Bike Xdream 2014
Sõitjatele, kelle hooaeg ei lõppenud mitte Tartu Rattamaratoni või Haanja 100 epikuga, oli oktoobri teisel pühapäeval valmis seatud gurmeelõuna Nelijärve ja Aegviidu maastikul. Nimelt toimus iga-aastane Bike Xdream ning nagu kord ja kohus, olime kohal ja vaatasime, mida seekord pakutakse. Eelmise aasta meeleolukast sõidust oli paljugi meenutada ja kohti kaitsta, kuid kahjuks loobus meie esimese suurusjärgu tähtedest koosnema pidanud tiim viimasel hetkel. Järele jäi Janek “Ziil” Leeri juhitud kolmik, kuhu sigines lisaks Rainole ka Alvaro, ning koos Etheliga au ja kuulsuse jahile siirdunud naiskond “Start!”
Alvaro meenutab:
Üritus algas meie jaoks päris “huvitavalt”. Selle asemel, et varustust timmida, taktikakoosolekuid pidada ning muid loomulikke toimetusi toimetada, pidime alustuseks parklas rinda pistma faktiga, et meie kapten oli maha unustanud pisikese jubina nimega QR15 Through Axle. Aega oli kaardilugemiseni ca 35 minutit ning asi kippus hapuks. Silme ees terendas võimalus visata oma kiip Janekile peale, anda oma kiirikinniti talle ning veeta 4 tundi Valgehobusemäe disc-golfi radadel. Tutkit Vasja, Raino oli parklas pesapallikurikaga ringi käinud ning kurja nägu teinud ja hetke pärast oli Janekil all täislakspaukpill täpselt tema mõõdus. Alla 9kg kaaluv XX1 varustatud rakett. Tore, et mõnel mehel selline talveratas pagasnikus vedeles. Ole tänatud, Grisha!
Elu esimene kaardiga võistlus. Midagi ei saanud aru. Liikusin suurel muruplatsil stardikanga poole, kui järsku kurjustati kõrvalt “No mida sa teiste kaartidest üle sõidad!”. Misasja? Ah need valged nutsakad maas ongi kaardid! Vabandust……. Saime tänu eelmise aasta über-tulemusele kohe teise ritta ning lisaks GPS trackingu ka veel peale. Võimas.
Pauk käis ja kõik see mass tormas esimese punkti poole. Õnneks valisid 80% tiimideks selleks ühe ja sama ning hoolimata 40 km/h kiirusest, oli ummik muljetavaldav. Hetk hiljem lahkus Janeki rattalt Ass-Saver. Polnud aega seisma jääda, panna oli vaja. Tühja sest 10 eurost. Pidime Porteri tummistel poistel järgi hoidma. Janek luges raudkindlalt kaarti ja meil tuli vaid hammastega järgi hoida. Classic oli tõsises hoos! Porteri kaotasime silmist ühel tobedal hetkel, kui Janek meile selgeks teha üritas, et siin ei saa järve olla! Näitasin talle GPS-ilt, et ikka on küll! Ja silmaga oli ka näha! Siis koitis talle, et ta oli punktid sassi ajanud. Noh, väike neljaminutine pakk, aga tõele au andes oli see ka üks ja ainus kord, kui me “natukene” eksisime kaardiga. Väga kõva töö Janeki poolt!
