Äkke XCO ja Rapla EC

TAIKKI:

Rapla EC ei äratanud mingeid tundeid, kahjuks või õnneks. Liiga hästi on meeles eelmise aasta s…amudaf..kingni.hh.jaa. Ei ole ma vali mudamees, no ei ole noh. Nädal peale Tahkot möödus pigem vedeledes, lõikasin varvastel küüsi ja ajasin habet. Kolmapäevane sutsakas Raudalus sai aasta kõige kehvema eneka tiitli. Raplaks valisin punaste numbritega sõidu, ei olnud minus seda teist mina, kes tavaliselt on minust veel suurem, et GP´le minna. Kohale jõudes, käisin ässade starti vaatamas, üllatavalt tahe oli eelmise aasta alguse pasanteeria osakond esimestel kilomeetritel. Samuti viskasin pilgu peale teisele stardile ning vurasin starti. Ohohhh, tohohh tonti, esimesed 3-4 rida juba hõivatud. Seda umbes 2 min peale eelmist starti. Naiss und sehr shöön. Peale vilet hakkasin lambadat tegema rattaga (no proovi tagumikuga 8´st seinale joonistada, sama asi), et kaaskonkurentidest mööda saada. Suht õnnestus, umbes 3km olevale kruusalõigule jõudes, olin esimestel järel. Pikalt ei passinud, läksin ette, kuna teadsin et kohe läheb metsaseks. Kuidagi hea tunne oli. Metsas tõmbasin vahe sisse, sain üksi eest. Hingasin eessõitva tsiklimehe 4-taktilist tossu, nummi. Hakkasin mõtetes vaikselt kujundama poodiumile minekuks vajalikku ülikonda ja rituaale. Ega siis lihtinimene niisama ei saa minna, ikka kulda ja karda ja sära peab olema. Otsustasin, et lasen Kutsi (Gucci) ülikonna Kaubamajast saata. Vähemalt pole odav. Kui ärevam osa läbi, algas pikk kruusakas. Alguses ei näinud kedagi, aga mõned minutid hiljem tagasi piiludes, hakkas midagi paistma. Krt, ratturid olid, mitte aga Kaubamaja esindajad, kes mõõtusid pidid võtma tulema. Ülikonna jaoks no. Vahetult enne Paluküla jõudis, vist umbe 5-8 meest järgi, eesotsas Kert Martmaga. 7km jagu oligi seda ärevat tunnet. Ei olnud paha. Korraks oli veel väike metsakas, sain seal uuesti 3 rattapikkuse vahe sisse aga kohe kui mägedesse keeras, läksid 2 meest mööda. Raske on traktori rehvi mäest üles vedada võrreldes mingi sigulli 16´ protektitud rehviga. Kaal ikka mängib olulist rolli. Proovisin järgi püsida, õnneks läks enekas ka pekki omadega, külmavärinad tulid peale ning tuli loobuda. Peale Paluküla ootas Kristjan Savisikk mind natuke järgi ja vedas päris pikalt, nukid mees! Aga juhtus see mis juhtuma pidi, ei jõudnud ma tema tuules ka ning jäin. Keava oli raske, haigelt raske, üks punase numbriga vormel kihutas veel mööda. 2km enne lõppu oleval heinamaal tagasi piiludes, märkasin Aivar Veri lähenemas. Stardikoridoris nägin teda ja teadsin, et ta seekord samas sõidus on. Kuskilt põuest rinnakarvade vahelt leidsin täiesti läbi vettinud tiku ja küünlarasva tilga. Pingutasin ning kindlustain kohta. M40 essa. Auuuuuuuu. Jube raske oli, pikka poleks läbi jõudnud vist sõitagi.

Nüüd bling. Jäin autasustamist ootama, ei saa öelda, et pohlad oleks olnud, kohe üldse ei saa. Et äkki poodimi siseehitust saab silmitseda. Üritasin tänapäeva moodsat tehnikat – telefoni kasutades, juhendit leida. Suutsin üldjuhendis lokaliseerida autasustamise osa, kus on öeldud, et autasustatakse vanuseklasside parimaid. Vsjoo. Keda, mis distantsidel, ei leidnud. Maratoni juhendit minu Android süsteemil töötav sidevahend ei leidnud. Ja ei leia ka praegu. Võimalik, et viga on minus. Aga per.etki, esimesed 3 said. Milleks üldse maratoni distantsil M40 jms vanuseklassid…

Nüüd, arvutist on vaadates, on juhend ilusti leitav ja kirjas, kes püünele pääsevad. Seega kedagi teist, peale iseenda, süüdistada ei ole. Panna on vaja rsk, kasvõi läbi pa.a!

