimati aeruga sai, aga vastust ei tulnud. Järgmine hetk lasi Alvaro oma veduril minna. Karjääri virr-varr singlid olid ägedad. Selle osa nimi võiks vabalt olla ka tuhande värvitud kivi sektsioon. Vaatamata rajameistri pingutustele oli raja ääres ikkagi kuidagi palju rehvi lappijaid. Isegi enda tagavara lohv läks Epnerile. Kui karjääri osast väljusime, saime taaskord miskisest basseinist läbi sõita, millele järgnes koheselt liiva sees rullimise sektsioon. Kui mu ratas oskaks rääkida, siis ta kostaks selle peale “ema palun sünnita mind tagasi”. Õnneks sai see ruttu läbi.

Blues brothers – bändis ka torupillimängija

Kui meie neljane punt, Guido Salumäe, Alvaro ja keegi “tahaks vedada, aga ei jaksa” metsade vahele jõudsime, teatas Suisalu, et nüüd tuleb “Jõulumäe” sektsioon. Hakkasin maha jääma kuna Guido tõmbas mehiselt. Peas vasardas Rein Kirsipuu lause “kui sõita ei jaksa, siis sõida peaga“. Laskumiste ja kiiremate singlite peal kavaldasin kuidagi järgi. Sama asi kordus taas… Kolmanda korraga sain aru, et nüüd on kõik. Umbes 10km enne lõppu jäin magneesiumi lutsutama ja lõppu ootama.
Finishis ei olnud üldse jututuju, sest kõik jäi jälle rajale!
Lõpetuseks. Väga äge rada ja sari! Kohtume järgmisel aastal 🙂

Alvaro:
Susliku hooaeg 2020 on olnud üks paras rööprähklemine. Talvel 3 kuud haiguste ja vigastuste nahka, millele otsa kevadine discgolfi periood, suvine taastumine ja seiklussporti naasemine ning sügise hakul elu esimesed 4-6 tunnised jalgsi rogainid. Alutaguse Maraton oli mulle aasta esimeseks rattamaratoniks ja olgu see trass kui lame tahes, siis kiirusliku lõigutrenni puudumine tähendas ainult üht – tuleb üks paras kannatamine. Aga Tartu Rattamaratoni silmas pidades oli see lahingõppus hädavajalik läbi teha.

Päev enne starti andis füsio Xdreami kaskadöörihüppelt saadud vigastusele väga “optimistliku” hinnangu – kui sõidu ajal matsu peaksin panema, siis halvemal juhul on ees kuni 6 kuuline võistluspaus. Ega midagi – tuleb siis püsti jääda!

Laupäeva hommikune start Tallinnast peatusega Vesse statikas. Oranz tasuta kohvi talong näpus, lendasin sisse ja lõin ühe kange cappucino vahtu. Kassas viskasin trumpässa enesekindlalt lauda, mille peale teenindaja korraks ekraani vaatas ja siis teatas “Kehtetu! 30 sekundit läks üle, kell on 9:01……” Aaaarghhh – nagu oleks poodi viina ostma tulnud……..

Stardiplatsil oli tore jälle vanu tuttavaid näha ja seenior5 klassi lävepakul olevate klubikaaslastega metsas sooja teha. Stardinumbriks tuletati mulle läbi Pythagorase teoreemi 287, aga õnneks oli ka nii taga grupis päris mitu tuttavat nägu. Suurepärane raja algus – laiad sõidetavad metsateed ja kõik paistsid kenasti ära mahtuvat. Kui Aegviidu sektsioon läbi sai, algas Jõelähtme radade kaskaad kaevanduse ümber. Paratamatult meenutas see autoga liiklust meile veel harjumatutel 2+1 teedel. Kui oli kitsas üherööpmeline lõik, siis tiksutati pulsiga 150 või alla, ja kui saabus see kaherealine lõik (kaevanduse põhi), siis vajutati gaas põhja, et kiiremad mööda ei saaks.

Ma ei tea mis see skeem siin rattablogis teeb (toimetus)

Eriti jäi kaugelt silma üks Cofidise vormis (tõde selgus natuke hiljem) vend, kes silmamunad pahupidi igal sirgel kiirendajatele saba peale uhas samas kui ma rahulikult 100m vahe sisse lasin ainult selleks, et järgnenud tõusupurakale veeredes see vahe ühtlaselt tagasi kerida kuniks ees olevad seal ukerdasid ja seisid. Õnneks ei olnud selle taktikaga üksi ja Tõnis Kristalit sai korduvalt kiidetud mõistliku sõidujoone ja rapsimise vältimise eest.

