Aerobike Männiku Öösõit ja Raasiku Rattapäev
Kalendrist vaatab vastu juba oktoober, aga see ei tähenda, et ratast saab veel kuuri ära parkida. Laupäeva õhtul toimus Eventrent Elamustesarja etapp Männikul, mis toimus pimedas. Pühapäeval peeti Arukülas muhe Raasiku Rattapäev.
Bruno:
Sõidan mina rahulikult laupäeva õhtul Männiku poole, Elamussõitude Sarja 6. etapile. Ja keda ma näen kohale jõudes – Kullionu isiklikult. Oli ju tema see mees, kes minu eelmisi tegemisi selles sarjas „veidi irooniliselt“ kommenteeris 🙂 ! Nüüd on noormees juba II etappi järjest kohal! Sai vist „hamba veriseks“, eelmine etapp, kui pidi 4. kohaga piirduma. Ok, need olid minu spekulatsioonid. Tegelikult oli asi lihtsam. Asjaosaline kommenteerib ise allpool, oma jutulõigus.
Peale nn tava bike’de sõitu, algas 22:00 meie Fatbike’de sõit, kuhu oli kohale veerenud 14 osalejat! Küünalde valgusel, pimedas Männiku metsas. ”Vanad sõbrad“ Tamm–Valdner–Tõnisson, jälle oma vastuseisu ootamas-realiseerimas!? Marek oli palganud endale proffesionaalse finišhi lahtivedaja – Priit Laansalu. Minul ja Tiimol selline võimalus puudus 🙂 !
Peale stardivilet positsioneerusin ennast ca 1. km-ks esimeseks. Peale seda otsustas juhtotsad enda kätte võtta Tiimo, kelle taga möödus enamus sõidust. Tagant pudisesid veidi nõrgemad ära ja jäime neljakesi. Tiimo, Marek, Priit ja mina.
Kui oli sõidetud 3 ringi sain aru, et täna on kõik võimalik ja jääb vist lõpu peale. 2 ringi enne lõppu pani Tiimo paugu, imesin järgi. Proovisin korra ka ise, aga keegi ei andnud alla. Korra jäi Marek isegi maha aga meie „kassi-hiire“ mäng võimaldas tal meile uuesti järgi saada.
Jäigi lõpu peale. Õnneks vastas rada cyclo-krossi reeglitele (st. ca 3m lai) ja kellelgi kitsaks ei läinud. 250m enne lõpu alustas oma tööd Priit, mille jaoks ta oli ju palgatud 🙂 ! Paraku Marek talle päris tuulde ei jõudnud. 100m enne lõppu sai tal püssirohi otsa ja oli minu kord proovida – Tiimo 36T 4,8 rehv ( õhukummiga) vs Brüno 34T oval 4,0 rehv (tubeless). Seekord oli mul rohkem purakat alles jäänud… tuli ära selle sarja esimene võit! Oli küll hea tunne, ei salga! Mis siis, et laternasõit (matk).
Andre:
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis ma mõni nädal tagasi küll ei arvanud, et ma 01.10.16 Männiku metsas õhtul pool üksteist viineripirukaid söön ja Savisikuga nukke kokku taon. Nimelt oli Reile, va suslik, kasutusele võtnud kõik võimalikud ja võimatud meetmed, et paljudele arusaamatuks jäänud elamussõitude sarjal kustuvatele sütele veel korra elu sisse saada ja korraldas Filter Tempo autasustamise Männiku laternasõidu raames.
Mõtlesin siis, et kui nagunii sinna juba minema peab ja samal ajal seal ka võistlus toimub, siis võiks ju ka velo joonele ajada. Kahjuks Reile kaval plaan selle autasustamise lükkega maantee sepikuid starti meelitada väga ei õnnestunud – mina olin vist ainuke tola, kes asjale alla kirjutas. Õnneks olid mõned tuttavad näod ka – Brunn „Kasfatbikeklassiseraldiarvestuson“ Tamm, Kristjan „Panenalguseskoheilgepaugajavaatanmispärastsdaab“ Savisikk , näha oli ka Uvidjemsjanatrekke Moljevit .
Iseenesest oli küünaldega valgustatud rada efektne – pea 2000 küünalt 4 km raja kohta. Ka kogu Põhja Eesti päästevõimekus oli koondunud Männiku metsade alla, et võimalikku metsatulekahju katastroofi ära hoida.
Sai ennast siis esiritta valmis seatud ja oodata oli umbes 40 min pikkust andmist.
Suht kiirelt sai selgeks et võidu peale jäävad mõtlema 4 sepikut – Savisikk, Sõptšenko, Kirsipuu (ei mitte see Kirsipuu) ja mina. Kuna rada oli lihtne ja lai, siis oli selge, et üksi siit vist minema ei saa ja, et jääb lõpu peale.
