CC Rota Mobilis

Leila Malva on aastal 2022 leidnud endale uue armastuse. Ei, see ei ole temast 20 aastat noorem gigolo, vaid hoopis rattaorienteerumine! Iga uue rajatähise puhul oleme teinud kohase blogiposti – esimene Eesti / Balti meistritiitel, esimene Soome meistritiitel. Järgmisel aastal on plaanis jätkata seeriaga “Leila esimene….”, kuhu võiksid lisanduda nt “Leila esimene läbitud Expedition Estonia“, “Leila esimene medal euroopakatelt” vms. Sest eks igaüks teab – see esimene suudlus on ikka see kõige magusam! Vahepalaks sügisesele hapukurgihooajale aga teeme ära “Leila esimene Teisipäevakute hooaeg”….

Sõna saab Leila ise:
Selle nädala sõiduga Vanalinnas sai Teisipäevakute hooaeg läbi. Ja täis saab kohe ka aasta mu sõprust orienteerumisega. Kevadel mõtlesin, et eks mõned päevakud suve jooksul teen ja kõik. Aga neid tuli kokku 20!! Kõik rajad olid algajale uued ja huvitavad ja ootasin alati uut teisipäeva. Silmad särasid nagu lapsel peale igat sõitu ja ka rajal olles. Nähtamatuid pisaraid jagus ka.

Kui pooled päevakud olid tehtud ja enamus neist meeste rattaorienteerumise põhiklassis osaledes, tekkis mõte üritada M21 poodiumile saada. Ja ma sain sellega hakkama! Muidugi on see paljustki usinuse tõttu, aga see pole minu süü, et oskajamad ei käinud nii palju kohal. 23-st 16 sõitu läheb arvesse. Hoiatus Indrek Reitsakule, Tarmo Tarlapile ja teistele – järgmine aasta osalen äkki M40 arvestuses:)) Nii et tehke oma korrad täis või muidu kahetsete:) Aga ma arvan, et peale selleaastast segadust poodiumil muudetakse juhend ära ja naised meeste arvestuses kahjuks osaleda ei saa. All järgnev jutt pole vist Teisipäevakul käinutele eriti huvitav, aga tahtsin mõned juhtumid ikka kirja panna. Sealt selgub, et vigu ja segadust tuli mul peaaegu iga kord ette, aga nii ju õpitaksegi. Eeliseks on, et on rattasõit on enne selgeks saadud ja jõusaalis on ka käidud.

Purgis Teisipäevakute M21RO põhiklass
Kuld Lauri Malsroos, hõbe Mihkel Järve
Kokku 46 osalejat koondarvestuses

Ootasin esimest Teisipäevakut nagu oma esimest last ja plaan oli kohale minna. See toimus Hiiul ja viiendal aprillil. Paljud polnud veel selleks ajaks oma ratast talvepuhkuselt ära toonud, aga minu fat bike igatses veel viimaseid lumiseid sõite. Aga sel õhtul lõi isegi Hellga (mu paksuke) kartma. Olemas olevale lumele sadas taevast alla hunnik märga lund ja tuiskas pealekauba. Ma ei suutnud Hellga pisaraid vaadata ja loobusin sõidust. Nädala pärast sain siis oma esimesele Teisipäevakule, mis toimus Rakus. Ilm oli veel talvine ja lund jagus metsa. Mõtlesin, et miks nii vähe osalejaid on, aga normaalsed inimesed ei sõida ju rattaga lumes. Võtsin N21 rattaorienteerumise raja. Kahjuks oli naisteraja sõit nii lühike ja punkte vähe ja nii see N21 esimeseks ja viimaseks jäi. N40 raja pikkust ei hakka ma üldse kommenteerima.

Õnneks tohivad naised osaleda ka meeste rajal ja meeste arvestuses. Järgmisel korral Harkus võtsin siis M21/40 RO raja ning hakkasin osalema M21RO arvestuses. Sugu ei pidanud tõestama:) See rada oli juba normaalse pikkusega. Endiselt oli talv ja suusarajad lume ja jää plögased. Kuna talve lõpust on meeles korralik jääl kukkumine ja värske arm põlvel siis mõistus kihutada ei lubanud. Ära suutsin ka eksida. Tuli tagataskust välja võtta “Regio teedeatlas” ja saada aru, kus olen:)
Kroodil toimunud sõidust meenub see, kuidas ühel singlil tuli järsku abikaasa Margus vastu rattaga. Ta vist muretses, et eksin jälle ära. See kord ta mulle atlast kodust kaasa ei pannud. Ütlesin kurjalt, et ära sega ja järgi ei tohi sõita! Kuulas sõna ja läks oma teed.

Murastes sain õppetunni – ära kima teadja järgi, nii et kaarti ei vaata ja pilk on ainult ratturi kenal tagumikul🙂 Järsku oli oskaja kadunud mu silmist ja mitte-oskaja eksinud kaardil. Karistuseks segadus, vale teevalik ja kaotatud minutid. Ja teine õppetund kohe otsa. Juba stardis võiks välja uurida, et kus on finiš, see ei ole tavaliselt stardiga samas kohas. Läksin starti ja küsisin lolli näoga, et kust ma finiši leian.

Männikul juhtus uskumatu ja piinlik viga esimesse punkti, 17 minutit tiirutamist, teistel minut esimesse. See polnud kirjaviga – 17 minutit, mitte 1,7! Tuju oli täiesti null, aga sundisin jätkama end. Järgmine kord Männikul oli juba teine tera ja lihtsam. Rahval, kes teevad Teisipäevakuid juba mitmendat aastat, on ikka suur eelis. Aga samas on neil läbisõidetud radadel igav, mul mitte.