Tund aega kaevandamist sai lõpuks läbi ja seier näitas u 15 km lõpuni, kui algasid taas mõnusalt veerevad Aegviidu/Jõulumäe rajad. Cofidise venna sain kätte ja selgus, et tegemist vana hea tuttava Margus Tenslindiga Jõelähtme Singli punases “Cofidise” vormis, kes oli veduriks palganud Guido Salumäe. Arutasime kolmekesi kõiki maailma teemasid seal ja taga oli vaikus, kõik leppisid nagu selle tempoga. Siis viskas DJ Krusa ootamatu infokillu, et ette tuleks minna ja juurde panna. Noh, Guids ei jäänud võlgu ja niikui algas lühike juurikane Harku metsa singel u 8km enne lõppu, keerati punn põhja ja kogu grupp pudenes tagant koos Ahtoga. Aitasin Guidsi veel viimastest mägedest üles ja lehvitasin järgi – las noored ja treenitud jagavad medalid.

Seiklusportlase piinad 

No kuldaväärt rada. Kõige enam hindasin rajameistri kainet mõistust – ei ole vaja toppida lõppu neid Jõulumäe seinatõuse. Maad ja mõisad said kenasti jagatud ilma nendeta ja üle joone võis veereda hea emotsiooniga.

PS Teiste ebaõnne üle on inetu naerda, aga kui ma raja ääres Kirsat nägin rehvi lappimas, siis tuli küll kerge muie näole…… Karma…..

 

Bruno:
Olles Aegviidu MTBEST-lt suht tagasihoidliku tulemuse saanud, lootsin ennast realiseerida Alutagusel. Et, „kui seal pole Fatbike-ga eelist“, et kus siis üldse on, oli selle raja teada-tuntud iseärasus, minuarust.

Seda väidet tõestas ehedalt RR Silplaste Maario Silm, kes platseerus FATBIKE-ga kõrgele 26-dale kohale. Oleme ausad, ega see minu 80-s koht FATBIKE-ga, ka tavapärane pole! See on on pigem ikka hea, kuigi alati saab paremini.

Brunni turbo

Sõidust ka. Ühes stardikoridoris Kaidoga, lubas ta alguse rahulikult võtta. Mul oli ka sama plaan aga kiusatus koos Taikki, Raino ja Evert-ga võidu sõita, oli suurem 🙂 ! Samas, stardis näitas ikka kõige tugevamat jalga Janelle Uibokand, kes 50m stardist keti pooleks astus. Hiljem selgus, et see maksis talle sarja üldvõidu osas kätte – kahju muidugi aga tehnikasport, mis teha! Ma arvan, et esimesed 15km liikusimegi ühes grupis, koos Taikki ja perekond Einroos-dega. Esimene tore hetk oli mõnus, imav turbaraba, kus ma sain rada valimata, „vilistades“ üle pehme põllu sõita. Teistel olid „mastid maas“ ja tegid „rasket tööd“, lootes millal see „õudus“ läbi saab. Singlite peal sattus meie grupi ette TT ja MNT mees Toomas Elling, kelle maastikusõidu oskused paraku nii tugevad ei ole. Taikki pani minema!

Anti räägib kuidas ta Trummi kapil koos Epneriga Koppale jõuga talevekartuleid müüs.

No pole hullu, Raino ja Evert veel pundis, oli mulle lohutus. Tunne oli hea ja hakkasin juba kartma, et see ei saa lõputult kesta! Karjääris kivide otas turnides, läks tunne veelgi paremaks, kui nägin teiste ukerdamist 🙂 ! Raskemaks läks siis, kui umbes 25-dal km jook otsa sai. Evert pani minema! Uue joogi sain TP2-st 34-dal km ja siis sain „pildi uuesti ette“! Meil õnnestus radade ristumiskohas, kohtuda lühema distantsi noorte esiotsa sõitjatega, kellel pehmelt öeldes, värskusest puudu ei olnud. Mina oma „paksude rehvidega“ pidin tuure maha võtma, muidu oleks „mootor kokku jooksnud“! Raino pani minema! Proovisin selle lõpuosa ikka ära kannatada, et hooaja viimasele etapile väärikas punkt panna. Usun, et sain suures plaanis, hakkama. Tamm junior(Lauri) tegi ka „huvitava sõidu“. Alustas sõitu, koos Jõeäär-e ja Loo-ga, kus esimesed 15km möödusid „linnutiivul“, siis sai „kangi“ ja kukkus II-se punti, kus sai kaasa teha veel 30 km-t, peale mida sai „II kangi“ ja siis „vegeteeris“ lõpuni, finisheerides napilt 100 sees 91-l kohal!

Minuarust parim rada selles sarjas aga mis ütleja mina ikka olen 🙂 !

