Trekisõit on Eestis aina rohkem unustuse hõlma vajuv ala. Põhjus selles on lihtne – ei ole trekki ja sellest tulenevalt ei ole ka sõitjaid. Alles hiljuti Eestile kaks olümpiakulda toonud ala harrastamiseks vastava taristu puudumine ei takistanud aga kahel Eesti  ratturil siiski taas tippvõistluste areenile astumast! OK, OK, OK, sissejuhatus on pompöösne ja dramaatiline, aga tegu on siiski kõigest masters ehk seenior klasside maailmameistrivõistlusetega, kuid MM on ikka MM!

Andre: Soov ennast treki masters maailmameistrivõistlustel proovile panna tekkis siis, kui eelmise aasta (2022) treki eestikatel Helsingi 400 m betoonovaalill sõitsin ma ei tea mis ime läbi 3000 m jälitust ajaga 3.33.01 min. Väidetavalt oli see SEN klasside Eesti rekord. Päevi hiljem sai mitu korda veel üle vaadatud ja arvutatud, et ega siin mingi viga sees ei ole – et äkki üks ring vähem või ajavõtu süsteemis mingi viga, sest 10 sekundit iskliku rekordi parandust tundus ebareaalne. Ega ma ei olnud selles 100% kindel kuni viimase minutini, kui Manchesteris üle joone sõitsin.

Aprillis sai ennast UCI Track Mastersile kirja pandud. Selleks ajaks oli ka trekirattaprojekt mingit kuju võtmas (etterutates võttis see projekt oma lõpliku kuju alles 1 päev enne äralendu).

Fast forward to – 28.09.23

Varajane ennelõuna Tallinna Lennujaamas. Oleme pojaga check-ini ära teinud, rattakasti ja pagasi üle andnud. Lennuki väljumiseni on 10 min. Järsku kusagil kuklas sähvatas mõte, et UK – ega krt ei või olla teema, et sinna sisenemiseks on passe vaja, millest üks vedeles mul Tondil kontoris seifis ja teine kodus? Vastus oli, et “jah, on küll vaja”. Eelmiste päevade organisatoorsed teemad olid okupeerinud kogu ajutegevuse ja selline “väike” mure nagu reisidokumendid olid jäänud checklistis alla poole “need asjad on tähtsad” joont. Sündmuste jada, mis sellele hetkele järgnes kulutas ilmselt ära kogu mu edasise elu pimeda õnne kapitali.

Väljavõte kriisijuhtimiskeskuse töölaualt. Communicee mis kaasas Aivar Lippu ja mind.

Esiteks oli mu naine, kes meid lennujaama tõi, veel linnas ja saatsin teda võimatule missioonile ära tuua minu pass kontorist Tondilt, lapse pass Pirita Koselt ja jõuda kogu selle kraamiga lennujaama ja seda kõike vähem kui 10 minutiga. Siis aga saabus esimene päästev teade – Arlanda lend, mis kunagi ei hiline,  hilineb siiski vähemalt 30 min. See andis lootust ja tänasin viisakalt SASi klienditeenindajat, kes samal ajal telefoni liini teises otsas mulle palavikuliselt alternatiive otsima oli asunud ja lõpetasin kõne, et telefoni teel veel naisele hoogu juurde anda. Asi lahenes lõpuks tänu halvale ilmale Arlandas, sest lend hilines tänu sellele kokku 50 min ja passid jõudsid 15 min enne lennu väljumist mu naise ja Aivar Lippu abiga ootesaali. Ütleme nii, et olid päris huvitavad 50 minutit.


Lennu SAS51T õnnelik hilinemine

See jama seljataga, siis veel 1,5 h Manchesteri lennujaamas järjekordse logistika ikalduse tulemusena transferit oodata ja pika päeva lõpuks UK aja järgi kell 23 hotelli maanduda, õhtusöögi asemel pakk kartulikrõpse ja pint õlut sisse keerutada ja magama.

Tšempionide eine

Tagasivaade

Taustainfoks veel, et tänapäevane olümpia mõõdus velodroom on 250 m, puidust ja viraaži nurgaga 42-44 kraadi. Kuu aega enne starti ei olnud ma sellise eluka peal meetritki sõitnud.
See ei ole sul mingi Helsingi 400 m või vana hea Tallinna 333.33 m. 250 m treki viraaži nurk on ikka hirmutav. Kui kesksuvised terviseprobleemid said seljatatud ja otsus ikka Manchesteri minna sai uuesti päris asjaks, käisime teise masters koondise liikme Tõnu Ordiga Panavežises sealsel baltikumi ainukesel päris trekil.

