CC Rota Mobilis

Miks alati alustada algusest, kui mõnda blogipostitust võib alustada lõpust? On pühapäev, 31. juuli ja paar tundi tagasi Soome MTB rogaini meistritiitli kaela saanud Leila Malva kõnnib läbi Sarsuinmäe suurtükipatarei komandoruumi ja ajab ehmatusest silmad suureks ja hüüatab “Kust me siit välja saame?” Mis sellest, et väikeses ruumis oli vaid üks ukseava, kust paistis ka päikesevalgus ja sealt oli ta läbi kõndinud vaid paar minutit tagasi 🙂 Selline võib siis olla efekt ööpäeva jagu ärkvel olnud inimesele……

Alvari muljed toimunust:
Alguse sai see projekt juba mai kuus, kui Rota Mobilise siselistist käis läbi selline huvitav vestluselõng (toimetaja: Margus on Leila abikaasa), kus Leila näitas oma elu esimest tiitlivõistluste medalit:

Tol hetkel arvas ta, et see on lihtsalt üks halb nali, aga kaugel sellest. Kõigest kaks ja pool kuud hiljem olime sellel võistlusel stardijoonel ja ainsad välismaalased rattarogaini klassis. Minule oli see pull juba varasemast kuigivõrd tuttav (meenutus aastast 2019), aga Leilale elu esimene täispikk rogain.

Partalansaari on üks 17x17km saar Soome idaosas keset mittemidagit. Seal siis toimusid selleaastased 24 tunni rogaini Soome meistrivõistlused, kus jagati medaleid ka rattaklassis, mille kestvus 8h. Kui on tegemist jalgsirogaini kaardiga, siis võis oodata kõige halvemat ehk seda, et iga punkt saab olema üks valu ja viletsus ratturitele. Ja see kaart ei toonud selles osas pettumust 🙂  Soomlased ise arvasid seda, et see oli seni ikka see kõige-kõige-kõige valusam läbi viimaste aastate.

Jõudsime võistluspaika u 18.30 ja tervituseks tibutas kerget udukat, temp 14-15 kraadi. Soojenduseks virutasime välikohvikus sisse Ethel Eensaare poolt meile  koostatud Tactical Foodpacki menüü, samal ajal kui sommid nosisid tseburekke ja banaani.Tundsime ennast tõeliselt teadlike toitujatena. Käisime paha peal ka ja pätsasime hash-housist kummikomme magustoiduks 🙂

Õnneks polnud ühtki kriitilist varustust koju jäänud ja kell 19.50 saime kõike riided selga ja oma kolaga laua taha asuda kaarti ootama. Lauanaabriteks sattusid sarnaste vanuseliste ja sooliste tunnustega sommid ehk teisisõnu segatiim +40 vanuseklassis. Eksimisvõimalust polnud – peakonkurendid segatiimide kullale. Ja kui suur hetk kätte saabus ja “ajalehti” väljastama asuti, selgus ka see, et nad on u 20 korda rohkem seda asja teinud, kui meie. Minul oli planeerimisalusega kogemust täpselt 1 kord, Leilal null.

Andres Bauvaldiga 2020 rogaini EM-il Tukumsis ehk see ainus kord nõelte ja penoplastiga

Tore uudis oli see, et ehituspoest soetatud korgist 60×60 alus oli liiga õhuke ja pinid jäid loterdama. Kuu peale selle nööri vedamisega – usalda oma vaistu! Panime sellise u 110 kilomeetrise trassi paika ja starti.

Kell oli 10 õhtul, kui ratturid valla päästeti. Meil ainsatena tuled kustus. 