TARMO:

See kuradima Raplamaa rattamaraton ei ole mul mitte kunagi korralikult õnnestunud. Juba ammustest Paluküla100 aegadest on kogu aeg midagi seal viltu läinud. Kui jõudu on, siis tehnika jupsib, kui tehnika korras, siis ise ei jupsin. Paar viimast aastat on Keava mägedeks kooma eelne seisund olnud. Selle aasta plaan nägi ette kiire start, pundile saba peale tiksuma kuni Keavani ning seal loom välja lasta. Esimesed 600m hoidsin plaanist kinni, siis leidsin ühest parem kurvist(mida tahtsin veidi otsemaks lõigata) korralikult maskeerunud kännu(võis ka kivi olla). Kukkumise stiilipunkte saavad anda kaasvõistlejad. Nüüd tuli hakata puristama, et kogu see punt jälle kätte saada. Pasaaugu singliks olin ennast Brunni seljataha võidelnud. Seal suutsin aga jälle korralikult ikalduda ja kogu võitlus algas uuesti. 10km paiku möödusin klubikaaslasest Rainost, kellel tundus mitte kõige parem päev olevat. Paluküla küngastel möödusin juba härradest Maaritsast ja Vähist. Mingist hetkset olime jäänud ühe Porter Racing noormehega kahekesi. Varsti liitus tagant veel kiire hooga üks Astro Baltiku mees(kruusal tegi ikka hirmsat tempot). Umbes 25km jõudsime järele meie klubi värskele ostule Imre Ojaverele ja niimoodi kvartetina kihutasime edasi. Merco 2 singlil aga rauges Astro Baltiku mehel jõud ning jäime kolmekesi. 40km sõidetud, Tarsi talu õu ja esimesed krambihoiatused . 5km hiljem saime 5 liikmelise grupi kätte ja siis veel paar km hiljem nägime juba Kulli selga. Ennem Keava singleid keerasime Imrega gaasi peale. Imrel tõusid pöörded ja kiirus, minul ainult pöörded, kiirust ei kuskilt ning krambid hakkasid veel rohkem endast märku andma. Keava esimene laskumine ja kett maas, raisk küll, 3 meest lähevad mööda. Kett peale ja edasi, kaks laskumist hiljem uuesti kett maha, veel 5 meest mööda, kurat küll. Võtan laskumisi ettevaatlikult, vaikselt hakkab tuju jälle paremaks minema, kuni mõlemad reied tõmbavad krampi. Vahepeal saan mööda V+ riietes võistlejast ja jälle kett maha. Raudselt mõni seeneline/marjuline sai oma sõnavarasse uusi roppusi, mida ma välja pildusin. Nüüd läksid kõik laskumised vaikselt, et enam ei lööks ketti maha. Hoolimata krampidest ja enda vaiksest liikumiskiirusest, sain veel päris hulga kaaskannatajatest mööda, nende seas ka Epnerist kellel oli vist ikka väga sitt päev. Viimased 4km liikusin täitsa üksi. Koht lõpus 32.

Korraldajatele: Hoolimata paljude kirumisest, et rõve raske, mulle meeldib. Las olla üks selline ka sarjas sees ja mingitele asjadele tähelepanu juhtimine ei ole alati halamine. Edu.

ÄKKE XCO:

Pühapäevaks sättisin ennast Narva, Äkke XCO-le. Läksin pärast Rapla maratoni sinna ainult lugupidamisest vendade Vsivtsev-te vastu. See on ikka ropp töö, vaev ja aeg mis nad sinna raja ehitusse on jätnud. Ööbisin Toilas. Hommikul tegin kiire upgrade, eest vana 34 hammakas koos ketiga minema ja 30-ne asemele, lootsin et see ei hüppa maha. Ilm oli Toilas pilves, aga soe. Sillamäelt alates hakkas korralikult sadama. Sõitmistuhin jahtus iga km-ga mida lähemale Narvale jõudsime. Kohapeal ikka veel sadas, läksime Raiko ja Imrega jalgsi rada vaatama. Mandrossisime iga keerulisema elemendi juures. Kõige rohkem elevust/ärevust oli dropi juures, keegi väga ei soovinud sealt hüpata, eriti kui Kriisa veel teatas, et pani seal maoli. Vahetasin ikkagi riided ja lõpliku otsuse startimise osas mõtlesin teha pärast prooviringi. Dropi juures oli jälle punt mehi koos arutamas, kas hüpata või mitte. Kaido tuules otsustasin hüpata, jäin püsti.

