Tartu Rattamaraton 2020
Kes tõmbas muti litrite vahele? Kes ei saa enam Playstationiga mängida? Kes on startinud TRMil enam, kui 20 korda?
Loe nendest ja muudest elutähtsatest asjadest meie värskest TRMi blogist.
Raino:
Läbikülmumine TRM2019-l oli hästi meeles, aga ikkagi läks jälle nimi kirja.
Hommikul Evertiga Tartust sündmuskohale liikudes näitas auto vahepeal ainult 5 kraadi. Soojenduse ajaks sai päris sügisene riidekomplekt selga, aga esimese kilomeetriga läks ikkagi üsna chilliks. Ja kõlaritest üle staadioni soovitati samal ajal veel lühikeses peale minna?? Peale pikemat tiirutamist hakkas siiski veri liikuma ja natuke julgesin vähemaks võtta.
Väravate avamisel 15 min enne starti väga trügimiseks ei läinudki ja sattusime Andres Maaritsaga lausa lindi taha grupi esiritta. 3 min enne starti sain Andreselt ka väärtuslikud vihjed – esimesel tõusul ei maksa minna keskelt ja säärised peaksin vist siiski maha võtma. Minuti veel kaalusin ja kiire operatsiooniga läksidki need särgi vahele. Tänud, väga hea soovitus!
Evert oli rivistunud paar rida tahapoole ja kuskil lähedal nägin ka Brunot. Alvarot silma ei hakanud.
Start. Ootamatult kergelt edenesid esimesed tõusud ja ka rolleriraja ralli. Oinasarvedega rattaid paistis vaid palju ja kõik panid hooga mööda, tujurikkujad sellised..
Kohtadeks hüüti “natuke üle saja”, pöörded väga punases polnud, peagi ilmus välja ka Evert, polnud paha tunne. Punt oli suur ja liikus nobedalt, hakkas ka selgeks saama, kelle sabas sõitmist vältida.
Juhtus ka. Grupp oli nüüd natuke väiksemaks jäänud ja ca 57 km-l korraliku kiiruse pealt jäi keset punti liikunud cx äkki seisma, valis vist liiga pehme joone, complete standstill kirjutaks Waze. Nipliga rajalt välja ka ei lennanud, lihtsalt stop. Meid oli vast 5-6, kes sinna raginal sisse panid. Tehnika jäi terveks, käsi sai küll kannatada. Evert sattus olema eespool ja sai minema. Sedaviisi tekkinud paarisajameetrist vahet püüdsime siis vist järgmised 10 km tagasi sõita. Mägestiku külas saime kätte, tänud Viko särgiga noorele kõva töö eest.
Ikka oli täiesti ok olemine. Minna veel umbes 14 km. Evert võtab kõrvale ja uurib mg saadavust. Mässan tasku kallal, saan näppude vahele ampulli, läheb poisile ja siis äkki alarm käikaris. Uurin hoo pealt ja avastan kasseti ja käikari vahelt muti. Enam vändata ei saa ja uurin veelkord, pole siiski mutt, vaid minu musta värvi sääris, mis särgi vahelt pudenenud. Ikkagi seisma, õnnestub kuidagi lahti harutada ja jälle liikuma saada. Aga punt on juba kurvi taha kadunud, ainult Evert on hoo maha võtnud ja veab mind nüüd mõne minutiga jälle gruppi tagasi. Respect.
Lõpus enam väga ei juhtu, sprinter ma pole ja finišit tegid teised.
Aeg alla 3 tunni (juhtunud ka korra varem), koht sajas sees (pole enne juhtunud), max 66 km/h. H100-ks soojendus tehtud.
Bruno/Alvaro seiklused:
Autor: Bruno Tamm
Traditsiooniline Tartu Rattamaraton sel aastal juba 23. korda. Asusime teele taas laupäeval ja taas kolmekesi. Anti Kauk oli ennast meie meeskonnast tagandanud ja tema asemele kvalifitseerus noor M16 tulevikulootus Lauri Tamm, kellele 89km oli esmakordne üritus.
Minule ja Alvarole oli see juba 21. maraton, mis tähendas SAADIKU staatust ja nimelist numbrit.
Tartu Lõunakeskuses saime stardinumbrid kätte ja proovisime ka pastaroa ära. Mis selle juures kummalist oli? Kõrvalolevas pubis oli päevapasta 30% odavam kui TRM-i võistluskeskuses ja paistis ka suurem portsjon olevat. Mäletan neid aegu, kui pasta oli osalejatele hinna sees, siis oli 3€ ja nüüd ……
See kõik ununes õnneks, kui saabusime Tehvandi discgolfi rajale. Juba ainuüksi sellepärast tasub minul sõita TRM-i, et ma saaksin oma discgolfi mentori käest tasuta soovitusi, kuidas ketast õieti lendu saata! Päris punktide peale ei mänginud, aga põnev oli ikkagi, kui mõnel rajal Alvaroga sama palju viskeid saime. Tamm juunior sai ka vajalikke suuniseid, mida ta oli nõus kuulda võtma ainult Alvaro käest! Kes, siis ikka oma isa kuulab!
Ööbisime taaskord idüllilises Nõuni külas, kus meid ootas soe tuba ja Tour De France eraldistardi järelvaatamine-analüüs. Tagantjärgi oli nii naljakas kuulata esimese 2/3 distansti kommentaare, kuidas “Pogacar alustas ilmselgelt liiga kiiresti”, “Pogacar on oma jõuvarud nüüdseks ammutanud ja kärvab kohe-kohe” jne jne.
Nõuni järv hommikuses udus
Järgmise päeva hommikul sõime, Alvaro poolt kaasa võetud testivõitjast pudruollust, mis meenutas tapeedikliistrit. Alvaro ise suutis ära süüa pool oma pudrukogusest ja nentis, et see test oli küll tootja poolt kinni makstud!
Kell on 8.51 ja Nõunis on 6 kraadi sooja ja Lauril veel kindad käes
Junior startis eriloaga eliidigrupist 1-100 ja vist õigustas seda erandit! Mis te arvate, kas ta kuulis oma isa õpetust, et „palun pane kindad kätte, sõit on ca 3h!“ Loomulikult ta ei kuulanud ja tasuks olid……
Nende kätega täna X Boxi ei mängi…
Minu sõit oli üles-alla ja siis jälle alla. Ühesõnaga ma väga rahule ei jäänud. Rahule jäin Raiko Kaldoja käest soetatud Thunder Burt rehvidega, mis veeresid ulmeliselt hästi! Tasuks tuli korralik MAX KIIRUS – Strava 70,6km/h, Garmin 71,5km/h.
Positiivse poole peale saan panna ka ilmaolud ja selle, et Alvaro jätkas traditsiooni, kus peale finišit sõidame ratastega Nõuni ise tagasi. Seal ootas meid potitäis vanaema parimad pannkooke – “otse grillilt”. Jäin tagasihoidlikuks ja lubasin endale kaks – koos moosiga. Lauri lasi 5 pannarit lipsu taha! Mina tänan, järgmine aasta kindlasti jälle!
1.Alo Jankin
….
79.Evert Einroos
93.Raino Einroos
195.Bruno Tamm
467.Alvar Suisalu