CC Rota Mobilis

Nagu sotsiaalmeedia kaudu juba teada saite, oli möödunud nädalavahetus klubile väga edukas. XCO EMV meistritiitel Imrele + esivõistluste tiitel Raikole, hõbemedal Margusele ja Rainole. Suurepärane sõit ka Tarmolt.
Lisaks jätsime Boschi sarjas tiimide arvestuses vaatamata meie klubi  ässade puudumisele siiski nina veepeale ja kukkusime vaid 1 koha neljandaks.

Margus:

XCO EMV toimus sellel aastal Jõulumäel täitsa uuel rajal (mõni vana lõik ja element oli ka aga enamasti siiski uus). Eelmise aasta lõpus, kui tuli info, et 2021 eestikad toimuvad Jõulumäel siis oli mul väike kartus või eelarvamus, et saab olema liiga „lihtne“ või siis vähemalt mitte päris XCO elementidega rada – pigem kihutamine sinkudel.

See arvamus sai kiiresti ümber lükatud kui Raiko ja Imrega rada proovimas käisime (Leila jalutas ka koos rattaga raja läbi😊). Elemente on seal omajagu. Midagi liiga ohtlikku ei ole aga piisavalt ärevaid kohti jätkub. Juba rinnakõrgune dropp võtab natuke kõhedaks, eriti hüppeid pealt vaadates. Ise sõites on parem tunne. Kindlasti on tegemist füüsiliselt ühe raskeima XCO rajaga. Tõusumeetreid ei ole ringi kohta väga palju aga kogu rada on kuidagi selline, et koguaeg peab tööd tegema ja seda mitte ainult jalgadega. Tirrid saavad Jõulumäel puhata, pidev vedu on taga.
Mida võistlusele lähemale, seda rohkem hakkas siit ja sealt tulema jutte, et kes on proovimise käigus kas ennast või tehnikat lõhkunud. Ka võistluspäeval oli juhtumeid kus soojendusest kaugemale ei jõutudki.
Minu jaoks oli väike kaalumise koht, et kas sõita päev varem ka Mulgi maratoni või mitte. Otsustasin siiski loobuda ja jalgu eestikateks hoida. Miinimum eesmärk oli sen2 klassis medal võita. Stardieelsel soojendusel panime naljatamisi juba pingerea paika, et kes mingil positsioonil peaks lõpetama. Tegelik elu oli siiski natuke teistsugune.

Starti kutsuti mind teisena pärast Imret, seega stardikoht oli väga hea. Kohtunik ütles ringide arvuks neli, seda oli hea kuulda. Liiga pikka sõitu ei tahtnud vist keegi teha. Üllatuseks väga rõvedat tempot ei kruvitudki esimeste meetritega ülesse. Kogu punt püsis ilmselt koos kuni esimese suure dropini. Läksin sinna kolmandana, Imre ja Erki järel. Minu selja taga oli Krusemann. Tema läks B-liinist ja kaotas kohe ca 10 sekundit. Ringi lõpuks surus küll järgi aga pärast sama droppi teisel ringil oli tagant kadunud ja rohkem teda ei näinud. Selles suhtes küllaltki salakaval rada, kui korra üle tõmbad siis on kärsahais taga ja tikud otsas. Taastumiseks seal kohti ei ole. Dropi B-liinist minnes pead igal ringil 10-15 sek tagasi sõitma ja kui teistest kõvasti tugevam ei ole siis on see väga raske. Hiljem hakkasid kavalamad kes hüpata ei tahtnud ratas käes dropist alla ronima. Oma sõidul seda pealt ei näinud aga hiljem räägiti ja naiste sõidus nägin ka oma silmaga. Tundus väga ohtlik tegevus, kui keegi peaks samal ajal hüppama ja teine all koperdab ei pruugi asi ainult kriimustusega piirduda (hüppajale ülevalt maandumise koht ei paista, õigemini hakkab siis paistma kui enam ümber otsustada ei saa). Õnneks meeste eliidi sõidu ajaks keelati selline tegevus ära.

