Bosch Rattamaratonide sari - 7 Järve 2022

Bosch Rattamaratonide sari – 7 Järve 2022

Sarja üks tummisemaid radasid kinnistas klubi võimalusi kokkuvõttes tiimiga poodiumile saada + lisaks palju erinevaid emotsioone. Kuidas on 7-järve maratoni sõita peaagu full Pütastyle? Palju maksab maksavorst kohalikus külapoes? Kui sügav on üks sügav oja ja palju muud!

Raino:

Kose rada minu topis tipus.
Kullamaa sai küll tehtud, aga päris läbi sellesammuse. Sisemine hääl ja mõned teised hääled veel püüdsid mõista anda, et liiga sporti palju ei ole ka hea. Hooaja läbisõidu ja trennitundide arvu ei ole julgenud juba pikemat aega avaldada, peetaks sõltlaseks. Paraku on see ka õige diagnoos.

Enne Kose rattasõitu sai otsustatud hoogu maha võtta = nädalasse tuli üks täiesti trennivaba päev ja üks päev vaid kergete liigutustega 🙂 Vahest klaas veini kulus ikkagi. Seega taastumine täiega . Mõjus hästi. Sõltlane vajas Paunkülla sõites hädasti järgmist doosi.

Nägu võiks ikka ka vahepeal pesta

Henriga koos tegime pikema soojenduse. Hindasime veetakistuse ebamugavalt sügavaks. Aga respect rajameistrile – see varjatud sillake oli seekord ametlikult välja pakutud. Kui ei soovinud ‘meeldivat vaheldust’, siis oli võimalik kuiva jalaga sõita. Kasutasin seda mõlemas suunas – minnes sai ühinetud jõest läbisõitjatega täpselt samas positsioonis ja tulles oli võit ca 15 m.

Sõidu eelis muidugi see, et raja kulgemisest on päris hea teadmine. Silmad kinni küll ei sõidaks, vahest peaks siiski asukohta kontrollima. Lisaks käisime poistega ka Redbike organiseeritud teisipäevasel õppesõidul, seega suurem osa läbi vaadatud.

Stardis tehti küll kohe väike kräsh, aga sellest saime mööda. Edasi punasesse, aga ootamatult hea enesetundega.
Sild, natuke kruusa, kiire metsatee ja siis järjekorranumbri võtmisega suur ootamine esimesele singlile keeramisel.

Edasi edenes kõik täpselt tehtud plaani järgi. Singlitel lähenesime eespool paistvatele gruppidele, kruusastel ülesõitudel tuli tunnistada teiste tegijate paremust. Skeem toimis Tartu mnt kiirtee ääres võpsikus, Vardja/Sika metsas, Kose-Risti endurol. Evert püsis kogu aeg sabas, äge. Mööda ka ei läinud 🙂

Kosel saime lõpuks suuremale pundile saba peale. Ja siis hoog maha? Janelle ja Mari-Liis jälgisid üksteist. Kõik mehed vist jälgisid neid. Aga 200 m pärast keeratakse ju metsa, kus mitu km singlit. Jah, trügisin seal natuke ebaviisakalt, soov oli metsa saada eespool. Sain. Metsast välja õnnestus tulla 100 m vahega. Olin rahul. Nüüd järgnevatel kruusakilomeetritel polnud mul lootust, jõin ja võtsin rahulikumalt.

Raino ja Evert – tiim Zweiroos

Varsti oligi grupp jälle koos. Ravila teeületuse järel tehti eelmisel aastal minu tagarattasse korralik kukkumine. Seekord läks endal pilk ainult korraks kõrvale. Ja edasi akrobaatika – jäin rattale ikka vääga napilt. Hea, et kedagi kaasa ei tõmmanud. Kommentaar oli grupist tujutõstev – “.. samas kohas, mis eelmisel aastal!“.

Kruus, Ravila haigla juures teeületus, vastutuul, naised vedasid korralikult ja siis käsutati härrasid ka panustama. ‘7 järve klassikasinglini’ olid mõned sajad meetrid, tegin tööd, sain singlitele ees peale. 7 järve taga 7 liikmega grupp püsis koos. Keegi möödumiseks ruumi ei küsinud ja lõpuks olime kõik koos Paunkülla viivatel kiirteedel.