Panavežise ovaal

Tõnu käis lihasmälu taastamas, mina hüppasin suht tundmatusse hägusesse vette. Kaks päeva Panavežise trekil andsid mingisuguse kindluse ja sellele eelnenud 5 h Helsingi betoon trekil andsid teadmise, et ratta possa on ok ja 1 nädal enne starti Tõnu tööjuures hangaaride vahel Tiit Idaranna ehitatud stardipukiga treening (sest seda ei olnud me ka proovinud) andis napid algoskused stardiväravast ilma maoli panemata ja suuremat ajakadu tekitamata minema saada.

Velotreki stardivärav East-Beach 5000

Tõnu Jüri tööstustaristu vahel MM-ks valmistumas, samal ajal kui konkurendid ilmselt puittreki ovaale nautisid.

Fast forward to 29.09.23

Manchesteri velodroom. Seda saaks võrrelda samas linnas asuva legendaarse Old Trafforidiga, sest rattamaailmas on sellel areenil sama kuulsus ja maine. 15 maailmarekordit, kaks tunnisõidu rekordit ja pinnas Briti domineerimisele trekisõidus.

Legend

Reg Harris memoriaal

National Cycling Centre Manchester

Sellisel aukartustärataval areenil võistelda on eriline tunne.
Esimene treening andis kohe märku, et trekk on kiire. Kui mul oli enne kahtlus kas minna sõitma 51-14 või 53-14 ülekandega, siis peale esimest 10-minutlist sessiooni olin kindel, et 53-14 on tee, mida mööda minna. Esimene treening oli päris kaootiline ja ega ma ei saanudki plaanitud paari 1000 m võistluspingutust teha, Päris keeruline on seal toimetada kui osad harjutavad 200 m lendavat ja osad jälitust ja osad sõidavad niisama. Tunni järel oli mingi tunnetus saavutatud ja võis “tuled välja lülitada”.

Treki tsentris käis korralik elu

Tagasivaade  

Kuidas üldse trekivõistluseks treenida, kui meil endal trekki ei ole? Jälitussõit on selles suhtes ilmselt kõige lihtsamini maanteel treenitav treki ala. See on esmapilgul väga lihtne, natuke süvitsi minne jalle lõputult keerukas distsipliin.
Ega seal muud maanteel teha ei saanud, kui TT asendis 3.30 – 4 min lõike laduda. Treki ratas ja TT ratas on muidugi sõidutunnetuslikult väga erinevad riistapuud, aga füsioloogilise ärrituse saab kehale anda ka maanteel ja see oli ka ainuke asi mida ma spetsiaalselt ettevalmistuseks tegin. Viimane testi katse 3.30 min andis 9 päeva enne starti tulemuseks 456 W, millega olin juba päris rahul. Võimus oli kahe nädalaga paranenud pea 30 W. Erinevad modelleerimised andsid sellise võimuse juure lootuse sõita isikliku rekordi lähedale.

Ridley Arena Pursuit 2000 Kull Edition

 

Fast Forward to 30.09.23

Hommikul veel viimane test trekil. Kohale jõudsid ka Tõnu Ord ja meie salarelv Bora Hansgrohest Martin Puusepp alias “Sääsk”. Sellel päeval käisin oma kodukootud rattaga UCI kohtuniku juures esialgsel ratta tehnilisel ja nõuete vastavuse kontrollil. Selle testi läbisin edukalt ja enam UCI treki reeglitele vastavuse murega pead vaevama ei pidanud.

Peale kerget trenni seadsime poisiga sammud teise legendaarse areeni – Old Traffordi poole, et elus seal ka korra ära käia ja ühte Inglise Premiere League mängu oma silmaga koos 75 000 pealtvaatajaga näha. Õhtul sai veel Tõnu M55-59 scratchi (lõpufinišhiga grupisõit) sõidule kaasa elada, kus tuli koju 5. koht!

Old Trafford ja 75 000 pealtvaatajat

Tagasivaade

Mandross (stardiärevus) – see tekkis juba 2 nädalat enne starti ja oli päris korralik. Ilmselt ei möödunud tundigi, kui ma ärkvel olles selle peale ei mõelnud. Asi keris juba päris kosmilistes kõrgustes ja hakkasin murelikuks muutuma, et kas ma enne esiemest ringi juba kodus läbi ei põle. Ohumärgid olid reaalsed aga harjusin sellega ja kokkuvõttes võtsin seda kui praratamatust ning kui esimene trenn oli Manchesteris tehtud langes mandrossmeeter talutavasse tsooni.