Kirsipuu päris oma nimekaimu mõõtu välja ei andnud, kuigi tallas ka päris vahvasti ja Sõptšenko ka liiga ärev ei tundnud, seega kippus asi jääma minu ja Savisikku vahele. Finishi sirgele tulles põletas Kirsipuu kohe alguses oma tiku ära ja umbes 200 m enne lõppu Savsikku võimalikku manöövrit ennetades võtsin ise vingaali üles. Laternaid lendas slõumõusionis, nägude pingutusest krampis grimassid terendasid fotograafide kaamerate välklampide valgel ja üldse oli väga raju, kui ma üle joone veeresin.
Nii. See siis tehtud selgus, et autasustamine on ka. Aga seda umbes pool kolm öösel… ok. Jagasin Brunnile enne tema starti näpunäited kätte, et kus veereb ja kus ei veere. Mees noogutas ja lükkas oma monstrumi joonele. Umbes 45 min hiljem selgus, et ta oli ka kõik ära karistanud (sealhulgas ka Tiimo Tõnissoni). Ühesõnaga CCRMi poolt puhas vuuk. Madis oleks võinud tervisesõidu ka kinni panna, siis oleks päev (öö) täitsa korda läinud.
Sõime Savisikuga pirukaid ja tagusime siis nukke kokku ja rääkisime, kui kõvad mehed me oleme.
1.Andre Kull
1.Bruno Tamm
Järgmine päev toimus legendaarne Tammsoo Cup ehk Raasiku Valla Rattapäev. Kohal oli Andre:
Kuna Savisikk rääkis, et ta läheb järgmisel päeval Raasiku rattapäevale ja olin kusagilt ka mingit reklaami näinud, võtsin selle ka plaani. Hommikul paiskusime poisiga, kes see aasta oli teinud juba rekordiliselt 2 starti Raasiku poole minema. Õnneks napilt enne Raasiku kirikutorni helistas mulle Suisalu ja sain teada, et start on hoopis Arukülas… joppenpuhh. Jõudsime ikka õnneks kohale ja Pärtel sai ka raju võistluse kirja. Siis viisin ta koju ära, sest minu stardini oli 2 h aega.
Rada oli väga viisakas. Tammsoo oli koos oma Raasiku disko klubiga korraliku asja valmis teinud, kust ei puudunud ka dropp, puidust viraaž ja rockgarden. Õnneks oli Püta „haigeks“ jäänud ja ei saanud tulla, see avardas kohe võimalusi poodiumile saada. Kohal oli ka Sigus, kes rääkis, et oli 4 eur eest hiinast tellinud lambi, millel on 30 000 luumenit ja arvab, et on aus kaup.
Peale seda, kui Sigus oli Saku Karli ära joonud, olime proovinud oksajupi ja nätsuga parandada Margus Tinno ratta raamikõrva ja diskuteerinud teemal elu võimalikkusest Marsi väiksemal kuul Phobosel, teatas Tammsoo, et on aeg ennast joonele ajada.
Savisikk võttis algatuseks temale omaselt hoo üles. Hoog oli üleval kuni dropini, kus mees kõik lingid kinni vajutas ja seal alla sõitis, mitte ei hüpanud. Tagant kostus kobinat, et mis värk on, et miks me seisame. Teine ring sama teema.
Kolmandal ringil läksin Savisikust võib-olla veidi liiga nahaalselt mööda (ta sai vist natuke pahaseks) ja peale droppi oli kohe valge vahe sees. Ootasin teised siis järgi, et pärast ütlemist ei tuleks. Sama lugu ka neljandal ringil. Üldiselt oli üldse tempo selline sügisene 🙂 Siis arvasime Poopuuga, et tegelt võiks nats sõita ka. Saime siis minema. Mina vedasin ja kõik oli tore.
Korra tekkis segadus, mitmendal ringil me oleme ja palju veel sõitma peab. Õnneks kohtunike telgist vastust ei tulnud (vaatasid vist Kättemaksu Kontori viimast osa) ja pika omavahelise arutamise ja meenutamise tulemusena saime ikka üksmeelele, et oleme nüüd viimasel ringil.
Pets küsis, et kas ta äkki veab ka? See oli enne raja teist poolt, kus olid ainult singlid ja möödumise varianti väga ei olnud. Sisuliselt oli see küsimus, et „Kas ma võin võita?“. Arvasin et, ok. Poopuu ikaldus rockgardenis ja selle tulemusena hammustas tagant järgi üks noor fätti säga Singlist (Villem – ei olnud fättidele eraldi arvestust).
Kui puude vahel keerutamine läbi sai ja avanes finiši sirge ma korra ikka proovisin, joon tuli enne vastu ja teine koht oli kirjas. See oli nii pingevaba sõit, et isegi ei olnud kahju, et ei võitnud. Sigus oli õnneks oma ratta ära lõhkunud (ta pole vist see aasta kordagi finšhit näinud – sama hea kui Oru veoka rallil) ja Savisikk ka väga pahane ei olnud. Pärast sain Tammsoolt 4 õlut ja šokolaadi. Tip topp sügisene päev.
1.Peeter Poopuu
2. Andre Kull