CC Rota Mobilis

Klubi “kodusari” –  Bosch Rattamaratonide sari sai selleks aastaks otsa. Klubil õnnestus esmakordselt oma 16 aastase ajaloo vältel jõuda meeskondade arvestuses poodiumile ja tehes seda 100% ainult enda “home grown” tiimiliikmetega. See on uhke tunne! Lisaks Imre üldarvestuses 4-s. Temast eespool Jäeäär, Vaidem ja Tarvis. M40 kokkuvõttes Margus esimene ja Andre võitles ennast viimase etapiga teiseks. Leila N40 teine. Lisaks tasub ära mainida veel Tarmo M45 klassis 5, Raino M50 klassis 4.
Tallinna maratonil puristas 4 oma klubi meest top 20 sisse ja ja 7 top 100 sisse.
Kiidame korraldajaid ja rajameistreid! Järgmine aasta uuesti. Aga enne paar sõna viimasest etapist:

Leila:

Kõrvemaa Boschil sain siis esimese ja loodetavasti viimase strardis kukkumise linnukese kirja. Algas liikumine ja kohe tuli küljepealt kellegi lenks sisse ja lataki külili. Ees tühjus, taga seisak. Sain ruttu püsti ja minema. Mõtlesin, et hea, et ikka stardiga see tänane võistlus ei lõppenud ja kõik korras enda ja rattaga. Pärast mõni küsis, et mis pikutasid seal.
Kõrvemaa rada pole mulle kunagi meeldinud, kihutamine, tõusu jagub ning singleid vähe. Minu eesmärk oli seekord läbida rada ilma viperlusteta ja aeg kirja saada. Midagi väga põnevat ei juhtunudki rajal. Mõned mõtted siis, mis peas mõlkusid.

Pukimäe ümbruses avastasin, et olen üksi, ees ega taga ei paistnud pikalt kedagi. Mõtlesin, et kas olen viimane seekord. Ei vaevalt, palju parem mõte tuli. Äkki olen hoopis esimene, panin märkamatult Jõeäärest, Vaidemist ja Tarvisest mööda ja seetõttu, ei pasta ees kedagi:) Vabandus oma klubikaaslastele, et ei jõudnud lehvitada teile:)
Kuna jalgades oli pool sõitu lihaste valu, siis mõtlesin, et mis selle küll tekitas. Jõusaali jätsin igaks juhuks meelega vahele. Aga no tubli tüdruk, selle asemel tegelesin hoopis põllumajanduse ja korilusega. Kartulivõtt ja seenel käik. Süüa peab ju koguma talveks, see on eestlase loomuses.
Et sõit nii igav ei oleks, siis orienteerusin mõttes natuke ja meenutasin punkte, mis sellel suvel seal metsades on otsitud. Pole kunagi nii palju Kõrvemaale sattunud, kui see suvi. Eesti MV rattaorienteerumises kaks päeva, Xt Spordi sügisrogain, CCRM rattamatk, Mobo rajad, Teisipäevak ning tagant järgi eestikate M klassi radade läbisõitmine. Selleks aastaks hakkab aitama sellest piirkonnast, Sporland Kõrvemaa rattamaraton jääb kindlasti ära. Maratoni hommikul Margus küsis, et kas panen kaardihoidja peale, et on kodusem tunne.

Kuna see koliseb, siis jäi ikka koju:)
Nagu iga maraton, kui auto juurde jõudsin, siis oli Margus riides, ratas puhas ja nägu selline, et poleks nagu sõitnudki. Õnneks oli ees ootamas autasustamine ja ta koju ei olnud veel sõitnud. Lõpetamise puhul mängis süldikas. Sai kooki ja jooki. Kõik olid rahul tulemustega ja poodiumile roosat jagus.