Võistluse käigus selgus muidugi, et tuleb rohkem punkte hamsterdada, kui plaanis. Eriti valusaks osutus viimase tunni alguses tehtud otsus nr 47 ära võtta. Kahjuks valelt poolt, mis tähendas 2*1,7km sumpamist soos ja palkide vahel. Kandsin vägisi ratast kaasa, et äkki äkki läheb paremaks. Ei läinud…… Ühel suure kraavil tuli karm valik teha – loobuda rattast või kuidagi üle saada. Võtsin kätte ja viskasin ratta teisele poole. Ei lennanud piisavalt ja pirraki palkide vahele. Oh üllatust, lahti ta enam ei tulnudki, sest pidurilink oli 4cm sügavuselt pehkinud puusse tunginud. Hobispordil tekkis juba hüpoteetiline käive, sest 2m pealt lennutatud õbluke alumiinium ei saanud ju terveks jääda. Aga jäi! XTR on tegija võrreldes selle Srami pasaga. Kaasvõistleja ei saanud ka ütlemata jätta “See oli süsinik, mis lendas? Normaalsed poisid olete ikka……”
Panime mootorile auru juurde ja jõudsime “rahulikult” 3 min enne portaali sulgumist finišisse. Ei jäänud palju varu. See nr 47 lõik oli röövinud tervelt 22 min. Oleks mõni palk või soo rohkem olnud, poleks hõiskamiseks põhjust olnud. 28 punkti 30-st. Kõik olime nõus, et see oli maksimum, mida meie võimete juures metsast ära tuua sai. Kokkuvõttes 22. koht, täpselt nende Porteri poiste seljataga, kes pea identse punktide läbimise graafiku juures meid paari minutiga edestasid.
PS Janeki Ass-Saverile sõitsime hiljem autoga järgi ja oh üllatust, keegi polnudki seda üles korjanud! Vedeles täpselt seal, kus teda viimati silmasin.
Ethel ja naiskond “Start!”
Juba eelmisel talvel sai Eveliniga (Ansip) kokku lepitud, et Bike Xdreamile 2014 läheme koos ja otsime endale kaardilugeja. Marjega suvel xdreami tehes sain teada, et ta oskab nii kaarti lugeda kui ratast sõita ja seega oli täitsa loomulik asjade kulg, et värbasime ta oma naiskonda. Ühtpidi oli ärevus enne võistlust ikka sees, sest mis salata, läksime ikka täispanga peale välja, aga teistpidi olin oma tiimiliikmete suutlikkuses 100% kindel ja see tasandas võistluseelset „mandrossimist“.
Stardis tegime oma raja, panime mõned küsimärgid ja alustasime sõitu. Ilm oli ilus ja Evelin säras,et nii äge võistlus (ta polnud kunagi ühelgi xdreamil käinud). Rada oli kuiv, mida küll teadsime, aga siiski ei uskunud, et see nii sõidetav on. Siit ka meie väikene möödapanek kaarti joonistades – sõitsime palju kiiremini, kui arvestasime. Raja keskel võtsime ära 2 algselt küsimärgiga joonistatud punkti ja eelviimase punkti jaoks tegime korraliku pauna, sest algselt polnud ka see plaanis. Punktist välja sõites hakkas koitma, et nüüd on lõpp peaaegu käes ja tegelikult sõidame ju ka ajaga võidu ja oleks vaja käiku lisada. Aga see kiirendus ei mõjunud Marje tempole just eriti hästi ja ütlesin Evelinile, et ta peab nüüd Marjet lükkama minema. Evelin parreeris, et siin teel ei saa lükata. Loomulikult ma sain ise ka aru, et see on mission impossible, aga ma ütlesin, et ta peab (teadsin, et spordis pole tema jaoks võimatuid olukordi, näiteks sõitis ta Jõgeva EC lõpuni puruks ninaluu ja kõvera rattaga). Hetke pärast kuulsin juba hõiget, et pane juurde, oleme järel. Ja siit hakkas minu jaoks võistlus, sest Evelinil ajas seda jõudu ikka nii üle ääre, et mul oli tegemist, et neil ees püsida. Varsti kihutas mööda Eesti Koondis ja mingi aja sai nende tuules hinge tõmmata.
Lõpp läks rabelemiseks, sest viimane punkt oli osavalt suusarajal korralike tõusude vahele peidetud ja hakkas tunduma, et aeg, mida vahepeal tundus nii palju käes olevat, on tegelikult ammu otsa saanud. Siiski see nii polnud, mõned minutid jäid veel isegi varuks. Protokollist selgus, et võitsime! HURRAAAA!!!!! Võit tuli palju kergemalt kui ma seda ootasin – hea enesetunde pealt on ka pingutamine mõnus ja hea tiim motiveerib pingutama.