Säästan lühikesi tekste armastavat koolkonda kõigist äpardustest ja detailidest – eks teame, et rogainis alati midagi juhtub. Aga jah – iga jumala punkti nimel tuli tol ööl vaeva näha, midagi ei antud tasuta ja lihtsalt. Kõige suurem üllatus aga oli reljeef. Kuigi saarel ei ulatunud ükski mägi üle 100 meetri, olid kõik teed täiesti loodist väljas. Lugeja mühatab ja tahab küsida, et kas ma Haanja100 pole sõitnud? Ei ole ammu sõitnud, aga mäletan veel hästi. See pole võrreldav, sest Haanjas on ka horisontaalis lõike ja sinkusid. Sel kaardil need peaaegu puudusid ja sind kostitati ette ja taha selliste 15-25 meetriste põksudega, mis enamasti olid kruusa- ja kiviklibuteed.

Tüüpiline Partalansaari magistraaltee. Ja tuletame ikka meelde, et pildil paistab tõusunurk leebem, kui ta tegelikult on. 

Kokku korjasime kella järgi 2650 tõusumeetrit, mida on ikka omajagu. Suihkus sattusin lobisema mees superveteranide MTB klassi võitjatega ja nad tunnistasid, et kõndisid päris arvestatava hulga kruusatõuse. Vot sulle rada.

Punkte tee peal ei leidunud. Lohasid ei näinud. Jalgsi orienteerujaid praktiliselt ei kohanud kogu öö jooksul. Vihma tuli vahelduva eduga, pigem vähe, kui palju. Aga kurja tegi hoopis tihe mets, kus vahepeal täiesti ligumärjaks sai. Asisem sadu tuli alles kell 5 hommikul ja siis aitas vaid teadmine, et enam kuivi vahetusriideid pole ja tuleb hagu juurde panna.

Tänu viimase hetke avantüürile, millest lähemalt järgmises lõigus, pingestus ajakava finišisse jõudmisel. Kui saime välja suurele teele ja pisike käekell näitas seda, et 8 tundi on juba täis tiksunud, tuli kõik märjad tikud välja otsida ja põlema panna. Leilal vajus pea viltu nagu Harri Kirvesniemil, kui see viimane pingutus töösse läks. Enne seda aga valetas ta mulle, palju kell on. No et mind natuke rohkem motiveerida tuure kruttima. Ma siis udutasin vastu selle kohta, palju meil veel sõita on, sest tema kaart oli juba vihma tõttu aatomiteks lagunenud ja tal polnud aimugi, kus me oleme. Tulemus oli see, et mõlematele jõudis kohale karm reaalsus – me mitte ei saa siit loetud trahviminuteid, vaid terendab reaalne võimalus päriselt DNF saada, sest armuaega oli vaid 15 minutit. See sundis mõlemaid tõe väänamisest loobuma ja suutsime lõpuks 8 hilinetud minutiga ikkagi tulemuse kirja saada.

Parimad kaardipalad rajalt
Tagahoidlike sportlastena ei räägi me enda tehtud erroritest ning palju põnevam on takkajärgi vaadata teiste omi. Peab tõdema, et kulla saime segades lõpuks kätte tänu peakonkurentide kahe laastava eksimuse tõttu. Sõidus olid nad äärmiselt kiired ja orienteerumist jagasid ka hästi. Aga juhtub ka parimatel…….

Team Köntys on vaid mõned minutid meist rajal maas (varem korjatud punktidega aga tulemustes ees) ja kohe-kohe oleksid nad meid ka kätte saanud seal 9B juures paiknevas “suplusrannas”…….

…aga oh seda imet – juhtub kõigil. Sinine saba on 8 min ja vahemaa õige ärakeeramisega u 2km. Ju läks kihutamisega meelest peateel kurve lugeda ja kaardis olla.

Siin taheti tõenäoliselt lõigata mööda jäneserada põlluni ja sealt suurele teele ja korjata ära magus 10 punnine lihtne saak, aga maastikul võis mingi kaardistamata rada leiduda ja sohu nad sattusidki. Saba on siin 14 minutine, seega ajakaotus nii suur, et pidid 10G loobuma ja mööda punktivaba otseteed finiši poole suunduma. Sinna see nende kuld lõplikult jäi.

