Maantee Eestikad Valgas 2021
Selle aasta eestikad maanteesõidus toimusid troopilistes tingimustes lõuna Eestis Valga ümbruses. Klubi auhinnariiul sai täiendust. Kuidas ja mis juhtus, loe alt poolt:
Bruno:
Ja, mulle on maanteesõit sümpaatseks saanud! Jah, ma tunnen ennast seal ratturite grupis hästi! Ei, ma ei karda! Kukkuda võib samahästi MTB-s, trekil, korvpalliväljakul jne. Loomulikult ma käisin ka see aasta EMV maantee grupisõidus, seda melu nautimas, mis seekord toimus piirilinnas Valgas. Üritusele lisas vürsti, et see aasta korraldati see võistlus koos Lätlaste ja Leedulastega niiöelda Balti Meistrivõistlused, kus samas selgitati välja iga riigi meistrid. Mulle see meeldis – rohkem rahvast, rohkem üllatusi, rohkem võimalusi.
Eelneval päeval käisin ka nn „Cofferide-l“, kus sai rajaga tutvuda ja konkurendid üle vaadata. Ma olen kuskilt kuulnud, et enne võistlust, eelneval päeval, on mõistlik „üks lõik teha“! Selleks avanes võimalus, kui üks lootustandev juunior Frank Aron Ragilo tahtis teha sama asja. Jäime siis grupist niiöelda maha, et oma lõik ära teha. Frank arvas, et sõidame veist vastassuunas, muidu jõuame oma „lõigu tegemisega“ kohe grupile järgi. Mõeldud-tehtud! Nn „lõik“ kestis 1,5km, kus mina „silamunade peal“ püüdsin Frank-i tuules „imeda“. 500m peal jäin maha aga õnneks noormees ootas mind pärast ära ja asusime gruppi püüdma. Sõidame ja sõidame aga gruppi eikuskil. Äkki panime valesti, oli juba mõte. Sõidame- sõidame, juba 15km niiöelda järgmist lõiku tehtud aga gruppi ikka ei paista! Lõpuks saime grupi kätte ja fikseerisin ära, et minu selle päeva „lõigud“ olid siis 1,5km + 20km! Mõistlik, usun ! Osad seeniorid läksid ka seda kurikuulsat „kruusalõiku“ võtma aga mul oli selleks päevaks lõikude limiit täis.
Võistluspäeva hommikul tervitas meid korralik „saun“, kus termomeetri seier väga alla 30C ei näidanud. Puristasin Vitatautast endale sisse kuni kõriauguni. Enne starti ca 20min arvasin, et oleks mõistlik tagrehvi piima panna, et kruusalõigul kõik toimiks! Asi lõppes korraliku fopaa-ga, kus rehv tuli põia ääre pealt maha ja sinna peale enam ei läinudki! Õnneks oli kohe võtta „järelkasvu“ ratta alt teine jooks, mis sai alla kruvitud ja pulss normaliseerus.
SEN2 võislusklassis väga lihtsaid vastased pole! „Teravamad vellod“ olid minu hinnangul Vahur Valvas, Tarmo Kopli, Magnus Krusemann ja Rainer Sildvee. Neist viimane on see aasta kuidagi eriti heas hoos! Oligi plaan teda jägida, sest tema „äraminekuid“ keegi nii meeleheitlikult ei püüdnud! Sõiduplaani teine osa oli, et enne kruusalõiku ennast võimalikult ette pressida.
Kahjuks kumbki plaan ei õnnestunud. Rada oli oma olemuselt raskepoolne, s.t. neid „põnsakaid“ ikka oli ja üks saatuslik tõus oli ka enne kruusalõiku, kus ma ei saanud väga sellisele possale, kuhu oleksin tahtnud. Alustasin kruusalõiku grupi tagantotsast ja „vajutasin“ allamäge niipalju kui tuli, kus kiirus ulatus kruusal ca 50km/h! Tolmupilv lisas adneraliini, kus nähtavus oli ca 3…5m. Järsku läks tolm eriti tihedaks ja tolmupilve seest ilmusid nähtavale rattad-käed-jalad-joogipudelid. Ilmselgelt, väga enam pidurdada ei jõudnu. Proovisin driftides paremalt mööduda aga veits takerdusin kellegi pikalolevas rattas ja panin korraks „külje maha“. Ajasin ennast püsti, et edasi sõita, kui tagant tulid järjekordsed ratturid, kes lendasid mulle otsa ja pidin jälle ennast kruusalt püsti ajama! Natuke kogusin ennast ja panin edasi, et grupp kätte saada! Peaaegu see isegi õnnestus, kui grupini oli ca 15m aga siis tuli korralik „kang“! Jäin maha ja nii ma seal üksi tiksusin keset Lõuna-Eesti maanteed ja kuulasin linnulaulu. Päris masendav oli ikka ca 10km enne lõppu maha jääda…
Õnneks sain autost uue joogi ja mõte oli väärikalt lõpuni punnida. Mingi hetk hakkas tagant paistma veits suurem punt ja lasin kohe jala sirgu, et nendega edasi sõita. Ja mida ma näen- minu kanged konkurendid Tanel Lillesaar ja Viljar Haav ka pundis. „Kõik ei olegi kadunud“, mõtlesin ja saab veel isegi sõitu teha! Mehi tuli järjest „selgees vastu“, kui me seal oma „karuselli“ tööle saime. Krossirajaäärsel, natuke tõusval ja küljetuule lõigul jäi maha Meelis Kompus, kes muidu oli ka südikat sõitu teinud.