Tulemused

1.Gert Jõeäär
12.Imre Ojavere
39.Lasse Nõlvik
46.Taikki Tillemann
50.Evert Einroos
57.Raino Eonroos
72.Janek Leer
80.Bruno Tamm
95.Kaido Kriisa
190.Ahto Kruusmann
209.Anti Kauk

Sarja kokkuvõttes võiks ära märkida:

Tiimide arvestuses:
1.Veloplus
5.CCRM1
23.CCRM2
27.CCRM3

Vanusaklasside arvestus:
M.
9. Imre Ojavere

M45
4. Lasse Nõlvik
6. Tarmo Ennok

M50
4. Raino Einroos

 

Ja nüüd kiire põige saaremaale – Karujärve Marimetsa Kapp

Ennok:
Sügisel külastada Karujärve maratoni on olnud minu viimase 8a traditsioon, nii olin ka sellele aastal korralikult ettevalmistunult laup.hommikul kell 12:45 stardikoridoris mandrossimas. Kahjuks vöi önneks oli Alutaguse maratoni toimumine samal kuupäeval saarepeal startijate ridu hörendanud, kuid samas andnud vöimaluse ka teistel püünele söita. Vaadanud üle kõik näod esimeses stardikoridoris tundus, et ka minul on oma vanustes vöimalik vöidelda köige körgemate kohtade eest. Pulss tõusis veelgi. Kell 13:00 start ja 2-3 meetrit söidetud ning (nagu hiljem kuulsin) solidaarsusest Janelle Uibokandiga purustasin keti. Köva häälega ma ennast ei väljendanud, mis ma sellest arvasin(#*?&¤%)  ümber-ringi olid ikkagi lapsed. Önneks olid kaasas nii ketivöti kui ketilukk. Veidi pusimist ja 5 min hilinemisega sain uuesti liikuma. Vaatame, kui ette on vöimalik siis 5 min pärast teisi startides jöuda. Esimesel 5 km ei kohanud kedagi, siis jöudsin järele laibakale, kes ilusti rada pakkus. Suuremale rahva rändele jöudsin järele vahetult ennem esimest 3km pikkust singlit. Visalt, aga kindlalt parandsin oma kohta. Kus sai mööduda, seal anti ilusti teed ja kus ei olnud võimalik, seal siis ootasin kannatlikult oma aega.

Ennok on keti taas peale saanud

Löpuks uuesti kruus. Jöudsin järele Maris Lillepile, kes pidas läbirääkimisi purunenud tagumise käiguvahetusega ja tundus, et edukalt, mingil moel käiguvahetus ikkagi toimis. Pakkusin järgnevaks kruusalöiguks talle tuulevarju kuni järgmise singlini, kus läksin oma teed. Dejevo singlil kordus sama, mis eelmisel. Kui kuuldi mind ähkides puhkides tulemas, anti kiiresti teed, isegi küsima ei pidanud. Raketibaasi esimese künka laskumise löpus näitas Ago Ilves kuidas tuleb esirehvist öhk pöördel välja lasta ja pärast seda stiilselt kohe maoli panna. Mina muidugi täiega kohe tema tagajooksu peale (hiljem rääkides, siis ainult käikar veidi kõver). Järgmisel künkal sain kätte tüübi, kellega koos saarele tulin ning kes minust eelmine aasta vanaisa tegi. Karistuseks jätsin ta sinna üksi edasi punnima. Järgenvad 10km pakkusin oma laia selga nii mitmelgi korral, aga väga kauaks keegi seda nautima ei jäänud. RMK singlile jöudes sain kätte järgmise 6 liikmelise grupi. Kuna möödumisvõimalus puudus, siis nautisin singlit ja taastusin ning 1,5km hiljem mereääres vajutasin gaasi jälle pöhja. 1,5km singlit olid mönusad ja siis järgmised 5km ikka rövedad oma jöhkra vastutuulega. Kiirus vist oli vahepeal kruusal 16km/h. Eelnevatel aastatel venisin suusaradadel, kui hommikune pohmelli tatt. Sellel aastal oli purakat piisavalt, et kiirus üleval hoida ja krossirajale jöudes järgmised kaasvõistlejad kätte saada. Kahjuks ei olnud nad singlitel kõige osavamad, aga samas sain jälle hinge tömmata. Eespool liikus umbes 8-10 meest, kes kruusale jõudes ei suutnud ära jagada, kes nüüd tuult peaks eespool murdma. Ei jäänud nende otsust ootama, keerasin rauad paremale ja lasin oma turbomootoril pöörded piirajasse. Nii lasin umbes 3km. Viskasin pilgu üle öla, ainult üks mees oli kaasa tulnud. Lasin pöörded veidi maha, et löpus ka midagi veel alles oleks. Samas hakkas ees paistma üks Pro klubi selg ja loomulikult oli kohe vaja ka see selg kätte saada. 1km lõpuni ja selg oli püütud. Viimane kruusalõik, seljatagant hääl ütleb, punt tuleb hooga. Vajutasin jälle kõik piirajasse. Kohaks lõpuks 32.

Miinused: kurb, et ei saanud head vormi tulemuseks realiseerida.

Plussid:  suurepärane rada, suurepärane korraldus, suurepärased kaasvõistlejad ja rattasõiduks väga sobilik ilm. Mina tänan ja olen kohal ka järgmine aasta.

Tulemused

1.Kaspar Neemesto
32. Tarmo Ennok

 

Fotod: Adam Illingworth ja erakogu