Järgmine element järsk tagasipööre koos järsu laskumisega puude vahelt läbi. Parem jalg tuli lahti, ise ka ei tea kuidas püsti jäin. Pool elu käis silme eest läbi, vasak reis sai sadula käest korraliku puuka(siiamaale on valus), aga ikkagi otsustasin startida. Startisin viimasest reast kuna reitingu punktid puudusid. Mingeid ambitsioone sõidu suhtes polnud, peale selle, et elusa ja tervena lõpuni saaks. Sen klassil tuli litsuda 6 ringi. Esimese pool ringi võtsingi väga vaikselt Kaido tuules, vahepeal andsin ka Erki Kukk-le ballooni, aega oli küll ja küll. Teisel ringil sain Molevi kätte, kes libedate juurikate peal siruli viskas. Kolmanda ringi alguses nägin Viirat ees. Veidi hiljem nägin teda juba lonkavana rajalt lahkumas(vist läks ühes kiires viraažis käest ära). Samal ringil panin ka ise maoli, mingitel laudadest kokku ehitatud pisikestet hüpetel, need läksid ikka libedaks selle mudaga ja nii see esijooks alt kadus. Võttis vanduma, samal ajal möödus Erki (ei tea juba mitmes kord), kes iga ring vähemalt kaks korda rehvi pumpas.

Neljandale ringile minnes jõudsin klubikaaslasele Raikole järele (vahepeal läks jälle Erki mööda). Sellel ringil läks dropi hüpe näppude vahelt ära, mingid inglid hoidsid mind ja jäin püsti. Peas küpses plaan järgmine kord lähen kanaliini. Pärast paekivide laskumist nägin Rain Lond-i kes pusis ratta kallal. Tuli välja, et ta paekivi laskumisel kukkus ja lõhkus tagumise piduri heebli ja rattakinga, seega laskumisi väga sõita ei saanud. Sen.2 kolmas koht hakkas täitsa reaalsena tunduma. Edasi sõitsin kõik rahulikult ja kindla peale ning vormistasin poodiumi ära. Tänan siinkohal oma taustajõudu Piretit, kes mind raja ääres toetas ja jootis ning pärast koju ära viis. Ma olin ikka päris läbi omadega.

Igatahes kahetsege need, kes Äkkesse ei tulnud, järgmine aasta jälle kohal.

RAIKO:

Äkke rajast on seal toimunud EMV-st saadik ainult 100% positiivsed mälestused mis tähendas seda, et sinna otsustasin ma ennast kindlasti kohale vedada, sest sellistel tehnilistel radadel saab eestis väga harva võistelda. Enne prooviringi läksime Ennoki ja Imrega ilma ratasteta rada vaatama ning tuleb tõdeda,et vihmaga ja mudasena tundusid vähemalt jalksi mõned kohad päris ärevad ning üle pikaaja võttis enesetunde kergelt ärevaks, lahe !!

Sõidust endast pole kahjuks erilisi muljeid rääkida, jalg oli juba enne starti kuidagi väsinud olekuga ( kuigi paljud stardis olijatest sõitsid päev enne veel Rapla EC-d ), esimesel ringil pani ei keegi muu kui “stardis rebin ette ja siis panen maoli Molev” dropil mõnusalt üle nipli, vahepeal pani Viira maoli ja jalutas rajakõrval ning ühel ringil Ennoki taga sõites läksin enne dropi tema sõidujäljes ning tema trajektoor viskas dropile eriti rõvedas asendis peale, ise ta vibeles peale hüpet nagu pillikeel kuid jäi imekombel püsti ning ise suutsin samuti kuidagi püsti ikka jääda 🙂

Sain küll kirja Msport 2.koha, kuid tuleb tõdeda, et ega konkurentsi ka eriti polnud ja midagi hõisata selle 2.koha üle ei ole.
Rada ise oli ikka tõsiselt lahe ning selle 2 aastaga kui ma seal viimati käisin on rajameistrid sinna kõvasti uut materjali sisse toonud, kellele vähegi XCO tüüpi rajad meeldivad siis sellele on Äkke rada must-have!

TULEMUSED GP:

1.Gert Jõeäär
…
27.Imre Ojavere
…
30.Andre Kull
…
32.Tarmo Ennok
…
60.Raino Einroos
…
64.Bruno Tamm
…
76.Janek Leer

TULEMUSED Maraton:

1.Kert Martma
…
6.Taikki Tillemann
…
25.Andre Kauk
…
98.Anti Kauk