Jõudsimegi Valka, kus mehed nagu noored „pullikesed“ hakkasid ennast finišiks sättima! Ma üritasin tuules olla ja vaadata mis saab. 500m finšini allamäge, üks lätlane ründas, „magati maha“ aga siis nägin ise võimalust, kui võistlustrassile oli sattunud niiöelda tavaauto, mis ei pidanud seal sõitma. Teised jäid veits kõhklema, et kuspoolt mööduda või mida teha aga ma „lendasin vasakult“ ja panin teisena nn „Neste“ kurvi. 200m lõpuni, Haav möödub paremalt ja on juba rattapikksega ees, Lillesaar noolib vasakult. No ei kingi siin täna midagi kergelt – panen kõik mängu ja möödusin uuesti, endale ja arvatavasti ka Viljar-le üllatuseks, uuesti kangest konkurendist ! Yes, minu päev läks korda! See paar kriimu põlve, küünarnuki, ratta peal mind küll enam ei morjendanud! 
Jah, see meeleheitlik sprint käis 69-da koha peale aga emotsioon oli nagu oleks poodiumit rünnanud! Lihtsatel inimestel, lihtsad rõõmud !
Faktid:
– MAX KIIRUS 76km/h
– Keskm kiirus 41km/h
– Kaotus võitjale 4:05
Raiko:
Äge on küll Eurospordilt vaadata kuidas VDP ja staarid MNT sõite sõidavad aga ise ei ole ma väga tahtnud ja julgenud neile ronida, velo clubbersit lugedes on mulje, et ei möödu ühtegi võistlust kus mõnda suuremat kukkumist ei ole 🙂
Korra 2014 aastal Tabasalu filtril siiski käisin ( ja 4x HWI Pirita ühistrennis ) ja sellega mu kogemused maanteel piirduvad aga kuna selle aasta sõit sattus puhkuse ajale ja ka M.Parv on sport klassist välja kasvanud , siis mõtlesin, et võiks see aasta proovida medalit noolima minna.
Nädala esimeses pooles olin omadega suht outis vanaema juures saadud päiksepistest ja ilmaennustust vaadates oli väike hirm sees.
Valka sõitsime Imre autoga, kus kliimat ka polnud ja see oli päris karm kogemus, õnneks läksime eelneva päeva õhtul kohale ja oli aega toibuda sellest saunast.
Võistluspäeval oli sooja 30+ ja soojenduse ajal väga kiiremaid liigutusi küll teha ei tahtnud, selleeest meie klubi kõige suurtemate kogemustega “MNT mees” Brunn otsustas korralikult higistama hakata, kui ta 20min enne starti otsustas jooksu ja kassetti vahetama hakata, naljamees 🙂
Peale starti esimestel kilomeetritel hakkasin juba mõtlema, et kuhu ma ennast seganud olen, ikka jube närviline ja puine oli see olek, vajusin päris kiirelt arusaamatutel põhjustel põhimõtteliselt pundi viimaseks aga Brunni näpunäidete ja ajaga hakkasin natuke aru saama mis toimub.
Mingi 70km hakkas juba suht igav seal pundis loksuda ja proovisin ka paari üritusega kaasa minna aga üritusteks need ka jäid ja oli selge, et nüüd tuleb põnevat kruusasektorit ootama jääda, millest olin terve eelneva nädala igast hirmujutte kuulnud.
Kruusale mineku magasin ikkagi maha ja jõudsin sinna suht kehval possal ja kuna seal vajutati ees ikka gaas põhja siis oli päris raske ennast ettepoole seal sättida. Mingil hetkel nägin, et minu klassi põhifavoriit Vaga oli rehvi pand ja tõmbas rajaäärde ja kui hetk hiljem korra üle õla vaatasin siis nägin juba päris rõvedat vaatepilti, kus mitu meest suure kaare ja ragina saatel 50 pealt kruusale maandusid , jõudsin ainult omaette mõelda, et JOPPAS!
Hetk hiljem nägin ees kohe ka Imret, kes oli ka liidrerpundist maha pudenenud ja võtsin talle tuulde, kruusal maantekaga 50ga sõita on tegelt päris rõve aga samas imelikul kombel ka päris äge 🙂
Peale kruusa lõppu olime Imre ja veel ühe tundmatu kutiga jäänud 3kesti ja ca 40 liikmeline punt oli eest 200-300 meetriga, hakkasime 3kesti päris rõvedalt tööd tegema, et punt kätte saada ja mingihetk oli juba tunne, et ei õnnestugi kinni püüda ja enne saavad jõuvarud otsa aga läks õnneks teistpidi, saime tagasi punti ja tagant rohkem mehi enam punti ei jõudnud.
