CC Rota Mobilis

Nagu Palamuse vanasõna ütleb – kui ei jõua kõike, siis tee pool, aga tee hästi! Ehk siis kui meil Mulgi Rattamaratoni põhisõidu võitu ei õnnestu taskusse pista, siis topi vähemalt väiksema sõidu võit! Seda vanasõna järgis meil Lauri Tamm, kes Viljandis M8 klassis puhta töö tegi. Palju õnne Lauri!

Ülejäänud hundid tormasid rajale pikemal võistlusmaal ning kokku oli meid Viljandis elutähtsaid punkte jahtimas üle kümne.

Kaido:
Soojenduseks ring ümber Viljandi järve, üleliigsed riided maha ja starti. Stardijärgset tõusu võeti jälle hirmsa hooga ja  mul oli tunne, et olen vähemalt 2 koridori liiga eest startinud – silmanurgast nägin Andret ja Rainot, aga Brunot seekord ei hakanud ära ootama. Edaspidi vaatasin, kuidas Andre mingi grupiga eest kaugusesse kaob. Õnneks tulid meie grupi etteotsa kaks noort Viljandi RK  kutti, kes tempot üleval hoidsid ja natuke aitas K.Martma Arcticust ka. Kuskil loeti kohaks 125.  

Starditõusul kangutamas

Mingil hetkel sööstis Talukas mööda – käis ennast näitamas vist. Proovisin algust võtta väikese varuga, et kohe ennast kooma ei tõmbaks. Tiimo Tõnissonist oli ka palju abi – tema hoidis metsavahel tempot üleval ja nii jõudsime vaikselt ettepoole ning varsti hakkasid juba tuttavad seljad paistma – V.Vaikna, R.Saarna, I.Kelk, K.Oru ning loomulikult grupi peas ka Andre. Kõrvalt vaadates tundus, et Ville võistlus käiski ainult Andre vastu. Suusaradadel saime Tiimoga Andre grupi sabast kinni, aga alati juhtus keegi ikalduma ja jälle tekkis vahe sisse. Kuskil asfaltee ületuse kohas enne kurikuulsat põhusilda, mille ületasin ratas peakohal, oli üks mudane kraav. Olin enda jaoks juba soone valmis vaadanud ja käigud õigeks sättinud, et kraav probleemideta ületada, kui üks Venemaa suusakoondise määrdemees mulle täpselt ette astus ja seisma jäi. Mul ei jäänud muud üle, kui järsult pidurdada ja sinna kraavi käpuli visata – õnneks oli fotograaf ka kohal ja jäädvustas juhtunu.

Oli fotograaf, oli……

Enne krossirada olnud metsavahelisel lõigul liikus Andre grupi etteotsa ja keeras korralikult peale nii, et kõvakahvli mehed tagant ära kukkuma hakkasid. Mul oli raske, aga pidasin vastu. Liivakarjääri laskumisel oli Kull väikese vahega eest ära ja seal otsustasin talle järgi tõmmata ning seda ilma  ülejäänud seltsimeesteta. See õnnestus ja korraks olime kahekesi väikese vahega ees, aga kruusale jõudes oli selge, et ega me kahekesi kuskile veel pääse. Ütlesin veel Kullile ka, et ta üksi kogu vedamise tööd ära ei teeks ja annaks teistele ka võimaluse.

Kuskil 10-15km enne lõppu oli kruusal sõites väike vahejuhtum, kus Kullionu hakkas üht Valgevene meest grupisõidus koolitama ja kui see kostis vastuseks ainult „po russkii“, siis Andre poolt tuli omakorda „mida po russkii na_ui, õpi eesti keel ära“. Kõrvalt oli seda natuke naljakas vaadata, kuna mehe särgi peal olid kirjad a`la Belorusbank vms, aga Andre seda tõenäoliselt tähele ei pannud ja mõtles, et räägib Moleviga vist.