Tüdrukud valvasid esikohta. Toetustiim tundus neil olevat igal ristmikul, juua, jahutust. Mari-Liisiga olen nüüd koos külma duši all käinud, talle ulatatud pudelitäiest kastmisest sain minagi piisavalt 🙂

Viimased 5 km läks küll väheke raskemaks. VC Sergei pani ainukesel keerulisemal laskumispõksul minu eest külje maha, napilt sain mööda. Viimasel kilomeetril tõusis sadulast Evert ja läks. Jõujooned on meil sel aastal paigas – 2-3 tundi jaksame Evertiga koos sõita, viimasel kilomeetril olen mina kindel kaotaja. Ja kui vahepeal natukenegi kergemalt võtta, siis oleks Henri kohe kohal.

Imre – ülikõva. Eraldi tulemuse-respect Tarmole!

Nukid jälle korraldajatele!

Margus:

Eelmisel aastal tõusis Kose maraton minu Boschi sarja maratonide pingerea tippu. Selle aasta sõit tõestas oma raja ja korraldusega taaskord, et tegemist on tõelise maastikuratta võistlusega.

Nädal varem käisime poisiga (Raiko) ja õppisime kõik kurvid ja juurikad pähe😊. Plaan oli igatahes teha hea tulemus nii tiimina kui isiklikult.

Võistluspäeval oli ilm ilus ja soe, rattasõpradel tuju hea. Soojenduse tegime koos Imrega, vaatasime raja alguse ja lõpu üle, jagasime jootjatele pudelid ja sättisime rahulikult stardikoridoridesse. Raiko“stardivõitja“Kaldoja lubas ka seekord stardi kinni panna ja mees pidas sõna. Kühveldas vist isegi paar kilomeetrit pundi ees. Sättisin ennast ka ilusti esimeste selja taha ja liikusin sõidu esimese osa 4-5 kohal koos Jõeääre, Vaidemi, Tarvise ja meie tiimist Imrega. Selge on, et esikolmiku kiirus tapaks meiesugused varsti ära ja lasin natuke hoogu tagasi, et oodata tagant mehi kellega on jõuvahekorrad võrdsemad. Edasi liikusime koos Neemela, Taavi Kannimäe ja Krusemanniga. Imre otsustas, et ripub kauem esimeste sabas. Kuna rada koosneb väga suures osas sinkudest siis olin ka suht palju pundi ees, ja sain hoida endale sobivat tempot.

Margus ja Imre teel poodiumi poole

Ennem Koset hakkas ootuspäraselt ka Imre selg paistma. Esimesed kolm olid oma teed läinud. Ravila juures kruusasirgele jõudes võtsime ta sõbralikult oma punti ja liikusime lühikesi vahetusi tehes edasi. Voorepealsetele pikkadele ja juurikastele sinkudele jõudes sättisin ennast pundi ette, Imre minu taha ja siis teised järgi. Hoidsime mõnusalt tugevat tempot lootusega seltskonda natuke väiksemaks saada.
Olime ju kohtadel 4-8 ja see tähendas, et kui keegi eest ära ei kuku siis meie hulgast kaks meest autasustamisele ei pääse. Sinkudel eriti aega seljataha vaadata ei olnud aga vähe laiemale osale jõudes selgus, et Krusemanni enam sabas pole, teised alles. Kuna Rõõsalt kuni lõpuni on rada laiem ja tehniliselt lihtsam siis oli selge, et keegi enam nii lihtsalt maha ei jää ja üksi keegi pigem eest ära ka ei sõida. Viimaste tõusunukkideni sõitsime nüüd siis juba 4-7 koht koos rahuliku tempoga, sõime/jõime ja nautisime loodust. Ühe nuki otsas Imre ja Taavi spurtisid, ma olin sellel hetkel Neemela taga ja ei saanud neile enam sappa. Chillisime seal siis koos edasi, mina ees, Neemela taga. Hoidsin mõistlikku tempot, et jalga ennem lõpukiirendust kangi ei sõidaks. Viimaste kurvide peal kruvisin tempot ja täitsa lõpus keerasin gaasi põhja, rohkem tagasi ei vaadanud. Neemela jäi. Ilmselt ka ainuke kord kus tal vanus mingitki rolli mängis.

Kokkuvõttes kuues koht ja M40 esimene. Tiimina CCRM 1 teisel kohal. Rajaga ja tulemusega saab igatahes väga rahule jääda. Suured nukid korraldusmeeskonnale.

Evert:

Tulin starti hea enesetunde ja kõrgete ootustega. Eelmine nädal sai küll covidiga round 2 tehtud, aga õnneks läks kergelt ja sunnitud puhkus võis vormile pärast taastumist hoopis kasuks tulla.