Pundis natuke taastununa üritasin vaadata mis seis Msport konkurentsiga on – ühtegi tuttavat nägu kohe ei näinud ja teadsin ainult seda, et Sten Kask kruusal minu taha ei jäänud ja kuna pundis teda ka ei paistnud, olin üsna kindel, et ta oli üks paarist mehest kes hetk varem pundist minema panid, seega olin kindel, et kullale täna ei pretendeeri ja medal peaks nagunii suht kindel olema ja kuigi olek oli enamvähem siis otustasin, et viimastel meetritel ei hakka tervise huvides härgade vahele minema finishit panema.
Pärast selgus muidugi see, et Kask oli paar km peale kruusa rehvijamaga raja äärde tõmmanud ja Sport klassi 1 ja 2 koht lõpetasid samas pundis, minust paar sekki ees, see jäi ikka koduteel natuke kripeldama, ei hakka valetama 🙂
Andre:
Sellist mandrossi pole ammu olnud 🙂 Võistluspäeva hommikul oli tunne, et laske mind ainult rajale, muidu lähen lolliks ära. Rõve palavus ja äkiline rada lisasid siia oma mõnusa aktsendi ja keerasid mandrossi piirajasse.
Brunn lubas mul järgi sõita ja aeruga munadesse kütta, kui kiirus alla 40 langeb. Aeru sai ta Krusa käest. Rada oli 2 pöördega, T kujuline, kus start ja finish asusid mäe otsas kõrgeimas punktis Lüllemäe kooli ees. Nagu stardist ära sain tekkis kohe tunne, et andke juua. Kohe! Suu oli sekundiga nii kuiv nagu oleks Kundas Saaremaal nikedatud puulusikaga lupja söönud.
Ei tundunud hea märk. Minnes proovisin langeval profiiliga esimesel lõigul hirmsasti tagasi hoida ja numbrite järgi nagu see ka õnnestus. Esimeses pöördest läbi tulles näitas AVG 337 W – tundus , et suutsin mõistlikult sõita ja, et nüüd hakkan korralikult vastu tuult ja mäge tagasi Lüllemäe suunas puristama. Reaalsus oli aga see, et suht kohe said kõik padrunid otsa. 12 km minna sisuliselt oli tunne, et tahaks kohe selle asja ära lõpetada ja kraavi keerata. Adusin, et kõik mis siit edasi tuleb saab olema üks kohutav kannatus. Murelikuks tegi see, et võimsusnumbrid vastupidiselt plaanitule mitte ei tõusnud vaid langesid. Pöördest Lüllekale tagasi jõudsin AVG 323 W – et nagu mida sardelli? Olin enam kui kindel, et tänase päeva võib kalendrist maha tõmmata ja ratta müügi plaanid mõlkusid ka peas. Lüllemäelt teises suunas mäest alla kukkudes mõtlesin, et ei tea kas siit enam hullemaks minna saab, aga selgus, et saab küll. Kui 15 km oli sõidetud said viimased tongid ka märjaks ja kohati oli tunne, et sõidan edasi ainult mõtte jõul. Viimasest tagasipöördest tulles proovisin ikka vajutada nii palju kui veel andis. Pulss oli kosmoses, mida ei saanud aga öelda võimsusenumbrite kohta, mida ma ei tahtnud isegi enam vaadata. Siis saabus epic kick to the nuts, ehk viimane tõus Lüllemäele. Korralik sein, millele järgnes imev platoo finishisse. See kõik kokku umbes 1 km. Tõusu lajatasin ära ja siis tuli see magus platoo, kus iga fisnishist lahutav meeter tundus liigsena ja ebareaalsena. Kuidagi kukkusin üle joone. Esimene mõte oli , et tahaks kuhugi võssa pikali keerata ja siis, et ei tea kas protokolli esimesele lehele ikka mahun, kuigi see viimane tundus täiesti ebaoluline teema. Sellise enesetunde ja sõidu pealt ei lootnud midagi. Reaalsus saabus alles veidi aja pärast kui Emeri Lepp tuli õnnitlema kolmanda koha puhul. Tundus, et Emeri oli vist eelmisel päeval Lülleka poe taga veidi liigselt õlut timminud, aga 3 koht ei tundunud reaalne. Samuti ei tundunud reaalne, et Helari Pallasele, kes oli II, kaotasin 1,7 sekki ja Risto Reinpõllule, kes võitis 8 sekundit. Oli kindel, et vahed on mõõdetavad kalendri lehekülgedega…. Fakt oli aga see, et terve hooaeg sekund sekundis tiksunud esikolmik kordas seda ka sellele päeval eestikatel. SEN-II TT – greatest show on earth 🙂
Pildid erakogu.