Enne järveäärset jõudsime järele veel ühele nelikule, kus olid S.Lipp, M.Aasla ja  2 tegelast. Siis tempo korraks nagu rahunes ja hoidsin ennast grupi peasse, veduriks jäi Sulev Lipp. Tõusudel ta ikka sikutas ja nii hakkas ka grupp lagunema. Kui suuremad tõusud läbi said ja lõpuni jäi ca 2 km, siis läksin ise ette ja vajutasin. Endale üllatuseks sain väikese vahe sisse ja üle õla piiludes nägin Andret ca 10-20m kaugusel, aga mitte päris tuules. Raske oli, aga vabatahtlikult ka järgi ei andnud ja kannatasin edasi. Üsna lõpus hüppas tagant välja vana rebane Sulev Lipp ja kiirendas nii, et liival enam tuulde ei saanud. Tasuks seekord 77.koht.

Bruno:
Kolmapäevakust taastunud, haavad lakutud ja oligi käes “Samsung-Elioni” avapauk. Kindlasti meeldib mulle rohkem Mulgis sõita kevadel kui sügisel, aga nüüd asja kallale.

Kui välja arvata sekeldused stardinubriga, siis kõik sujus. Pauk käis ja start oli antud. Kolm musketeri (Anti, Marek, Bruno) asusid teele. Kahjuks pole Anti veel hetkel vormi jõudnud. Sõit sujus tavapärase tsenaariumi järgi. Alguses panin paugu ja umbes poole peal jõuti järgi. Järgijõudjad olid Alvaro, Rein Pill, Marek ja Raino. Alvaro ja Marek olid nagu teiselt planeedilt, s.t. ei andnud eriti võimalust järgneda, aga õnneks sobis Reinu tempo minu omaga. Tema tuules hakkas eluvaim (loom) uuesti sisse tulema. Imelik oli see, et Rein ei saanud tõusudel eest ära – kas oli küsimus tema ületreenituses või minu kevadises mägedelaagris, aga tunne oli hea. Purjetasime uuesti mööda Marekist ja siis see juhtus, vist esimest korda ajaloo jooksul – Rein kõndis ja mina sõitsin mäest ülesse…  See andis mulle tiivad ja läinud ma olin. Enne lõppu oleks peaaegu Raino veel ära karistanud, aga see asi jäi järgmiseks korraks! Tänud konkurentidele meeleoluka võistluse eest. Hea on olla tagasi rajal…

Alvaro:
Pinge oli stardis suur, kui esimest korda Estoniancupi maratonide sarjas asusin joonele meeskonna liikmena. Rain Londi puudumisel oli meie klubil esisajasse trügijaid vähemaks jäänud ning vajadus hästi esineda suur. Andre manas nutitelefoniga kogu autosõidu jooksul vihmapilvi, mis küll kord olid Viljandi kohal ja siis jälle ei olnud. Tubli poiss

, suutis kõik pahad pilved ära kupatada.

Võistlusest jäid eredamalt meelde kaks monoloogi, kus pidasin eessõitjaga enda arvates dialoogi, aga ei miskit. Kui lõpuks suutsin esimese kodaniku selja pealt Smiltene välja lugeda, siis ega see vana peeru targemaks teinud. Holstre sektoris vahetasin muljeid oranzhikas vormis tegelasega, kelle tagumikult hetk hiljem ВелоПитер välja raalisin. Mitu korda ühe reha otsa saab astuda?!

Hetk enne legendaarseks saanud põhukat

Veel üks tähelepanuväärne koht oli põhuhunnik. Osad võtsid ratta käekõrvale ja kõndisid. No mida nad jälle kohmitsevad?! Kihutasin läbi ja märkasin, et peale seda takistust tegid mitu seltsimeest oma rattale kevadist suurpuhastust. Minul oli õnneks läinud. Isegi oma murust madalama 26″ rattaga. Nüüd on see koht lausa nii pühaks saanud, et VeloClubbers foorumis temale oma teema tehtud. Seda lugedes ma küll uhke ei ole oma julguse üle, pigem oli tegemist pimeda õnnega. Rada ise oli muidu viis pluss. Silte olid korraldajad tublisti ladunud ja eksida polnud kuhugi.

