CC Rota Mobilis

Kas Kõrvemaa rajal tulevad ni..umehed endiselt nurgast? Kas orienteeruja abikaasal on suunataju ikka olemas? Kelle uus ratas sõidab metsas nagu BTR?

Raiko:

Õlg on paranenud paremini kui alguses lubati ja sai eelmine nädal ka Jüri Ratase sõidul juba natuke kopsud puhtaks köhitud. Erilisi eesmärke endale panema ei hakanud, intensiivset trenni pole veel teha jõudnud ja maastikurattaga sõitsin esimest korda 1.5 nädalat tagasi.

Soojenduse taha seekord kindlasti midagi ei jäänud, sest suutsime Marguse ja minu kahe sõbraga “rukkisse” panna, hingeldades jõudsime mingi 8 minutit enne starti ikka koridori. Aru ei saa sellest, et Margusel omal naine on orienteeruja, aga ikka endal suunataju täiesti null 🙂

Peale starti esimesel tõusul sain juba aru, et täna lihtne tööpäev ei tule, seierid olid kohe suht punases, rippusin koguaeg pundi taga ja sain mõnusat “kummipaela” efekti peale igat kurvi ja tõusu tunda.

10km enne lõppu ühel kitsal tõusul pani Valvas vist eest jala maha, tema veel jõudis punti järgi tõmmata, Margus jäi koos Viljandi poisi ja Põldmaga ja mina jäin üksi, nägin neid kolme küll kogaaeg silmapiiril aga uuesti kätte enam ei saanud.

Oli ikka üks rõvedalt raske sõit, eriti valusalt andis tunda just see,et intensiivsusest jäi puudu, iga kiirendus ja tõus oli korralik kannatamine!

 

Järgmine päev sai veel Jõulumäel XCO hooaeg ka purki pandud, ega seal ka otseselt midagi kiita polnud, peale starti teiste tempos sõitmine oli ikka väga raske ja kui Malva taha jäin oli selge, et siin on 2 varianti – kas pean ta väikese vahega eest laskma või üritan ise väikese vahe sisse teha, et oma tempos, rohkem ühtlaselt sõita saaks. Otsustasin viimase kasuks ja taktika toimis, Margusega vahe väikselt suurenes ja eelviimasel ringil tundus,et Vaidemi järgi 2.koht on endale üllatuseks juba olemas, kuid siis ilmus tagant järsku Neemela välja, kes tegi ilmselgelt “elu sõitu”! Viimasele ringile minnes olime juba koos ja üsna kiirelt tõmbas ta väikese vahe sisse, proovisin küll veel kätte saada aga enamvähem samasugune vahe jäi ka finishis, M50 mehe kohta ikka ulme, mis siis, et ise päris 100% veel pole.

Tulemuseks üldarvestuse 3.koht ja hooaja arvestuses ME 1.koht!

Nüüd on õnneks suurem kannatus möödas ja edasi saab ainult paremaks minna, Viljandi CX ajaks võiks juba looma hakata!

 

Andre:

Kuna üks vahva haigus (mononukleoos – ei soovita kellelegi) sisuliselt lõpetas juuni keskel mu hooaja, ei ole ma vahepeal eriti midagi peale tiksumise teha saanud. Sellest, kui häda ma olen, andsid tõestust teatekrossi eestikad.

Aga viimane Boschi etapp vajas sõitmist ja tiimide üldarvestuse esikoht vajas vormistamist. Õnneks oli kohal ka vigastusest paranenud Raiko, mis andis suuremat lootust, et ajalooline võit ikka reaalsuseks saab.

Kõrvemaa oli esimene maraton peale Alutaguse etappi, kus julgesin pöörded piirajasse lasta. Arvasin, et kui top 30 sisse tulen, siis peaks olema „job well done“. Esimese pundiga jaksasin sõita täpselt 4 km ja siis lehvitasin. Lootsin, et ehk formeerub mingi mõistlik punt, millega lõpuni ära tulla.

Margus tuletas eelnevalt meelde, et Kõrvemaa on ikka ajalooliselt  „ni..umeeste rada“ olnud. Ja nagu eelmisel aastal oli see ka seekord. Meid sai kokku 4. Pohl, Maanurm, Sõpsenko ja mina. Ja siis ~10 ni..umeest.

Oleme ausad, et enamuse vedamise tööst tegi ära Maanurm ja Pohl. Olin seal pundis pidevalt kerges võlas ja oleks pidanud ka tegelikult ni…umees olema.

Krt aga ema on mind nii ilmselt kasvatanud, et tööd tuleb ka teha, isegi kui see on raske ja nii ma ikka käisin siiski omad korrad ees ära. Kui lähenesid otsustavad singlitele mahapöörded ja odomeetri peal olid numbrid 30 km+ aktiviseerusid ka ***..mehed, kes õnneks viisakate sõnade ja mõne blokeerivate manöövritega tagasi punti loksuma suunati. Umbes 10 km enne lõppu paistis ees värske rattaorienteerumise MMi pronks Malsroos koos lõuna Eesti vahva tallaja Esnariga, kellele oli esimese pundi tempo üle jõu käivaks osutunud ja olid jäänud sellest tulenevalt mändide alla hilissuviseid mustikaid sööma.

Ütlesin Malsroosile paar sõna ja õnnestus esimesena sinkule minna. Sealt edasi keerati veidi rohkem peale ja põrutuskangelased jäid õnneks maha… kui mitte arvestada Malsroosi (ok, oli eest maha jäänud ja 15 km üksi sõitnud), Reiskat (ok, ta on nii vana, et võiks sobida mu isaks ja vanemate vastu peab viisakas olema) ja Patrenkinit (tema polnud küll õige mees õiges kohas). Nendele lisaks oli veel järgi Pohl ja Maanurm.