Niisiis Krusemanni asemel hakkas mingi hetk sen2 kolmandal kohal sõitma hoopis Rain Lond (mina olin teisel ja Erki rajameister Kukk püüdmatus kauguses esimesel kohal).

Samas järjestuses sõidu lõpetasimegi. Hõbemedali näol sai eesmärk täidetud ja kulla püüdmine jääb järgmisteks võistlusteks😊

Tarmo:

Järjekordsed EMV XCO-s, seekord siis uuenenud Jõulumäe rada (eelmises rajast vist jäi sisse ainult üks tõus ja paneelide sektsioon). Olin eelnevalt käinud rada nillimas küll üksi, küll klubikaaslastega ja ka rajameistri Erki Kukk-ga. Mitte midagi kerget igatahes ees ei oodanud. Mulgi maratoni jätsin seekord vahele, selle asemel kantseldasin lapselast ja käisin Jõulumäel rada proovimas. Reedel sai selgeks, et paari nädala tagune rada ei ole teps mitte lihtsamaks ja mugavamaks läinud, vaid vastupidi. Oma töö oli selles kuumal ilmal ja kindlasti ka discgolfaritel kes mööda rada korralikult trampisid (ei ole etteheide vaid konstateerin fakti). Minu jaoks olid esialgu keerulised kaks atraktsiooni, suur dropp ja palkidega kaunistatud tõus.

Suur dropp jäi kõrvade vahale kinni, palgid osavuse ja jõu taha. Laupäevane maokas väiksemal dropil (lõi maandumisel esirehvi maha) tegi mulle selgeks, et seal ka ei taha enam hüpata (vähemalt sellel võistlusel). Esimesel ringil väga midagi ei juhtunud, igal pool jäin püsti ja nagu arvatud, suurel dropil läksin B- liini ning palgirallis sain üle ainult esimesest kuhjast. Klubikaaslased Kull ja Brunn käskisid järgmine kord ratas sülle võtta ja A-liinist alla hüpata, pidi oluliselt kiirem olema ja osad olla nii ka teinud. Ringi lõpuks olime Reiska-ga kahekesi, ees paistsid Neemela, Pohli ja Ebrase seljad. Teine ring, imelikul kombel jõudsin vaikselt Neemelale jälle lähemale, aga ainult korraks, uuesti suur dropp, Neemale läks hüppesse, mina B-liini ja läinud Neemela oligi. Järgneval suusasilla seinal sain seal ikaldunud Pohli ja Ebrase kätte. Rockgardenis maksis sõber Pohlile raske kuldkett kätte, need 100g kulda vedasid ta kividepealt veidi valesti ja maoli ta oligi, sain kõrvalt kadudeta mööda. Samas jootjad Kull ja Brunn karjusid, et kui ma sealt dropist veel ringiga peaks minema, siis viskavad nad mu klubist välja (keegi lubas pärast ka metsas peksa anda). Teise ringi lõpetasime Ebrasega koos. Kolmas ring, mina ees, Ebras tuules liikusime mõnusas tempos.

Endamisi arutasin, et ratas käekõrval A-liinist alla minna on veidi piinlik, aga klubis tahaks edasi olla ja peksa ka ei tahaks saada, seega surusin ego alla ja ratas kaenlasse, dropist alla(eliidi sõiduks keelati see jama ära). Ebras läks B- liini. Ikka räme kaotus tuli talle. Edasi puristasin üksi, vahe Ebrasega isegi kasvas. Neljas ring, sain palgrallist jalastumata ülesse, midagi rohkemat ei juhtunudki. Kontrollisin, et tagant keegi lähemale ei tuleks ja lõpus ma olingi. Sen-2 5 koht oli tõsiasi. Siinkohal tänaks pubilkut keda  oli palju ja nii mõnigi kord elati personaalselt kaasa, super. Erilised tänud klubikaaslastele, Ander, Bruno ja Kaido jootmise ja õpetussõnade eest. Jõulumäe raja idee on super, aga teostus tahab veel parandamist.