Fast Forward to 01.10.23 – The Day

Hommikul oli mandrossi graafik taas oodatult tõusvas trendis. Asjad valmis – kombed, aero vidinad, joogid, söögid jne.

Esimest korda läks selga ka koondise kombe

Minu start pidi olema umbes kell 13 ja laekusime areenile 11. Sain oma esimese soojenduse ära teha, kui selgus, et väljas möllav paduvihm on leidnud tee  just 27 mijonit naela maksma läinud renoveerimistööde osaliseks saanud treki siseruumidesse. Nimelt lasi katus, mida ainsana ei remonditud läbi ja vesi tilkus esimeses viraažis päris jõudsalt. Kogu tsirkus pandi pausile. Kohtunikud ja velodroomi töötajad tegelesid raja kuivatamise ja lahenduseleidmisega. 

Kuivatustööd käivad

Inglise ilm tungis tuppa

Sisetreki heade tulemuste taga on ka kontrollitud keskkond:

• Tuule puudumine
• Temperatuur

Sellise tormise ilmaga kaasnab madalrõhkkond, mis teeb treki kiiremaks tänu väiksemale õhutakistusele. Madalam rõhk tähendab, et õhu tihedus on väiksem ja seda on lihtsam enda eest ära lükata.

Kõrge temperatuur aitab treki õhutakistuse vähendamisele veelgi kaasa. Sellepärast hoitaksegi sisetrekil temperatuuri 25-28 C kraadi.
Katuseleke aga sundis korraldajadi sisse lülitama kondistsioneeri, et õhku ja rada kuivatada.
Temp langes kiirel 19 kraadi juurde.
Leke saadi kontrolli alla ja alustasin uuesti soojendusega. Konditsioneer lülitati välja aga me ilmselt ei saanud päris samasid tingimusi kui hommikul teiste alade sõitjad.

Edasi läks tööle tiim Estonia: Tõnu-Martin ja sellest hetkest sain keskenduda 100% eesseisvale sooritusele ja tundsin ennast nagu tippsportlane. Martin käis mu rattaga ametlikus tehnilises kontrollis, käskis mul seni rahulikult lamada. Kui veidi aja pärast käisin Wattbike peal lõike tegemas pumbati mu rehvid täpsel 10,5 BARi peale nagu pidi. Aidati selga kombe, pühiti puhtaks rehvid. 4 min enne starti viis tiim Estonia mind ootealasse, ulatati kätte joogipudel ja mina üritasin meeleheitlikult oma mandrossi kontrolli all hoida.

UCI nõuded ei saanud seekord takistuseks

Meie vanuserühma esimene paar (Soome sõber Juha Kettunen ja USA esindaja Martin Szwarc) juba sõitsid. Kui nemad olid üle joone tulnud viis Martin mu ratta stardipukki, pani pedaali õigesse asendisse, andis märku, kui asjad valmis. Sain Tõnu käest viimased innustavad sõnad, matsu selga ja järsku leidsin ennast juba oma trekirattal ja allaloendur tegi 30 sekund piiksu. See hetk jõudis kuidagi jube kiirelt kätte. Aasta aega ettevalmistust, stressamist, tagasilööke ja õnnestumisi konsentreerus eesseisvasse kolme ka poolde minutisse.

Start õnnestus olematule kogemusel vaatamata päris hästi. Tõnu, Pärtel ja Sääsk olid raja ääres ja elasid kaasa. Tõnu röökis , jah röökis, sest muidu ei ole võimalik midagi kuulda, ringiaegu (proovi 50+ km/h sõitva auto aknast pea välja pista ja ürita kuulata, mis kõnniteel seisev ininene sulle räägib). Teadsin, et 17.3 s võiks olla selline keskmine sihtmärk. Aga nagu ikka, küpsetasin alguses kohe üle. Teine ja kolmas ring olid selgelt liiga kiired. Üritasin küll tempot alla võtta aga ilmselt adrekas ja muu ei lasknud seda teha. Oma paarilise, Inglase Jason Streatheri sain kätte juba kuuendal ringil ja möödumine jäi ka osaliselt viraaži.

Teise km lõpuks olin sõitnud graafikust korralikult ette (kõige aeglasem ring oli 17.29, ehk nö target kesmine aeg per ring) ja see ei tõotanud midagi head viimasele km. Lootsin siiski lõpuni selle tempo ära kannatada. Kui tablool oli kiri 4 ringi lõpuni jõudis kohale reaalsus, et nüüd kohe kohe saabub korralik kang. Ja tunne ei vedanud alt. Ringi ajad hakkasid kivina kukkuma 17.77; 17.89; 18.10 ja 18.64.