Kuna Maanurm oli jubedalt vedanud, siis tegin enda sees otsuse, et temaga ma finišit ei tee. Õnneks ei olnud vaja teha, sest ma ei suutnud endale mitteomaselt neile viimasel km mingit konkurentsi pakkuda. Hea, et Reiska ka mind ära ei karistanud.

Kokkuvõttes siis 23 koht, M45 II ja mis kõige olulisem CC Rota Mobilis I tiim Boschi sarja üldvõitja!

Koond-autasustamisel käisid veel individuaalselt püünel meie klubist Margus ja Raino, seega roosat oli näha!

Klubi saavutuse üle väga hea meel!

CC Rota Mobilis tiim 1 hooaja parim.

 

Janek Leer:

Sarja viimane võistlus toimus legendaarsel Kõrvemaa maastikul ja sai end taas proovile panna. Kes proovib uut varustust, kes testib end, kuidas on vigastustest taastunud. Ilmaennustus oli väga heitlik ja riietus tuli valida tunnetuse põhjal.

Aegviitu kohale jõudes ja nina soojast autost välja pistes, tundus, et võiks puhvaikaga minna aga soojendusel esimestel tõusudel sai selgeks, et täitsa lühikese vormi ilm. Kuna viimasel ajal on startimise hetkel probleeme hapniku kättesaamisega, tegime koos Brunoga veidi pikema ringi soojendust, et lõõrid lahti saada. Esialgu tundus, et täitsa toimis.

Start teisest koridorist tähendab, et kohe alguses keeratakse korralik tempo peale ja positsioonivõistlus käib iga meetri järel. Jalad ei tundunud kõige värskemad ja otsustasin sisetunnet usaldada, esimesed tõusud võtsin rahulikumalt ning kukkusin mõned kohad esimeste kilomeetritega tahapoole.

Kui möödus klubikaaslane Raino koos poja Henriga, siis hüppasin neile sabale. Üldiselt olen MAXXIS’e rehve kirunud,et need ei veere aga sellel rajal tundusid need täitsa sobivat. Tõusudest sain probleemideta üles ja kurvid painutasin ilusti hooga läbi. Pori ja märjad olud sobivad sellele rehvile. No ja uus ratas Scott SPARK RC lendab nagu BTR üle takistuste. Ainuke vahe, et seda saab juhtida ka siis, kui vedu ei ole järgi.

Rada oli üsna kiire ja palju vaheldustpakkuv. Nõudis pidevat pingutust ja grupp püsis kenasti koos. Korraks oli ka väike ehmatus, kui grupiga sõideti pead lenksu all mudaauku ja siis hakkas rattaid lendama, õnneks keegi viga ei saanud ja sõit jätkus. Viimastel tõusudel enam lennukust ei olnud ja üritasin seda kohta hoida, kuhu olin välja purjetanud. Lasset kahjuks kätte ei saanud aga eks proovime järgmisel hooajal ikka paremini! 🙂

Väga uhke, et meie I tiim poodiumi kõrgeimal astmel hooaja lõpetas! Respect nende meeste ees!

 

Evert:

Mitut sõitu järjest oli õhus tiimide arvestuse pinge. Teravamad jalad küll õnneks osaliselt tagasi rivis aga igaks juhuks oli siiski mulle klubi poolt nõutud top 20 koht.

Tulenevalt kõrgetest esitatud nõudmistest ja Tallinna raja eripäradest oli plaan konkreetne. Esimesed 30min all-in, pundis ära kannatamine ja viimasel tõusul koha vormistamine. Koridori mineku magasin veits maha ja sattusin 2. stardigrupi lõppu, aga esimesed kilomeetrid pakkusid küllaga võimalusi tõusudel kohta parandada. Tunne oli väga hea ja esimestel minutitel sai mitukümmend kohta edasi liigutud.

Ca 20min pärast starti oli punt kokku saanud ja sai korra taastuda (esimest korda oli näha pulssi alla 180). Pundiga võis rahul olla, tuttavatest särkidest sees Jõgi, Keerd, Pesor, Jakobson, Lasse ja Jüriso (Kosel sõitsime pikalt üsna sarnase koosseisuga). Tempot tegid põhiliselt Redbike omad, ülejäänud saime nii sõidu ajal kui pärast Stravas puid alla ökonoomitamise eest (õige ka). Mul endal jooksid silme ees ainult tiimide arvestuse punktid. Finišis tunnen suht kindlalt ennast oma masinaklassis seega üleliigseid liigutusi ka tegema ei hakanud.  Eest järgmisi kätte saada tundus lootusetu.

Paar km enne lõppu viimastele singlitele jõudes oli meid alles jäänud ca 5. Allan Jõgi ei tahtnud päris finiši peale jätta ja läks singlil tempot tegema. Läksin järgi, teised jäid ja koos tulimegi jooneni. Aeg jäi küll sama aga finiši sain pähe (äkki ei tasu nii kindlalt tunda ikka ennast).

Top 20-st oli asi küll kaugel, aga 37  ikkagi parim koht, mis põhisõidul saanud olen. Rahul! Tiimide arvestuses A koondis tegi oma ära ja minu punkte (õnneks) ikkagi vaja ei olnud. Esikoht tuli ära!

 

Tulemused:

Pilte autasustamiselt:

Margus M40 koondarvestuse teine

Raino M55 koondarvestuse kolmas

 

Pildid Bosch Eesti Maastikurattasari ametlikust galeriist.