Startisin 3. grupist, aga väga polnud pointi positsiooni pärast muretseda, rada raske ja aega parandada küll. Kohe alguses jäime isa Rainoga ikalduma, kui 2 tüüpi 10m pärast starti maoli panid. Loodetavasti jäite terveks ja jõudsite lõpuni! Esimesed 10km püüdsin võimalikult rahulikult võtta ja ainult tuules istuda. Õnnestus – singlitele jõudes oli tunne hea ja valmis panema. Sättisin ennast Raino temposse ja üritasin kaasas püsida. Puhata väga ei lastud ja pidin ikka päris mitu tikku põletama, et mitte maha jääda. Endalegi üllatuseks kestsin ära. Tundub, et meil mõlemal sattus väga hea päev olevat. Singlitel sain enda kohta isegi normaalselt hakkama ja ei oodanud ainult kruusa – kolmapäevakutel käimine aitab!

Evert Mõttusele tuult tegemas

Suurema osa sõidust sõitsime koos väiksemates puntides, aga Kose kandis hakkas ees paistma suurem punt kus liikusid ka naiste liidrid Janelle ja Mari-Liis. Jõudsime pundile järgi ja tuju läks juba väga heaks – järelikult peaks koht päris ok olema.

Lõpuni tulime sama pundiga. Ca 1km enne lõppu hakati juurde panema, aga magasin õige mineku maha – paar kohta ehk oleks saanud veel parandada finišiga.

Kokkuvõtteks jäin väga rahule ja kohaks läbi aegade parim Boschi koht – 48.
Nukid CCRM 1 tiimile, väga kõva 2. koht tiimide arvestuses!

Andre:

Kose 7 järve on üks jube äge maratoni rada – võiks öelda, et üks parimaid mida olen Eestis sõitnud…. AGA selleks, et seda rada ikka korralikult panema minna peab sul ilmselgelt näpu vahel olema FS pill.

Kuna see aasta on mul kasutuses HT setup, siis natuke marineerisin ikka enne, et kuidas seal hakkama saan. Õnneks oli sellel etapil Raiko kord CCRM1 tiimi kolmanda mehe punnid ära tuua ja üldtabelis meeskonna kolmandat kohta tsementeerida.

Davai, savi, teeme ära. Ahto korjas hommikul peale ja põrutasime Kosele.
Start õnnestus üle ootuste hästi ja leidsin esimestel kilomeetritel ennast ilusti umbes 7-10 possalt. Raiko vedas Jõeäärt ja Vaidemit ja Margus, Imre olid ka kõik seal samas.

Uppumise oht oli reaalne

Veetakistusel läksin Neemela rattas, kes valis silla asemel jõe läbimise. Küsisin korra veel Tarmo käest, et kas see on ikka ok mõte, kui 34 liitrit vett juba mulle Neemela kiiluveest molli lendas. Jõgi oli see aasta päris sügav ja tahtis mind Ülemiste kanalisse ja veepuhastusjaama poole vedada aga võitlesin ikka välja. Saime sillaületajate ees väikese edu ja avastasin et olen enda võimete jaoks veidi liiga heas kohas. Õnneks lahendas selle mure ära ühel singlil tagajooksu jäänud räme roigas mis sundis hoogu maha võtma ja probleemiga tegelema. Tagant lendas selga punt kus olid Neemesto, Lauri „Mu keskmine nimi on puukborelioos“ Malsross , Emeri Lepp , Raiko, Rusovitš, Sõptšenko, Maanurm jne. Sain Sõptšenko käest teada, et ta on meie klubi blogi suur fänn ja loeb seda peale igat maratoni – seda oli hea teada!
Oli selge, et tehnilisel keerutamisel jään hätta ja varsti pidin taga nihelevad tüübid mööda laskma, et neile mitte piduriks ees olla. Siis saabus hetk, mis defineeri kogu ülejäänud sõidu.

Enda vea tõttu ikaldusin ära ja Kalle Piiriojal polnud kuhugi mujale minna, kui mulle selga. Seda saab Kalle vaatevinklist näha SIIT
Väänasin korralikult vasakut jalga. „Tra…..maa ma ei või rsk…“ oli esimen reaktsioon. Kui proovisin kõndida – rõve valu põlves ja sääres. Korraks käis läbi piiiisike mõte, et äkki peaks katkestama? Krt ei katkesta rsk, sõidan edasi! Tagant tuli Mihkel Kannimäe, kelle tempo tundus singlitel söödav ja proovisin jala käima saada. Kui nats olin sõitnud tundus asi kuidagi kahtlaselt raputav. Selgus, et olin suutnud maoli paneku raames amordi lukust trossi välja tõmmata. See tähendas seda, et amort oli 100% lukus.