20 minutit kontrollajani ja oled 6J. Finišisse viib suur lai kruusatee . Mida teed – helistad sõbrale, võtad fifty/fifty või jätad meistrikulla sommidele ja longid saba jalgevahel finišisse? Mitte täna – aeg on avada tšakrad ja minna täispangale. Loomulikult osutus põlluserv pea sõidetamatuks (kollane täpitus), muidugi olid need kraavid seal nabani ja täidetud põhjatu pasaga, kuhu me mõlemad sisse kukkusime ja läks veel isegi hästi, et rattakingad sinna pandiks ei jäänud. Muidugi oli neid kraave seal 5 ja mitte 3 nagu kaardil. Muidugi oli punkti viiv õrn triip mingi täielik sigade songermaa, mille harvesterid olid meile ette valmistanud. Aga ära tõime 🙂

Leila muljed sellest päev-öö-päevast:
Ikka kaks nädalat sai vist mandrossitud asjade pärast, mis tegelikult polnud muretsemist väärt. Põhihirmud olid: pimedus ja lambid, külmus ja riided, nälg ja söök. Kuna pole teinud selliseid kiiksuga võistlusi, siis polnud ka vahendeid ja tuli laenata üht-teist kokku. Suured tänud Indrek Reitsakule, Joonas Vaabelile ja Kadri Kangurile.

Pimedas pole ammu rattaga sõitnud ja seda pabistasin kõige rohkem. Üks õhtu käisin pimedas ja külmas taskulambiga õues tunnet otsimas, sain tunde ja mitte väga meeldiva. Tegelikult polnud pimedas sõitmine üldse hull. Ma lollike säästsin akusid ja sõitsin lampide miinimumrežiimiga ja isegi see oli norm. Muidugi laskumised olid aeglased sedasi, aga Alvar andestas vist. Aegluse küll, aga kilkamist pole veel andestanud:) Järgmine kord ma teibist suu ees vist ei pääse.

Riideid oleks võinud rohkem kaasa olla, aga ei mahtunud kotti. Külm päris ära ei võtnud, aga no jahe oli. Kell neli öösel mäest alla vuhada, nii et külm tuul ja vihm näkku lööb – tuli talve tunne peale. Söögiga oli asi korras, nälga ei jäänud ja beebibüreed ja smuutid on ülihead sellisel võistlusel.

Nimed on nati vahetusse läinud…..

Aga mis kõige raskemaks osutus, oli maastik. See saareke oli super-leid neile korraldajatele, aga mitte osalejatele. Soome Alpid, tõus tõusu otsa, 8 h kerimist mägedest üles, muidugi õnneks alla sai kiirelt. See tegi sõidu väsitavaks. Aga umbes pool 5 hommikul tuli see seisund, kus mind tabas energialaks ja hakkasin mäefinišeid Alvarilt ära võtma.

Raja pealt siis eredamaid hetki. Pimedas ja märjas metsas jooskmine öösel on omaette elamus. Korra mõtlesin, et milleks seda tehakse. Aga selleks muidugi, et see on fun. Hüüdsin sõnajalagade vahel joostes Nuki uuu:) Soome rästikute hirm meenus ainult ühes kohas, kogu metsa kivine ala sai läbi kammitud, no polnud seda õiget kivi. Seal vahel ronides meenus korraks naabinaise hirmujutt mustadest rästikutest, kes öösel on aktiivsed.