Kloostrimetsast on meeles punane Porsche. Tänavate vahel ei jäänud palju puudu, kui oleksime kohtunud valusasti. Mõlemalt tugev pidurdus ja ehmatus. Kuigi ma sõidan väga ettevaatlikult ja aralt autode ja majade vahel, ilmus see nagu välk selgest taevast välja. Pärast mõtlesin, et vähemalt oleksin ilusa auto alla jäänud! 

Saue Teisipäevakul oli kuum ilm, äikese pilved lähenesid. Ja kui olin keset põlde, siis avanesid taevaluugid ja alla tuli kuu aja norm, lisaks äike. Lootsin, et äike ratast ja mind ikka ei taba. Prillidega oli suht võimatu sõita, lisaks lükkasin käega vett aina kaardihoidja pealt ära. Lõpu poole vahetasin kaardi poolt, aga kaart oli märg ja see lagunes ühest küljest tükkideks. Õnneks sellest küljest, mida enam vaja polnud, muidu oleksin Saue asemel Sakus lõpetanud.

Pääsküla Teisipäevakul, mis toimus Harku rabas, kohtusin mitmeid kordi rajal Tarmo Tarlapiga ja ühe ta klubikaaslasega, kellele Tarmo üritas orienteerumise pisikut nakatada. Meie radade valik läks mitu korda eri teed, aga punktides kohtusime jälle. Ühest rabapunktist väljudes mõtles Tarmo lõigata, otse üle rabakraavide. Mõte oli huvitav ja väike seiklus kulus ka mulle ära. Muidugi oli vesi põlvini kui mitte rohkem. Saime rogaini mõnu tunda ja võitsime ka ajas natuke. Peamine oli tore märg mälestus rajalt. No kuidas kellegile, igastahes ta sõpra pole ma rohkem rajal näinud🙂

Apuparra päevakul liikusid jälle äikesepilved peade kohal. Lootsin enne vihma sõidu ära teha, aga kohe, kui stardi piiksu tegin, algas ka meeletu padukas. Stardis kaalusin esimesse punkti minekut, kaks valikut oli. Lauri Malsroos valis tõusuga variandi, mina laugema. Punkti jõudis loomulikult tema enne, aga mitte palju enne. Möödudes ütles ta midagi taolist: “Näe, ei kaotanudki palju mulle”. See oli positiivne algus ju. Aga see vihm oli meeletu. Liivased rajad olid nagu mägijõed, prillidest läbi ei näinud, vaene ratas kriuksus liivast. Indrek Reitsakut nähes karjusin vist midagi taolist: rõve, ma ei taha. Finišis Kalle Metsoja küsis: “Kas jäin ellu?”:) Tilkusin veest ja liivast.

Laulasmaal mõtlesin kaardi saamisel, et mis nalja nüüd siis tehakse. Kaardil oli üks ala valge, aga punktid peal. Mõtlesin, et kas nipiga seekord. Ei, lihtsalt mina olin mõistuse koju või Soome jätnud. Nv müttasin Soome rattarogaini meistrikatel 8h ja ärkvel oleku aega tuli järjest 38 tundi ja eks see oli vist tagajärg. Igastahes tuli lihtsalt kaardi teist külge vaadata ja muud nippi polnudki:)

Kadriorus tegin väikese õppesõidu Alvariga. Juhtus aga see, et hoopis mina olin talle abiks. Ta tubli loeb kaarti ette, mida mina ei suuda veel ja satub mõttes juba järgmisse punkti ja nii ununeb õige punkt vahelt ära. Õnneks suutsin kahes punktis enam vähem õigel hetkel parandada teda. Aga linn on vastik ja ohtlik ning liikluse ja koerajalutajate vahel ei meeldi sõita. Rattakella ostu asemel soovitan lindistada Alvari hääl telefoni ja siis seda inimestele lasta. Ta annab alati eesolevatele inimestele kenasti oma tulekust kõva häälega teada.

Harkusse sattusin ka kolmandat korda. Kirusin radade kirbusitta rattaorienteerumise kaardil ja tundsin luubist puudust. Peale selle kirbusita juhtus veel mõndagi. Teede hargnemine sattus kaardi serva ja mina kihutasin valele teele, otse kaardist välja. Pea sain selgeks siis, kui kuulsin Keila kiriku kellade kaja ja tundisin Keilas elava klubikaaslase Anti õhtusöögi lõhna 🙂 No minu peas õnneks veel. Olin korralikult Keila poole ajama pannud. Vihastasin, mõtlesin, et kõik, minust asja ei saa. Kadus igasugune tuju, pöördusin finiši poole tagasi. Finišis kurtsin punastades juhtunut Kaidole ja ütlesin, et sõitu kirja ei taha. Sellega asi ei lõppenud. Kodus aga näen, et SI pulk helendab. Kõne sõbrale. No tore, finiši peab alati piiksutama, võistlus jäi käima mul ja enne ei lõppe, kui pulga finiši jaama panen. Lõpuks saab pulga aku ka tühjaks. Järgmine õhtu läksin ruttu Pargijooksule, et pulk finišis seisma saada. Jälle targem.

Ja nii ma siis õppisin ja õppisin ja hooaja lõpuks sain vist asjadest sotti. Imestate, et kuidas selliste vigadega poodiumile saadakse, aga kui viga oli tehtud ja pisar pühitud siis jalgadele valu ja õnnelikult lõpuni:) Ka teistel radadel juhtus pisiasju aga ette antud kirjamärkide maht sai ammu täis.