Andre full rigid mode – “ON”

Siit oli hea edasi minna. Sõitsin koos tüüpidega nagu Einblau, Resev, Sildvee jne. Resev andis juurikalistel singlitel korralikult kuuma ja ma oma full hard setupiga jäin korduvalt maha. Täielik laiba mõnitamine oli umbes 12-13 km enne lõppu kus asi eriti ekstreemselt juurikaliseks läks. Seal hoidsin lihtsalt lenksust kõvasti kinni ja lootsin parimat. Õnneks maoli rohkem ei pannud. 10 km peal saime kätte kustunud Piirioja ja see tundus hea koht pundist jalga laskmiseks. Pundis oli ka Viljandi RK Sankmann kes ka seal oma HT pilliga piinles. Panin ühel tõusul korralikuma litri ja Sankmann tuli järgi ja saimegi minema. Selle lükkega sai ennast natukenegi rehabiliteerida, muidu oleks ikka päris mark olnud. Õnneks tegid teised klubi liikmed korraliku esituse ja olime CCRM1 tiimiga taas teise kohal ja kolmas koht kokkuvõttes hakkab nüüd juba päris kindlana tunduma.
Eriti kõva sõit Marguselt, Raikolt, Tarmolt, Evertilt. Raino pani ka korralikult (tegelikult peaks kõik klubi liikmed ära mainima) – vist keegi ei teinud halba esitust peale minu enda 🙂

Autos tagasi sõites tundus jalg päris kangena ja Ahto soovitas sinna espumisani peale määrida. Ahto – lepime kokku, et kui sa kunagi apteegis töötad, siis ma sinu käest küll midagi osta ei julge.

Hoiame peal ja tänud korraldajatele!

Tarmo:
Juba eelmine aasta ma kuulsin mtb gurmaanidelt sellest rajast ülivõrdes kiidulaulu. Kahjuks puudus võimalus ka eelnevalt rada läbi sõita, seega oli stardimandross eriti võimas. Margus Malva viskas veel õli tulle, et 2×0,5l pudelid on ok, nagunii pole kohti kus juua, see lõi mandrossiseieri veel rohkem võbelema. Algus nagu Eesti maratonidel alati jube rapsimine, vend ei tunne venda . Pole ka ammu niipalju maokaid näinud ja kuulnud, kui sellel maratonil, aga see näitab vist ka raja nõudlikust. Kuna ise rajast midagi ei teadnud, siis usaldasin eessõitjad.
Korra tegin alguses vale valiku ja kaotasin paugust ca 10-12 kohta (kogu eelnev raske töö lendas korstnasse) ja paar korda joppas, et ees olnud kukkumisse sisse ei sõitnud. Esimesed rapsimised üle elatud, jõudsin veetakistuseni Janelle Uibokandi tuules teisel possal. Vett oli korralikult, korraks paistis veest ainult Janelle peanupp välja(no vb väike liialdus) ja mulle tundus, et vesi oli rinnuni, aga õnneks me sinna ära ei uppunud ja tagasi tulles kasutasime oma väikese grupiga juba silda.

Tarmo kojamehed ei töötanud

Nautisin järgnevaid metsateid ja singleid täiega. Totakas rahulolev irve kogu aeg näos. Korraks kadus see irve näolt vastutuulega kruusasirgel, kuid õnneks kogu punt nägi vaeva, et sealt ruttu läbi saada. Pärast TP3-e olid kurjamid viitadega miskit jama korraldanud, tiirutasime veidi ringi nagu peata kanad, aga Siplaste riietes konkurent pani kuhugi poole sellise kindlusega minema. Tundus, et ta teab kuhu läheb, igaks juhuks järgnesime. Õnneks ta teadis kuhu läks. Järgnes mõnus pikk ja nõudlik juurikasingel, kus Vova Všivtsev näitas oma akrobaadi võimeid, kui pedaaliga juurikasse virutas. See oli ikka väike ime, et ta püsti jäi. Samal singli kaotasime oma pundist kahjuks Eero Kiskoneni.

Tarmo singlitel paunutamas

Edasi läksi juba veidi literdamiseks ja värskemad Vova ja Kaido Pesor sõitsid eest ära. Tagant tuli kiirrongi hooga veel mööda Haaslaava tandem, üritasin mis üritasin, aga ei suutnud tuulde saada. Tulime Markus Vähiga sõbralikult üle joone. Hooaja parim sõit oli tõsiasi. Tänud kõigile kellega koos selle sõidu läbisime. Suppi ei söönud, kohuke oli hea ja ujumas käisin ka. Oli väga lahe laupäev mõnusas seltskonnas.
Mina tänan.

Pilte tegi Janne Epner ja Aldis Toome

Tulemused:
1.Gert Jõeäär
…