Algul mitte väga meeldiv, aga tegelikult ka meeldiv kogemus oli ühe järvedevahelise veekogu ületamine. Veekogusid võis ohutuse mõttes ületada ainult ette märgitud kohtades. Sinna jõudes ületas seda üks naiste tiim. Ma ei näinud neid algul hästi. Alvar küsis, et mis sügavus on, no u 150cm. Oppa, ma olen 162cm. Arvasin, et mingi põlvini veetakistus tuleb. Siis nägin naiste peanuppe vees. Alvar küsis, et kas lähme või pöörame tagasi. Vastus: lähme. Kotid ja rattad pea kohale ja minek. Minul vedas natuke rohkem kohaga, ei koperdanud ja vesi oli korraks ainult u kaelani. Paar kilget muidugi tuli, aga me naised on juba sellised imelikud:) Pärast oli üla otsa riiete vahetus ja edasi. Pükste pambersist tuli lihtsalt suurem osa välja pigistada. Viga oli see, et vesti ei taibanud kotti pea kohale panna ja kuiva kotis polnud mul.

Viimasesse punkti minek jääb ka tiba meelde. Umbes seitsme põllukraavi ületus, mis olid paksus pikas rohus, sügavad ja põhja ei näinud. Minul vedas jälle, ainult põlvini jäi jalg kinni ja jalats õnneks sinna ei jäänud oma elupäevade lõpuni. Alvar sai ikka “kõrgema kohani” mudaravi.

Lõpp oli korralik maraton. Aeg sai täis ja finišisse oli veel pikk tee minna. Kogu jõud mängu ja hambad ristis kruusa tõususudest üles ja ainult 7 mintsa hilinemist.
Iga kell teeksin uuesti selle kõik läbi. Ja pisik süvenes veelgi. Isegi pikemalt ja ekstreemsemalt olen nõus:)

Purgis

Kogu kaarti ja liikumist saab järele vaadata aadressil:
http://www.tulospalvelu.fi/gps/2022smroga8mtb/
ja 24h versioon on siin:
http://www.tulospalvelu.fi/gps/2022smroga24/

Tulemuste lingid ürituse kodulehel:
https://www.northernadventure.fi/24h-rogaining-sm-2022

Pildimaterjal

Järelnoppeid
* Täielikult puudusid Soomele omased kividega palistatud singlid. Kuna asustus saarel on nii hõre, siis inimesed lihtsalt ei sõida rattaga ega jaluta metsas, et seda võrgustikku tekiks.
* Varustus pidas enamvähem vastu ja täitis eesmärki. Meil oli nii pea- kui lenksumamp ja kaasas ka varuakud. Tegelikult läks valgeks juba u 4.15, mis üllatas meid. Särtsu akudes jäi üle. Tänuks saime just siis maalilise vaate kaljude pealt järvele punktis 9F.
* Tehnilisi viperusi oli pigem vähe. Kaks korda rappus lenksulamp lahti ja Alvar pani ühe nipli, kui ühe käega rööpas teel geeli manustas.
* Joogipunktidele me planeeringuga pihta ei saanud ja kui saime, ei leidnud sealt eest juua! Lõpuks ühest joogipunktist ikka leidsime lauda, kus veekraan oli. Kasutu oli seegi, sest Leila sõitis sealt täispudeliga 2 tundi finišini joomata sõõmugi.
* Eestlasi oli kuninglikul alal 24h rogainis stardis teisigi ja üsna mitmed noppisid medalikohti, ka kuldseid.
* Maastik oli võimas. Peale autasustamist, pesu ja asjade pakkimist oli plaanis tunnike-kaks telgis magada, et autoga ikka Helsingisse 4 tunnine sõit vastu pidada. Aga päike tuli välja, seega saatsime magamise kuu peale ja panime Octavia RS-ile hääled sisse. Saime kahe tunniga läbi sõita-ronida kõige ikoonilisemad punktid rajal, kuhu ise ei jõudnud. Tõeline väljakutse oli see, et enamus radasid olid vaevu auto laiused ja kui oled kilomeetri jagu mäkke sõitnud, pole mingit garantiid, et leidub koht, kus auto ümber pöörata. Õnneks aitas isetehtud metsaharvendus ja kannatlikkus ja ei pidanud tagurpidi alla tulema.

Vaade punktist 6D