Hilisema süvaanalüüsi algmaterjal

Viimast ringi ma ei mäleta enam üldse. Fakt oli see, et see oli 1,3 sekundit aeglasem kui planeeritav keskmine. Viimase kahe ringiga kaotasin 2 sekundit. Joonel läks aeg kinni 3.33.643. Ma sõitsin ennast nii kasti, et oleks mahakerimise ringil peaagu maoli pannud. Rattalt maha ronides sain aru, et jalad ei kanna. Koperdasin väravast sisse ka mind istutati kohe kohtunike nina alla toolile, kus istub tavaliselt oma starti ootav sportlane. Keegi ei öelnud midagi, sest ilmselt oli nägu selline, mis kõigile suht üheselt selgeks tegi, et see mees siin hetkel omal jalal ei lähe kuhugi.
Peale minutilst mõttepausi talutasin ennast kuidagi Eesti lahtrisse tagasi. Arusaam, et sõitsin taas 3.33 ja see Helsingi ei olnud mõõtmisviga tekitas ülevoolava heaolutunde. Kui kõik olid oma pingutused ära teinud, platseerusin uhkel kuuendal kohal. Jah – finaali jäi 3.12 sekundi kaugusele aga reaalselt füüsiliselt ma rohkemaks võimeline ei olnud. Hea tempoplaneerimiseg ehk oleks sealt 2 sekundit maha saanud, aga oleksid ei loe ja see oli selle päeva tulemus. Soome konkurent Juha sõitis Soome M40-49 rekordi 3.35.9 ja oli 9. Juhast ja tema kaasmaalastest räägin siin allpool veel paar sõna. Minu ees olevad inglased olid selle aasta UK meistrikate esimene ja teine ja seljataha jäänud 2 UK esindajat – vastavalt kolmas ja neljas. Hollandlane Boland, kes oli minu ees ja kellel kaotasin 0.9 sekundit rääkis, et tema kodust 2 sisetrekki 15 min autosüidu kaugusel.

Kvalifikatsiooni tulemused

Tagasivaade

Juha Kettuneniga sattusin täiesti juhuslikult kokku Helsingi velodroomil kuu enne Manchesteri. Jäime juttu ajama ja selgus, et ka temal plaan Mastersitele minna. Ja täiesti juhuslikult oli Juha koos oma trekiratturitest seltskonnaga ka Panavežises samal ajal kui meie Tõnuga  ja saime nendega koos 2 päeva trenni teha. Ja täiesti juhuslikult elasid nad ka Manchesteris samas hotellis, kus mina pojaga. Kokuvõttes saime päris headeks sõpradeks, toetasime üksteist ja elasime kaasa. Rattasport on äge – saad tundma inimesi, keda sa muidu mitte kunagi isehi ei teaks. 

Põhjanaaber Juha Kettuneniga

 

Aftermath

See esimese MM kogemus oli midagi, mida saab ilmselgelt kogeda elus vaid üks kord. Võid arvata küll, et mis see 45 aastaste tase seal ikka on, aga on. Meie vanuserühma esimesed 2 ei jääks häbisse ka eliit klassi 4000 m jälituses. Inglsimaal on treki tase kõikides vanuserühamdes ja klassides ülikõva, kui sinna lisada ässad Austraaliast, Uus Meremaalt, USAst, Hollandist Prantsusmaalt jne siis läheb tipp päris tervaks.
Sama ajaga oleks näiteks viimane kord, kui võistlused Manchestris toimusid (2019) saanud kolmanda koha ja eelmisel aastal USAs neljanda koha. Need ei ole agad ega oleksid, lihtsalt seekord oli konkurents väga tugev. 
Ahjaa – miks ma ei sõitnud oma koduklubi CC Rota Mobilise riietega? Põhjus selles, et rahvusvahelistel tiitliõistlustel esindatakse koondist ja riiki.

Need, kes midagi võimsusest jagavad, siis soorituse keskmine võimsus oli 437 W. 

Esimese km avg võimsus oli 555 W ja avg cad oli 106 rpm. Teise km vastavad nr 403 W ja 109 rpm. Kolmas 353 W ja 103 rpm.
Viimane ring (250 m) oli vastavalt 332 W ja 101 rpm.
Keskmine kiirus 50.552 km/h

Kas ma olen rahul – jah olen. Hindeks panen 4+.

Tagasivaade ettevalmistusele videblogiformaadis:

Team Estonia