Sõidust veel niipalju, et liiklesin mõnda aega oma klubi Mareki ja Brunniga, kuni Holstre-Polli mõrvarmäed nad endale võtsid. Pärast seda läks asi üsna nukraks, sest read olid hõrenenud ja polnud just palju kaaslasi. Õnneks maabusid meie trassile lühekese maa esimesed raketid ja sai neid tuulekattena kasutada. Viimased 15 km läks ihu kuidagi imelikuks. Haamrit ei tundnud, aga ega kellestki kiirem ka polnud. Terviseradadel läks päris käest ära, mäed tuli kõndida, kuigi jalad krambis polnud. Taustsüsteem hakkas vaikselt virvendama. Ka finishispurdiga ei tõusnud pulss üle 150 l/min ning peale joont vajusin lihtsalt tellingutesse. Silmades karglesid värvilised ringid ja teispoolsus kiskus kangesti enda juurde. Väsimust samas polnud. Pole kunagi sellist järelefekti kogenud, loodetavasti saab siit ainult paremaks minna.

Raino:
Mulgi rada hakkab iga korraga aina rohkem meeldima. Läheks nagu vähem kruusasemaks ja sõit ise raskemaks. Või siis jään hoopis mina vanemaks. Hooaja alguses tuim nagu ikka. Särtsu veel pole. Ja paremalt/vasakult lendavad mööda päevitanud silesääred, kes lõunamaal kilomeetreid kogunud. Ei saa nende vastu Otepää trennide ja paari kolmapäevakuga.

Lõõrid on Viljandi mägedega umbe tõmmanud

Esimesest mäest jälle kiirelt üles ja alates teisest asfaldimäest raske, raske. Peale tunniajast harjutamist hakkab juba sõitmine meelde tulema. Isegi põhusillast taipasin üle jalutada. Eriti meeldejääv hetk – sõidan omast arust üsna tõsiselt rattaga ja Marek lihtsalt jookseb minust mööda…. Suu jäi lahti. Meeldiv oli CCRM rahvast selles 80-160 sektoris nii palju liikumas näha. Tõsi, jutuajamist oli küll vähe. Kedagi ei huvitanud Prantsusmaa presidendivalimiste teemal mõtete vahetamine.

Poolmaratonilt vahendab muljeid Ethel:
Võistlus oli tore. Päike paistis, rada oli kuiv ja ühe korra pidin rattalt ka maha tulema, aga muidu oli paras kruusa kihutamine. Finishisirgele tuhisesin ühe väikese tüdruku tuules, kellest mul tegelikult üldse polnud plaanis mööda minna, aga kuna mulle raja äärest hõigati, et “Ethel, pane nüüd mööda!”, siis vahetasin käiku ja olingi punasel joonel eespool. Sain aru, et jõudu jäi ülegi. No ei tea, miks ei pingutanud. Järgmine kord hakkan siis varem pingutama.

Võin Mulgi maratoni kokku võtta kahe lausega:
Keset võistlust, kui raskeks läks, tuli mulle liiga selgelt meelde eelmise nädala xdreami raske lõpp, kus viimastel kilomeetritel Elina sundis mul endast viimast välja pigistama.
Ilmselt vajan endale piitsaga kaasvõistlejat, kes mind sunnib pingutma kui raskeks läheb.

Lisaloona paar meeleolukat pilti rajalt.

Marek ja Raino sisenemas tankikraavi

Raul tegemas grimasse, kui ta on sunnitud porile vastu astuma

Viljandi järve liivarand, mai kuu. Kontrast missugune.

Tulemused:
Maratoni kodulehel
Kaido   77.
Andre  80.
Raul     131.
Alvar   150.
Raino   153.
Bruno  156.
Marek  175.
Anti       265.
Asse      336.

Poolel maal:
Ethel    115. (5. koht 23 aastaste seas)
Pille      185. (8. koht N klassis)

Pildid:
Viljandi Rattaklubi
Moonakas
Sportfoto