CC Rota Mobilis

Jõelähtme Rattamaraton on MTB omanikule esimene kevadine võistlus (kui Otepää treeninglaagrid välja arvata :-)). Tegemist väga tehnilise rajaga pika võistlusega, mis tegelikult võiks toimuda hoopis kuskil suvel. Klubi poolt osales sel aastal üsna mitu tugevat, kes pikale distantsile ennast möllisid. Jutuotsa teeb lahti Andre, kes on veebiadmini pailaps, kuna saadab oma kirevad muljed alati esimesena ning vabatahtlikult:-)

Marion uurib vanadelt kaladelt taktikat, kus nõelata

Andre elamused:

Pole kunagi viitsinud nii vara kevadel nii rasket võstlust ette võtta. Aga see aatsa otsustasime Kaidoga selle asja ära proovida ja raskena treeningu vormis rajale minna. Hommik üllatas 0 kraadise temperatuuri ja 14 m/s puhuva tuulekesega – eestimaa kevad. Aga ilma üle ei tasu viriseda – päike siiski paistis ja oleks võinud palju hullem olla.

Jõelähtme Singel oli kokku pannud väga vaheldusrikka raja, kust ei puudnud isegi kast mädanenud õuntega 68-l kilomeetril. Alustasime Kaidoga mõõdukas tempos – mõõdukas selles mõttes, et mul oli väga raske ja Kaido kippus ees libisema. Peale kümmet kilomeetrit lasime hoo alla ja alustasime tiksumist omas tempos. Pulss rahulikult 150 peal. Rada oli üle keskmise raske koos mudaste ja pehmete lõikude, pikkade singlite, teravate tõusude ja laskumistega. Varsti nägime kännu otsas jooki nautimas klubikaaslast Rauli, kes oli stardis öelnud kuldsed sõnad: \”Ma panen täiega minema, te tiksute rahulikult. Mina saan varsti haamri ja te jõuate mulle järgi.\”. Nii oligi.

Edasi sõitsime kolmekesi. Kahju oli vaadata Velo Clubbersi Edvardit, kes oli ühel salakavalal laskumisel kõvema maoka pannud ja rangluu murdnud. Kiiret paranaemist! Selgus, et meie tempo oli selline piisavalt hea, et ka mingi enam-vähem koht välja sõita. 4h 14 min ja taas Jõelähtme Vallamaja ees tagasi. Õnneks olin ma suutnud autovõtmed autosse jätta ja eelnevalt keskluku peale pannud – seega nautisin märgade riietega naist oodates Vallamaja kamina esist. Tase.

Andre vapper kaaslane Kaido sõidust ja elust üldse siin maamuna peal:

Kuna kuulu järgi tegemist väga raske võistlusega, siis pidin selle ka ise ära proovima ja meelitasin Andre ka kaasa. Plaanisime koos sõita ja alustada suht rahulikus tempos. Mina, kui nõrgem alustaja, vedasin alguses ja kontrollisin tempot. Pärast seda, kui Andre oli oma ainukese joogipudeli koos testimist mitteläbinud korviga ära kaotanud, võtsime tempo maha ja tegime juba 1. TP-s pikema pausi ja jätkasime rahulikus tempos.

Rada oli väga vaheldusrikas ja huvitav, sest koosnes põhiliselt singlitest ja kruusa-või asfaldilõike võis ühe käe sõrmedel lugeda. Esimest korda sai Andre oma eraldistardi võimeid näidata golfiväljakute vahel kulgeval asfaldil, kus ülejäänud vaikselt tuules niutsusid. Ja sealt edasi oligi ainult tema soolo – vahepeal pidin muidugi hõikama, et ta mind ka järele ootaks. Püüdsin kuidagi tuules püsida ja sama tegi ka Raul, kes umbes poolel maal meiega liitus – oli kiire algusega endale liiga teinud.

Kuskil 10 km enne lõppu läks mul väga raskeks, sest pulss tõusis 200 ja üle selle. Arvatavasti läks mul \”veri keema\”, sest olin sõitma läinud talvejakiga ja keha ei jõudnud ennast enam maha jahutada. Pulss oli kuni lõpuni vahemikus 180-210 ja viimased km-d, kui rada imevale põllulõigule keeras, lasin Andrel ja Raulil minna – ei tahtnud ennast päris kasti sõita. Siit sain enda jaoks õppetunni, et MTB võistlus ja talvejakk ei sobi kokku isegi siis, kui temp. on mõned kraadid üle nulli ja puhub tugev tuul. Tahan tänada Andret, kes viitsis mind lõpuni vedada ega jätnud mind metsavahele surema!