Raiko:

Kuna temperatuurid annavad juba märku, et kohe on CX hooaeg tulemas siis pakkis ka maratonide hooaeg Kõrvemaal pillid kokku ja toimus viimane etapp.
Stardijoonele sattusin jälle esimesse ritta ja kuna sai jälle lubatud, siis ega muud üle jäänud kui start kinni panna ( mitte, et keegi selle eest eraldi auhinda või midagi annaks 😀 )

Esimese kilomeetri istusid Vaidem ja Laas tuules, kuni Laas kõrvale tuli ja küsis mis matkamine siin käib ? 🙂 Edasi läks päris rõvedaks vajutamiseks ja esimesed liidrid said minema, üllatuslikult Imre liidritega kaasa ei läind ja jäi meie suurde punti tiksuma, ega seal midagi huvitavat just ei toimunud, koguaeg käis ainult üks rõve positsiooni võitlus nagu hommikusel tipptunnil, mida lähemale lõpp tuli seda hullemaks läks. Jalg oli väga hea ja ootasin huviga lõppu, viimastel singlitel pudenes punt natukene väiksemaks ka aga saatuslik hetk toimus viimasele singlile minnes, kui mingid vennad hakkasid ennast jõuga suruma sinna kuhu nad nad ilmselgelt ei mahtunud ja tulemuseks oli külakuhi, eest said Kull, Malva, Neemesto, Kannimäe,Imre, Mätik ja Laas 100 meetrise vahega, Londi ja Palloga saime veel 50m enne viimast tõusu nad kätte aga selle 50 meetriga ei jõudnud nii palju ära taastuda, et tõusu peal rünnakule esimestega reageerida ja tulemuseks 13.koht, lohutuseks sai see aasta esimest korda Malva enda selja taha jäetud 🙂

Kokkuvõttes võib maratoni hooajaga rahule jääda, kuigi ei olnud ühtegi sõitu mis täielikult õnnestunud oleks aga rajad olid vägevad ja emotsioonid olid igast sõidust!

Ahto:

Eelmine aasta samal etapil sain sõita 5km kui elektrooniline käiguvahetaja lõpetas igasuguse suhtluse. Käigud jäid tagant kõige väiksema hammaka peale ja sinna esimese tõusupõksu alla ma jalg kangis küllili vajusin. Kui viimased võistlejad olid möödunud ajasin end püsti läksin tönnides koju.
Võistlushommik. Ehmatusega ärkan, et fak kas käikari aku ja shifteri patarei on ikka täis? Tormasin ratta juurde ja mõlemad olid tühjad! Uhhhh see läks nüüd napilt.
Teel Kõrvemaale rääkisid Ennok ja Andre mis hea ja parem mind kõik ees ootab. Peipsi järve suurused lombid, imevad ja põrkavad metsateed. Tõusu on seekord niipalju juurde krutitud, et annab H100 ka silmad ette. Panin vaimu valmis ja pakkisin Aironmäni kalipso taha taskusse. Krt neid hulle teab. Enne kui kohale jõudsime tegin julguse saamiseks ühed suured sõõmud soolast Vytautase spets jooki, et nendel tõusudel krampe ei tuleks. Andre sindrinahk oli pudelisse enne 40kraadist valget jooki sisse sipsutanud. Vot see kombo oli midagi uut…
Start. Leila viskas kohe end pikali, et üks lustakas külakuhi tekitada. Sealt edasi hakkas mu jaoks kannatamine ja valus Kaschani jälitamine. Kaidot kätte ei saanud. Krampe ka peaaegu ei saanud. Lubatud Peispit ei näinud. “Surin” käikaris ei saanud ka otsa.

Mis siis tglt sai? Kõige ägedam rada mida ever Kõrves sõitnud olen. Ütleks, et sellel on oma salakaval iseloom. Poodiumile sain ka ja kõrgemale kui Rain Lond 😀(esimest ja ehk mitte viimast korda).

Pildimaterjali viimasest etapist:

 

 

Etapi tulemused:

1. Gert Jõeäär
   ….

Individuaalsed koondtulemused:

1.Gert Jõeäär
….

Meeskondlikud koondtulemused:

Pildid erakogust ja ametlikust Boschi sarja galeriist