Mina tänan.

TULEMUSED

Ahto:

Mulgi RM 2021

Stardikoridoris näitas Wahoo kompu +40. Ulme! Pulss oli 80 mis näitas seda, et kõik on ok. Kui pulss on stardis 100 või üle, siis olen öösel unes juba ära võistelnud ja ratta võib kohe järve visata.

Põhisõidu esirida pidi startima lintide alt läbi pugedes kuna need unustati ära võtta. Tagapool seda muret ei olnud. Suuremad juhtumised hakkasid nagu ikka kohe esimesel tõusul järve ääres. Jätkuvalt on üllatav see, et sirgetel suudetakse ajuvaba jõuga pedaalid läbi asfalti vajutada, aga kui tuleb esimene tõus, siis hakatakse rapsima ja ronitakse rattalt maha. Edasi nagu ikka järveäärsed terviserajad oma vigurdavate pööretega kus nii mõnigi lõpetas kraavis. Eelmisel aastal panin ise ka ühes kruusaklibuses kurvis otse. Temperatuur oli vahepal kukkunud +25 peale mis tundus isegi jaheda võitu.

Pärast esimest TPd olin jätkuvalt meie spordidirektori Kaido pundis kuigi rippusin juba juuksekarva otsas. Korra Kaido kiikas taha ka ja jõudsin öelda, et ma siin kaua ei pargi. Holstre-Polli kandis loksusid asjad paika ja hakkasid uued grupid formuleeruma. Kui kruusadele tagasi saime ootasin tagant sõitjaid järgi, et punt moodustada. Vedada ma kohe ei taht vaid korraks tuules hinge tõmmata ja seejärel koos edasi toimetada. Kui nähti, et ma vedada ei soovi tallati valusalt mööda. Kui singliteni jõudsime oli kogu porukas ikka koos ja keerulisemates kohtades samad möödatallajad küllili maas. Eks seda ongi palju tahta, et teeks koostööd…

Vahepeal loeti kohaks 192. Ojee ehk õnnestub 200 sisse ära tulla.

15km enne lõppu tekkis punt kus oli ka üks Clubbersi riietes sõitja keda ei suutnud tuvastada. Lõpuprotokollis oli ta hoopis SPORTLOVE tiimi liige 😀 Ühesõnaga temaga koos viimased sirged enne järve äärde tagasi jõudmist tirisime. Hästi sai tehtud kuna juhtus nii nagu ikka. Inimene on ikka loll ja ei õpi oma vigadest. A-L-A-T-I suudan end Mulgis viimase 10km-ga jalutuks sõita.

Järve ääres pmst juba seisin ja viimast Pika tn munakivitõusu imesin nagu purjus kaan mudase järve põhjas. Brunn karjus poolel tõusul, et kõik on lebo ja pane käiku juurde. Brunn ma luban, et kunagi olen nii tugev, et panen selle tõusu püsti peal ülesse! Täna ei olnud see päev. Finishini oli jäänud mingi 200m. Kuulen, et tagant “passib” keegi ja ragistab kavalalt käikudega. Otsas jalgadega lõppu panna tundus juba eos kotti saamise plaanina. Õnneks suutsin piisavalt hoogu viimasesse kurvi kanda, et finishi sirgel RedBike Leho Saaremägi (pildil vasakul) seljataga ära hoida.

Lõpetuseks. Eeslmise aastaga võrreldes 4min kiiremini ja koht 209 ka nõks parem. Max kiirus 49,6. Tõusumeetreid 616. Rada meeldis ja tähistus toimis.

Järgmine aasta näeme jälle!

1. Martin Loo
…
14.  Andre
43. Taikki
44. Lasse
77. Raino
94. Bruno
109. Evert
146. Kaido
170. Taulkas
208. Ahto
243. Leila
361. Anti

TULEMUSED

Fotod Agnes Pajur, MTB Boschi ametlik fotoalbum ja erakogu