Raul kommenteerib oma kastikat:

Kõige suurem dilemma oli stardipaigas, kes kuda riidesse end paneb, temp oli +2..+3 ja külm tuul. Kuna plaanisin ikka võistelda, siis termotagi jätsin ära ja vest rattariietele peale ning starti, tagantjärgi päris paras oli. Põhiasi, võistlemine sai minu jaoks otsa ca 25 km-l. Kevade esimene start ja sellisel raskel rajal, ei oleks pidanud alguses niipalju paugutama, padrunid said lihtsalt otsa. Kulgesin siis ja mõtlesin, et kas keerata boksi või uimerdada lõpuni. Mõttetegevus oli pingeline, et hakkas rattasõitu segama, jäin seisma, jõin joogipudeli tühjaks, sõin batoonid ära. Siis laekusid antud punkti rajaläbijad Kullionu ja Kaido, klubipealik ütles- lähme sõidame koos edasi. Presidenti tuleb austada, kuulasin sõna ja sõitsime kolmekesi siis lõpuni (toimetaja märkus – klubil ei ole sellest aastast enam presidenti – ju oli Raul ikka tõsises kastis ning neuronid ajurakkude vahel andsid lühiühendusi).

Ja siis meie selle aastane tipphetk. Ergo tõi koju esikoha! Mees oli nädalate kaupa timminud selliseid lühemaid lõike, et olla valmis elu katsumuseks – proovida võtta elu esimene võit. Ja ta sai sellega hakkama! Mees on Jõelähtme Rattamaratoni 2009 matkasõidu võitja. Lillebuketid, intervjuud Kuma Raadio sporditoimetusele ja kuulsust kuulsust kuulsust endale ja klubile. Tubli!

Ergo rõõmujoovastusejärgsed muljed:

Peale aastaid kestnud raskeid treeninguid,külastanud pidevalt alpimaja madalrõhkonda ,kasutanud erinevaid konserve( v.a. räim tomatis ja peipsitint õlis) , katsetanud parimat ketilülide arvu ja lugenud läbi 5 korda suurepärase seiklusraamatu Maastikuratta Treeningpiibel, võime julgelt väita,et esimesed tõsiseltvõetavad resultaadid hakkavad tulema (Toimetaja märkus – ta pole eriline lauseeraldusmärkide fänn).Tuli esikoht eriti tugevas matkamasinaklassis 35 km distantsil. Siinkohal võime julgelt öelda,et kõik suured võidud algavad väga väikestest.

Marioni meenutused:

Nagu ilmatargad ette ennustasid, ei väärinud pühapäevane ilm üldse toast välja tulemist, temperatuur nullis ja jõle tuul. Aga kuna stardiraha oli makstud, siis pidi sõidu ikka ette võtma. Viis minutit enne starti tundus, et esikumm on ikka tühjavõitu ja stardikoridoris tõstsin ratta õigesse suunda koos stardipauguga, esimene elamus oli sellega käes. Edasi tuli jupike asfalteed ja siis hakkas igavene singel pihta, seisund oli koomalähedane, kuuseokkast silmas oli pilt ka udune ja järgmine asi mida mäletan, oli viimased kaks põllukilomeetrit, kus ma arvasin, et olen finišisse hiljaks jäänud ja suunalipikud on ära korjatud, mina neid lihtsalt enam ei näinud. Lasin siis lihtsalt vastutuult minna, st nagu ma sellel päeval olin juba aru saanud, on see rada seal kohas, kuhu ise vabatahtlikult ei keeraks 🙂 Seekord pani rada mulle ära ja koos lõpukoridoriga tuli ka plaan kabetajaks hakata. Pidin tõdema, et see maastikurattasari on minu jaoks liiga tõeline.

Tulemused Põhisõit:

Andre Kull          57.
Raul Talumaa     58.
Kaido Kriisa        61.
Marion Aare       165.

Tulemused Matksasõit:
Ergo Jair            1.